Kaitstud kodu?

Tiiu Talvistu kodu mõistet käsitlev kuraatoriprojekt pakub tõsist kaasa- ja edasimõtlemist.

KAIRE NURK

Näitus „Ruum minu ümber“ (koduinterjöör eesti kujutavas kunstis) Tartu kunstimuuseumis kuni 23. VIII, kuraator Tiiu Talvistu ja LXVI Veneetsia biennaali Okwui Enwezori kuraatoriprojekt „All the World’s Futures“ ehk „Kõik maailma tulevikud“ Arsenales ja Giardini keskpaviljonis kuni 22. XI.

Ka kahe sedavõrd võrreldamatu mahu ja kaaluga näituse, nagu lokaalne muuseumi kogude kuraatorivalik ja rahvusvaheline nüüdiskunsti biennaal, vahel võib tekkida huvitav aktuaalne dialoog. Pean silmas nende kahe näituse sõnumeid. Teisalt tasub ka meeles pidada, et Tartmusi fuajees tervitavad külastajat kõrvu Dan Perjovschi globaalse ja lokaalse skeemid: me hingame maailmaga ühes taktis.

Kodu contra sõda

„Ruumi minu ümber“ on reklaamitud kui muuseumi suvehooaja suurnäitust, kuid meelelahutuslikult kerge ja atraktiivse suvevaatemängu asemel pakub kogenud kuraator Tiiu Talvistu pigem tõsist kaasa- ja edasimõtlemist. Näitus jääb kripeldama. Veneetsia biennaal, mis, võrreldes Kasseli uurimuslike „Documenta“ näitustega, on pigem tuntud kuulsuste väljapanek, on sel korral range diskursusekuraatori Okwui Enwezori käe all valusalt sõja- ja vägivallakeskne. Arsenales tabasin end publikule, kes teoste keskel surmtõsiste nägudega ringi liikus, kaasa tundmas. Tartmusi publik avastab kodu innukamalt, isegi teatava üllatusest või äratundmisest laetud rõõmuga.

Olenemata seisusest puudutab kodu mõiste igaüht, ka kodutut. Kogemuse tasandil puudutab praeguses Eestis sõja mõiste vähemust. Tõenäoliselt on see suhtarv ka üle maailma samasugune, ent info vahendusel on sõdagi meie igapäevane saatja. Kodu ja adjektiiv „kodune“ sisendab/sisaldab turba ja rahu, sellega pöördvõrdeline on sõda, mis enamasti ühel või teisel moel laastab või hävitab kodu.

Enwezori tulevikulavastus Arsenales algab (ja lõpeb) üksjagu Jürgen Rooste essee „Kui maailmast saab põrgu“¹ toonides. Avatakt on Adel Abdessemedi (1971, Alžeeria ja London) lakooniline ruumiinstallatsioon „Nympheas“ („Vesiroosid“, 2015) – viide Claude Monet’ vesiroosidega tiigile? – põrandapinda rammitud külmrelvadest, mis moodustavad bukette. Jätk Melvin Edwardsilt (1937, USA) – krestomaatiline kogu rosettideks kokku keevitatud kõikvõimalikke terariistu, mis pika spaleerina ahistavad külastajat – materialiseerib vägivalla potentsiaali kunstiteose seisukohalt täiesti ennekuulmatul määral, otse naturaalse kohaloluna. Arsenale pika teekonna kestel puudutab kuraator muu hulgas ka vastutustunde (nt sõja-mängu-kujundi kaudu) ja kultuuri teemat, nt raamatute installatsioon, mida publik aitab „avada“ lehti lahti lõigates, ning toob näituseruumi maja (kodu?) ehitamise (noor hiina kunstnik valmistab kohapeal kodumaisest materjalist kergeid savitelliseid, millest Hiinas on traditsiooniliselt (elu)maju ehitatud). Arsenale finaalis ripuvad aga fiaskolikult, pea alaspidi, saksa informalismi veterani Georg Baselitzi viiemeetrised autoportreed – esimest korda sedavõrd põhjendatud kontekstis (tavaliselt on ju saksa ekspressionism muule maailmale arusaamatu). Siiski pehmendab ja rikastab teema karmust, kuraatori kindlat kätt ja sirgjoonelisust tema ääretu kunsti­empaatia.

