Jalutuskäik galeriides –Pimedusaja kunst

KAARIN KIVIRÄHK

Kristina Õlleku ja Kert Viiarti näitus „You Know You’ve Become Part of the View“ ehk „Sa tead, et sinust on saanud vaate osa“ Hobusepeas kuni 30. X; Varvara ja Mari näitus „Kootud eksperimendid“ Draakonis kuni 28. X; Peeter Lauritsa kuraatorinäitus „Surnu suusad ehk Kuidas seletada metsa digitaalsele jänesele“ Vaala galeriis kuni 18. XI; Sepideh Rahaa näitus „Marriage & Pleasure“ ehk „Abielu ja nauding“ Kraami projektiruumis kuni 3. XI ja Laivi performatiivne moeinstallatsioon „When I Was A Girl & Life Was Yet Ahead“ ehk „Kui ma olin tüdruk ja elu oli alles ees“ Arsi projektiruumis 20. X.

Ma ei ole kindel, kas kultuurialases tegevuses on süngete oktoobriilmadega näitustel kunsti vaatamine just sobivaim. Võib-olla on selleks hoopis kirjandus, sest kodus raamatuga teki all olla tundub sageli ahvatlevam kui pimeduses läbi vihma näituse poole rühkida. Kuid pimeduse ajal tehakse ka kunsti ja näitusesaalides on alati valge. Turundussoovituste järgi peaks just eriti saabuval madalhooajal publiku aktiviseerimise peale mõtlema, seepärast sobib ka fotokuu hästi sügisesse.

Nii mõneski galeriis mõeldakse programmi kokku pannes, et kõige pimedamale ajale langeks kõige lõbusam, valgem või värvilisem näitus. Näiteks Rapla kaasaegse kunsti keskus korraldab siis klaasi- või valguskunsti näitusi, Rakvere galerii naivistide näitusi.

Vaala galeriis lõppes mõni nädal tagasi Kristi Kongi maalinäitus Mehhikos pildistatud hetkedest. Ka Kristina Õllek on saanud inspiratsiooni eksootilisest rikka kultuuriga maast – Kreekast. Tema koostöös Kert Viiartiga valminud näitus on praegu Hobusepea galeriis. Väljapanek on ühtlasi eelmisel aastal võidetud EKA noore kunstniku auhinna osa.

Eksootiline ja ahvatlev. Kristina Õllekut võib kunstiärilisest vaatepunktist pidada ilmselt üheks ambitsioonikamaks nooreks kunstnikuks. Õlleku teose valis rahvusvaheline žürii välja tänavuselt fotokunstimessilt ning see liigub nüüd mõnda väliskogusse. Ta on töötanud Rundumi projektiruumiga, sel aastal täiendas ta end Katja Novitskova stuudios ja Ateenas residentuuris. Kaks viimast kogemust on hästi nähtavale toodud ka Hobusepea näitusel.

Nagu reisifotod, millega sügise eest põgenenud Facebooki-sõbrad ühismeedias eputavad, mõjub Õlleku ja Viiarti näituski juba tänavaltki vaadatuna eksootiliselt ahvatlevalt. Kreeka turismiklišeedest ja postinterneti esteetikast kokku pandud väljapaneku pressitekstis lubatakse küll jätkata kunstnike mängu mitmesuguste eksponeerimisviisidega, kuid sisu on lubadusest huvitavam. Keldrikorruse videos „The Real Thing“ ehk „Päris asi“ on Antiik-Kreeka kultuurimälestised paigutatud kõrgtehnoloogilisse reaalsusse, seega jätkatakse katjanovitskovalikku mõtet, et mõtteliselt asetsevad meie kõige kaugem minevik ja ulmeline tulevik teineteise lähedal.

Kui Hobusepea galeriis panevad Õllek ja Viiart vaataja kreekalikus valguses silmi kissitama, siis on ka galeriisid, kus sügis jätkub ka näitusesaalis. Draakoni galeriis on kunstnikeduo Varvara ja Mari kampsuninäitus „Kootud eksperimendid“, kus kunstnikud katsetavad kudumistehnikatega ja on valmis kudunud isegi auto.

Kukkumistunne ja uued väljakutsed. Teine tõeline pimeda aja näitus on muidu kunstnikuna tuntud Peeter Lauritsa kuraatorinäitus „Surnu suusad ehk Kuidas seletada metsa digitaalsele jänesele“ Vaala galeriis. Millegipärast meenub surnu suuskadega kohe episood Valdur Mikita „Lingvistilisest metsast“, kus Mikita kirjeldab, et kogu eesti kultuuri võib kokku võtta looga mehest, kes neljapäeva õhtul kukkus sokiauku ja on sestpeale kadunud. Seos polegi ehk vale, kuna Mikita ja Laurits on mõttekaaslased ja „Surnu suuskade“ näitusel oli mul tõesti vahepeal sokiauku kukkumise tunne.

Vaimuka pealkirjaga näitus koondab kunstnikke romantiliste maastikuvisioonide loojast Valdur Ohakast supertrendika DJ, graafilise disaineri ja kunstniku Norman Orroni. Ukse juures saab ette panna Maris Männiku loodusmaski ja siis ise ühe puuna näitusel ringi käia. Männik on muide kunstnik, kelle lendoravamask on jõudnud parlamendiistungile ja looduskaitseteemalistele fotodele maharaiutud metsades. Nii on näitusel moodustatud armastatud kunstnike paraad, kust oma lemmiku leiavad üles eri põlv- ja koolkondade esindajad.

Projektiruumis Kraam, mis asub Polymeri läheduses Ülase-Madara tänavarägastikus, on Iraani-Soome kunstniku Sepideh Rahaa näitus „Marriage & Pleasure“ ehk „Abielu ja nauding“. Videotest, installatsioonist ja maalidest koosneval näitusel jutustab kunstnik oma luhtaläinud abieludest, suguseltsist Iraanis ja migrandi elust Soomes. Neid isiklikke liigutavaid lugusid on huvitav jälgida. Kraam on muidugi teinud väljakutse kunstiorienteerujatele, sest Polymeri kant ei ole veel kunstihuvilistele kuigi tuttav.

Teine koht, mis on end alles näitusekülastajatele tutvustama hakanud, on Arsi projektiruum, kus eelmisel reedel korraldas üheõhtuse performatiivse näituse moekunstnik Laivi. Anne Vetik on seoses Tallinna moenädalaga õigustatult nurisenud, et eesti moekunstnikud lähtuvad pigem kohaliku turu keskpärastest nõudmistest kui maailmamoes toimuvast. Selles kontekstis tegi Laivi moenädalale ära. Saksa kaasaegse kunsti staari, tänavuse Veneetsia biennaali Kuldlõvi võitja Anne Imhofi esteetikat meenutav näitus mähkis projektiruumi paksu tossu sisse, kust võis siiski eristada eriti habraste ja kahvatute modellide piirjooni. Modellidele selga pandud Laivi rõivaid iseloomustab moodne prügiesteetika, kus kõik mõjub räbaldunult, aga ometi nii glamuurselt, et nendega sobib kanda valgeid kontsasaapaid ja stilettosid.