Jalutuskäik galeriides: Aparaaditehase aparaadid

STEN OJAVEE

Näitus „Maajaam EXPO 2014” Tartu Kunstimaja II korrusel 25. X – 16. XI. Maajaama operaator Timo Toots, osalesid Annabel Põder, Bianca-Triinu Toots, Arne Gödeke, Britt Samoson, Derek Holzer, Dewi De, Vree, Erik Alalooga, Error Collective, Kaarel Narro, Kalle Kindel, Marcelina Wellmer, Marco Donnarumma, Taavi Suisalu, Tanel Külaots, Timo Toots ja Juri Landman.

Tartu Kunstimaja on rongilt linna kulgedes raske mitte märgata. Nad panid rohelise bussipeatuse märgi vahepeal Tallinna Kunstihoone ette, mis igal hommikul, kui sealt möödusin, tuletas meelde väljasõitu rohelisse. Kunstimaja II korruse kolm saali oli täis veidrusi ehk vaadata oli Timo Tootsi opereeritud maajaama residentide grupinäitus.

Tartu Kunstimuuseumi grafitinäituse avamise järelpidu peeti Tartu aparaaditehases. Sinna läbi vihma jalutades arutasin sõbraga, milliseid aparaate üks aparaaditehas üldse toodab. „Maajaam EXPO-le” sisse astunud, tekkis soov, et just neid tehnoloogilisi aparaate, mida kolmes saalis näha, katsuda, mängida, surkida, pildistada ja kuulata sai. Tegelikult jääb vale mulje, kui kasutada sõnapaari „tehnoloogiline aparaat”, sest nii tekib automaatselt silme ette hoopis kõrgtehnoloogiline kosmoselaeva või labori esteetika. „Maajaama” kõik leiutised olid valmistatud puidust: keppidest, toigastest, prussidest ja vineerijuppidest. Mis sellest, et roboti- , tehnika- või internetiklubis on ammu edukamad võimalused, suvel maal ajame ikkagi oma asja.

Keskmise saali „Lennuvalvur” teadvustas kõrvaklappides, millised reisilennukid parasjagu maajaamast üle lendavad. Olin rõõmus, kui Google’i tõlke apaatne naishääl teatas, et parasjagu lendab maajaama kuppelmaastike kohal lennuk, mis kannab reisijaid Washingtonist Dubaisse. Teine installatsioon projitseeris puitlaastudest ekraanile selle päeva muutliku ilma ja teabe Tartu bussijaamast läbi sõitvate busside kohta. Kolmas kaigastest seadeldis püüdis elektromagnetlaineid ja tegi need klappide abil inimkõrvale kuuldavaks. See pilt peegeldab üsna sõna-sõnalt maajaama olemust: ökoloogia, puit, taaskasutus, signaale või radariteavet edastav juhtimiskeskus.

Läksin Tartu Kunstimuuseumi näitusele, läbistatud Kunstimaja kaikaga pähe taguvast pitsahaisust, ise näljast nõretades. Kunstimuuseumi grafitinäitusel oli saalis rohkem inimesi, sai kuulata, vaadata ja lugeda. Kollaste lehtedega kataloogi võis ka kaasa võtta. Tartu grafitivälja pidev esiletoomine ja sellele omistatud eesrindlikkus ajas kergelt iiveldama. Tallinna tüübid ei viitsi enam kellelegi vastupidist tõestada. Tulin veidra tundega välja.

Mõtlesin maajaama peale: kuidas olin nuppe keeranud, pead süganud, proovinud instrumente mängida, kuid midagi välja ei tulnud. „Maajaama” näitusel oli väljas kaigas, kuhu olid puuritud augud, kuhu omakorda olid asetatud punased tulukesed. Selgitavas tekstis seisis, et sellega saab fotoaparaadi abil valgusskulptuure teha (pika säriajaga). Ma ei ole vist eriti tehnikateadlik tüüp. Vähemalt Britt Samosoni üliesteetiline video aegluubis kappavatest hobustest tekitas sooja mälestuse minu enda möödunud suve kogemusest.

Nüüd otsustasin Tartu Kunstimaja väljapanekut uuesti külastada. Oma imestuseks nägin, et saalis oli veel kaks külastajat. Eelmisel korral olin tajunud, kui hea on üksinda näitust vaadata: ei jää lolli olukorda, kui ei oska nende aparaatidega midagi peale hakata. Galeriivalvurid istuvad ka seal alumise korruse akvaariumis pitsast pildituna. Üks külastaja oli tuttav ja näitas, kuidas instrumendid töötavad: ta vahetas juhtmeid, keeras nuppe, toksis pindasid ja veidrad helid täitsid ruumi.

„Maajaam EXPO 2014” ei olnud timotootsilik kõrgtehnoloogiline „Memopol II”, vaid maalähedane soe keskkond, mis on kahe viimase suve jooksul Otepää lähistel residentuuris käepärastest materjalidest ehitatud, filmitud, salvestatud. Espaki stiilis tööstuslikkuse asemel südamlik maalähedane nohiklikkus. Tartu Kunstimaja II korruse kolm ruumi suutsid tekitada piisava suvemeeleolu, millega sai pitsat proovima minna.