Tiiu Talvistu kodunäitus algab pro­grammilise sissejuhatusega, läveületuse teadvustamisega, astumisega „meie kõige lähedasemasse ja intiimsemasse keskkonda ehk ruumi, mis meid ümbritseb siis, kui tõmbume tagasi „avatud ruumist” ja astume üle läve oma kodusesse keskkonda „suletud ruumi““, nagu on kirjas pressitekstis. Avaruumi maalidel näeme avatud-avatavaid aknaid ja uksi, registreerime välisruumist valguse ja õhu juurdevoolu. Otse näitusele siseneja vastas kompab enda ees nähtamatut barjääri Jaak Soansi pisut giacomettilik pronksfiguur „Vari“ (1974) – igatahes ootamatu, ilmutav ja tänuväärne kontekst meie skulptuuri ajaloo kuulsale, väga erandlikule ja tundlikule tööle.

Kahe korrusetäie kodude ja kodakondsete külastamise, kodudesse piilumise järel oleme kuraatori tahtel taas ukselävel. Jääb lahtiseks, kas uks tõmmatakse meie, kes me oleme ometi tervelt kahes korrusetäies kodudes viibinud, nina ees nüüd kinni või oleme, vastupidi, meie need, kes Ene-Liis Semperi videos „Uks“ (2002) piidleme lävel ja otsustame siiski ukse seestpoolt sulgeda. Ometi ei ole Semperi videos võimalik aru saada, kumb ruum on sisemine, kumb välimine. Õigupoolest näivad mõlemad siseruumina. (Kõik leiab aset meis enestes?) Võimalik, et just Gaston Bachelard’i „kõhkluse uksed“, praokil uksed („uks on terve poolavatuse kosmos“²) on inspireerinud Semperit seda hämarat uksevideot tegema.³ Semperi versioonis on samuti ruumid mõlemal pool läve sarnastatud, segatud, ümberpööratavad. Millise aktsendi annab aga selline tõlgendus näitusele kui tervikule? Või vastupidi, ehk koloreerib näitusekontekst Semperi videot omasoodu, ja sealjuures milleski konkreetsemalt? Või saab ekspositsiooni esimeses pooles rõhutatud kodu intiimsusele, kodususele, suletusele, kaitstusele, varjatusele, teatud määral järsulegi vastandamisele avalikule ruumile vajutatud resümeeriv kahtlusepitser? Ambivalentsuse aupaiste? Pangem ka tähele, et kuraatoritekstis on „avatud“ ja „suletud“ jutumärkides.

Tugevate algus- ja lõpukujunditega saavutab näitus esseeliku poleemilisuse, ergastab ja aitab mugavustsoonist välja. Kodu-, nagu ka sõjadiskursust, ei saa loiult, hubaselt ja mugavalt käsitleda, vaid teravalt. Tiiu Talvistu kuraatorina näib kodu eest kord võitlevat niisamuti kui kunstnik Jaan Toomik animaalse ketikoerana – raevukalt kaitstes kodusoojust tühjal, külmast sinisel horisondil („Valmisolek“, 2007), kord tehes nähtavamaks, turgutades positiivseid tagatisi. Interjöörimaalile keskendatud näituse ideest on ettevalmistusprotsessi käigus kujunenud paljutahuline, sügavalt psühholoogiline ja eksistentsiaalse sõnumiga lavastus.⁴ Ümmargune ruut või pigem kandiline ring, mis ühendab ruumi kantjasse vormi hinge ringluse all- ja ülalpool tajuläve. Veneetsia biennaali vägivallakujundi kontekstis omandab Tartu muuseumi kodunäitus kahtlemata veelgi suurema väärtuse ja kuraatori rõhuasetused joonistuvad reljeefsemalt välja.

Maalikodud

Millised nad siis on, need kaks korrusetäit kodusid eestimaiste maalikunstnike, baltisakslaste, pallaslaste, 1960ndate uuendajate ja praeguse põlvkonna kahemõõtmelistel taiestel? Sadakonna teose hulgas on umbes kolmandik puhtaid interjööripilte, pigem portreežanrisse kuulub umbes pool. Enamasti ei ole need koduinterjöörid koos elanikuga, vaid eelkõige portreed, sealjuures valdavalt üksikportreed, nagu Pallase (ja varasematel) kunstnikel kombeks – üks modell korraga. Interjöör näib neil rohkem maalilise väljakutsena, mitte niivõrd karakterit iseloomustava atribuudina, ehkki kodu iseloomustab inimest võib-olla enim. Interjöör ei reeda ka portreteeritava elukutset. Eelkõige lisab kodukeskkond intiimsust, lähedust, loomulikkust – nii saab ikkagi maalida kas omakseid või häid tuttavaid. Osaliselt ka seetõttu on kuraator teise korruse tähistanud valdavalt hubasuse märksõnaga.

Koduinterjööris maalitud tegelaste juures on oluline kodus olemise hoiak-seisund. Kuidas inimesed on omas kodus? Kuidas seda on kujutatud? Enamasti koduste väikeste asjalike toimetuste, puhkehetke, vaba aja veetmise ja vahel ka riietuse kaudu, kuigi viimase osas on veidraid, „väikekodanlikke“ arusaamatusi. Näiteks, miks peab koduses miljöös olema ülikonna, triiksärgi ja lipsuga, nagu on Ferdi Sannamehe „Karl August Kingi portrees“ (1923), Karl Pärsimäe „Interjööris E. Timbermanniga“ (1934) ja Ludmilla Siimu „Kollases toas“ (1970)? Või miks peab ülikonnaga härrasmeest kujutatama koduses miljöös? Loomulikuna mõjuvad küll Ilmar Kimmi ja Gustav Raua portreed oma tikkivaist-kuduvaist hoolsaist abikaasaist (vastavalt 1955 ja 1957), ent pr Raud on ikkagi ilmselgelt liiga uhkes tualetis. Karin Lutsu „Koridoris“ ja Andrus Johani „Köögis“ (mõlemad 1935) on seevastu ehedad.

Hämmastaval vääramatul moel ilmneb soospetsiifika: enamik koduses keskkonnas kujutatud üksikportreid on naistegelasest, sageli minoorselt endassesuletuses, üksinduses või ootuses, vahel ka asjalikus tegevuses või lõõgastuses, viimast eelkõige Pärsimäel.

Iseenesest on huvitav, kuhu ja kuidas paigutab kunstnik portreteeritava. Kuidas maalikunstnik liigub ruumis, kuidas tajub ja kuivõrd mõtestab ruumi? Kindlasti erineb see sisearhitekti ruumipilgust. Uskumatu, aga enamik stseene ja tegelasi on paigutatud kas toa- või diivaninurka või esitatud nurga foonil. Sellest ei pea taas välja lugema soome-ugri introvertsust, Gaston Bachelard’i oleks selles osas lausa eksitav manustada⁵ (nurk kui „kõige armetum pelgupaik“; ka teise kontseptsiooniga – nurga kui paigaga kontemplatsiooniks-mõtiskluseks –, ei ole enamasti seost). Tegelikult on nii ohtral ruuminurkade maalimisel tehniline põhjus: lihtsam on luua joonperspektiivi abil ruumiillusioon kui hakata värviperspektiivi välja kraadima. Niisiis, nurgas mitte turvakaalutlusel, vaid maalimugavusest! Või siiski, mine tea?

Veel leidub jätkuva ruumi kujutamist läbi kahe ja enama toa (Woldemar Hau, Olev Subbi, Lydia Mei, Peet Aren). Siis on tõesti olnud kunstniku eesmärk välja võluda värviperspektiiv. Erandlikult avaraid panoraamseid toavaateid harrastab Linda Kits-Mägi, ka Raul Rajangu platseerub ilmtingimata keset ruumi. Karin Luts fookustab abstraktsusele läheneva elegantsiga pilgu mõnele toa üksikobjektile, nt raamaturiiulile.

Kunstiajaloost teame Jan van Eycki („Arnolfini abielupaar“, 1434) ja Richard Hamiltoni („Mis teeb tänapäevased kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?“, 1956) pere- ja kodumudeli krestomaatilisi ajastuetalone. Neil ei ole portreteeritavad paigutatud mitte ainult pildi keskmesse, vaid nad asuvad ka kujutatava ruumi tsentris. Edasi on aga tähtis küsimus, kas sääraseid kompleksseid, programmilisi esitusi on ka eesti kunstis. Kahe korruse peale kokku leidub tõesti neli peremudeli esitust, kus on ka ajastuomase kodudisaini juhuslikke elemente: A. G. W. Pezoldi baltisaksa linnakorteri elutuppa mahutatud enesekeskne „Doeppi perekonna portree“ (1845), Nikolai Kummitsa vanapaari žanristseen „Õhtu“ (1937) lihtsas agulimiljöös, Elmar Kitse raamatukapi foonil uhke hoiakuga (stalinismiaegne „natsionalism“) poseeritud „Perekond Rebase portree“ (1955) ning – daatumilt viimasena ja ehk programmilisim – Ludmilla Siimu särava moodsa interjööriga kooskõlas noore paari „Kollane tuba“ (1970). XXI sajandi Eesti elulaadi, kodu ja peremudeli programmpilt näib aga veel maalimata?⁶

Kolmandal korrusel näituserežii teravneb järsult. Tiiu Talvistu on kureerinud soospetsiifilise vastanduse-erisuse huvitava rõhuasetusega, pühendades eraldi ruumi hümnina naisekesksetele rollidele, eelkõige kolde-soojusallika kujundile (mõtleme tagasi kas või Hestiale, kodukolde jumalannale Vana-Kreekas). Ruum täis maaliahje! Dominantmaalile, Uno Roosvaldi „Punasele interjöörile“ miilab ruumi keskelt vastu päris ahi (Toomas Miku „Ahi“ 1997). Kunstiajaloost näib vastu hõngavat Matisse’i „Punane tuba“ ja veel mõned teemad ja maalid. Rikkalik soojakollete kujutamine koduinterjöörimaalidel võib osutada paljudele momentidele, sealjuures mitte ainult põhjamaisusele ja sellest tulenevale soojalembusele, ka mitte ahjule kui huvitavale kompositsioonilisele liigenduselemendile, kuid kindlasti ei olnud enamiku omaaegsete kunstnike mõte neid töid maalides suunatud naisele kui kodu hoidvale ja turvavale sümbolile, tema hingesoojuse maagilisele mõjule. Seda enam on kuraator ilmutanud tõlgendusaktiivsust, loonud pretsedendi.

Samas ruumis tematiseeritakse ka ilu (peegli kujundi kaudu⁷, mütoloogiliseks aluspõhjaks Veenus) ja toit (köögikeskkonna vahendusel, mütoloogiliseks aluspõhjaks maaema viljakusekujund). Elisabet Kurre ja Jaan Elkeni maalidel on peegel tõlgendatav ilmselt veenusliku atribuudina.

Tugeval kontrastiprintsiibil, otsekui külma dušina järgneb sellele positiivse laenguga ruumile konfliktide ruum – võimalikud kodutraumad üksindusest vägivallani, hirmud, ihad, lootused, lõpud ja algused, mis samuti leiavad aset koduseinte vahel. Ühest küljest Jaan Toomik, Kaja Kärner ja Jüri Arrak ning mehe võimupositsioon, aga ka poliitilised huvid, sealhulgas kaitsekohustused, teisalt Rein Kelpman, Raul Rajangu ja Viktor Turp ning naise ahistatus ja ohustatus. Ühest küljest Marge Monko, Maria Kapajeva ja Jüri Palm ning naise alateadvus ja ihad sotsiaalse surve all, teisest küljest Jüri Arrak, Marko Mäetamm ja Oskar Hoffmann ning mees reaalse ja virtuaalse isikudraama köidikus. Uksed ja aknad on suletud, ruumid hämarad. Saaliõhkkonna võtab ehk kokku Jüri Palmi kreedo: „Hea, kui müütiline alge elab taieses mitte nagu lokaalne folkloor, vaid nagu sõnum universaalsest, ajatust ja traagilisest [—] esile kerkinuna de profundus – alateadvuse sügavusest arhetüüpse imagona.“

Palju annaks süüvida sellesse, milliste tehniliste võtetega luuakse kodukeskkonna häälestus, kuidas interjöör võngub kaasa sündmuse ja tegelasega, kuid Tiiu Talvistu interjöörinäitus teeb nähtavaks ka tõsiasja, et interjöörimaalis oma käekirja ja kontseptsiooni välja arendanud maalijaid eesti kunstis ju peale Mari Kurismaa ei olegi.

Näitus on tegelikult kokku pandud üksikutest kildudest. Eesti (tänapäeva) kunstis ei ole sellist pintsliga ruumižonglööri nagu Neue Leipzige Schule tähtsamaid esindajaid Matthias Weischer (1973), kelle ülimalt lavastuslikud ruumivisioonid mängivad abstraktsuse ja sürrealismi piiril läbi uusi võimalusi, kuidas hõlmata ja väljendada ruumikogemust ning avada interjöörimaali piire. (Isiklikule kunstnikekontole sain Weischerigi Veneetsia biennaalilt, kui ta modelleeris pastoosse värvimassi abil ruuminurki, sageli üle lõuendi ääre.)

PS Avatud ruum

Filmi- ja heliinstallatsioonikunstnik Doug Aitken⁸ (1968, USA) on rajanud Vaikse ookeani kaldale Los Angelesse kodu, kus on ühendanud kõik need looduse ja tsivilisatsiooni, sise- ja välisruumi, kunsti ja elu vahel piire lammutavad ideed, millega ta tegeleb oma kunstis. Maja vundamenti on paigaldatud geoloogilised mikrofonid, mis võimendavad ookeanilainete kohinat ja tektooniliste kihtide helisid. Trepiastmed on samuti ühendatud mikrofonidega, majja sisenemisel muutub trepp löökpilliks, millel saab sammudega mängida. Söögilaud on ühtlasi litofon ja varustatuna eri kividest kõlapaneelidega meenutab see hiidksülofoni, löökriistadeks arvatagi kõikvõimalik köögiinventar. Siseruumide seinu katavad trükitud rohelised väädid, mis aknaavas sulavad kokku aiataimestikuga. Voodipeatsi kohal ripub iroonilis-optimistlikult skulpturaalses sõnamullis „FUTURE“. Majast on saanud ümbritseva looduse ja maaga ühises rütmis musitseeriv helikehand.

Olen seni meelega jätnud mainimata kuraatori tegeliku finaalsaali, kolmanda korruse otsaruumi. Väikses vahesaalis juhatavad Mari Kurismaa „Toad I–II“ (1997) hariduse ja kultuuri poole, et viimases saalis saaks vaataja asisusest, rääkimata konfliktidest, vabana sulanduda Tõnis Vindi tundliku, jaapani tühjuse­esteetikast kantud avatud ruumi para­dig­masse. Maaliliselt aktsentueeritud Kaarel Kurismaa, Andres Toltsi, Leo Lapini ja Sirje Runge poolt. Runge vaimuka „9 ruudu“ (1976) hoogne tekstiilkangas kannab ruumi aina uusi sõnumeid mööduvailt tuultelt.

* * *

Lõpetuseks küsigem gaston­bache­lard’ilikult, mitte redutseerides, vaid jätkates liialdamist ja parafraseerides Enwezori biennaalipealkirja „All the World’s Futures“: millised on kodud tulevikumaailmas? Millised on kodud, kui maailmast saab põrgu? Milline võiks välja näha üks kodule keskendatud Veneetsia biennaali kuraatorinäitus?

¹ http://kultuur.err.ee/26. 06.

² Gaston Bachelard’i „Ruumipoeetika“ (eesti keeles ilmunud 1999) võiks olla hõrk (fenomenoloogiline) kaaslane igasugusel ruumi käsitleval näitusel; ukse kohta vt lk 313 jj; samuti oleks alternatiiviks teise prantslase, tugevalt situatsionistliku meelelaadiga George Pereci „Ruumiliigid“, ilmunud Loomingu Raamatukogu, 2011, nr 11/12.

³ Andreas Trosseki tõlgenduskäik artiklis „Piiriületuse ootusärevus“ – Kunst.ee, 2002, nr 2.

⁴ Sellisena oluline erinevus senistest kodu puudutanud kuraatoritöödest Eesti kunstiruumis: „Kodu, kallis kodu“ 2004 Rotermanni soolalaos EKMi saalis, kuraator Eha Komissarov) ja „Private Views“ (1998, Tallinn), mis koondasid hetke noort/uut kunsti ja tulemuses mõtestasid kodu kujundit soospetsiifika keskselt.

⁵ Vt „Ruumipoeetika“, VI ptk.

⁶ 2015. aastal esitasid Palamuse gümnaasiumi XII klassi õpilased (Eycki ja Hamiltoni ajel) järgmised pere- ja kodumudelid: enamasti noored, naine ja mees (sh kahel mustades dressides) – teemadeks alkoholism, vägivaldsus, pangalaenuga ehitatud kodu, supernaine (karjäär + kodu + ilu) vastandatuna lõõgastuvale mehele; viimane viimistlus enne maja valmimist (pildil: naine kohvitab, mees on töine); naine ja tema vana haige ema, kelle tegevuseks on koristamine ning mehe ja lapse koju ootamine; noor naine üksinda. Erijuhtum: „Segaduses garaaž“, kus on ülekaaluline naine, laps ja kana: „paljud inimesed ei tea moest ja sisustusest midagi“; kaks tujutut noormeest end kohustuste eest peitmas (üleajav prügikast pingete kuhjumise sümbolina) contra rõõmsad näod südamekujulises raamis fotol; „kõike mahutav elutuba“ (inimesteta); ideaalne köök; lapsed olid kujutatud kaheteistkümnest vaid kolmel, sealjuures alkohoolikust isa tõttu masenduses või üksi kodus koos Makita sae jm kodumasinatega. Kodukeskkond on enamasti uus, asjalik, mh kamina (neljal), toalillede (kolmel) ja avarate kaunite loodusvaadetega (aknast või ekraanilt, kolmel); seinad puhta kivi või puitpinnaga, kolmel), sagedasemad mööbliesemed toolid ja kapid; pildid seinal seitsmel, sh fotod pereelust kahel, lillemaal ühel, maalikompositsioon ühel, laemaal ühel; kahel ka raamatud; söögi-joogi elementi leidus üheksal; kuuel koduloomad (koer, hiir, kahel kass, kahel mängukaru); moodne kodutehnika kuuel, sh arvuti kahel, tolmuimeja viiel kollaažil.

⁷ Ka peeglile (ja peegeldusele) keskenduv uurimuslik näitus on Eesti kunstiruumis, üllatav küll, seni toimumata. Küll aga on peeglitööde üleküllasus omane Veneetsiale, mis hoiab ülal vastavat retseptsiooni, kuni selleni, et mõne biennaaliga seoses räägitakse peegli kujundi devalveerumisest.

⁸ Doug Aitkeni näitusekomplekt on väljas Schirn Kunsthalles Maini-äärases Frankfurdis kuni 27. IX; äsja lõppes Londoni Barbicani keskuses tema Ameerika kunstirongiprojekti „Station to Station: A 30 day Happening“ uusversioon. 1999. aastal sai Aitken Veneetsia biennaalil oma kunsti- ja tajupiire avardava videoloomingu eest Kuldlõvi.