Kaks Künnaput ja elu põhiväärtused

Heie Treier

Vilen Künnapu ja August Künnapu näitus “Ühisväli” arhitektuuri- ja disainigaleriis kuni 25. XI.  

Esiplaanil Vilen Künnapu Viljandi metsakalmistu kabeli makett (2004) ja  taustal August Künnapu maal “Hetk” (2006).Piia Ruber

Isa ja poeg Vilen Künnapu ja August Künnapu on arhitektuuri- ja disainigaleriis (endises Lastemaailmas) teinud näituse “Ühisväli”. Lisaks maalidele ja arhitektuurilistele mudelitele on väljas ka nende sõbra ja mõttekaaslase Marco Casagrande video kummalisest tulerituaalist, kus mees põletab ookeani kaldal kaht Vilen Künnapu stuupat. Kuna näituse võti tundub olevat just video, tasub hoolega lugeda seda saatvat seinateksti.

2005. aastal olid Künnapud kutsutud osa võtma Lõuna-Taiwani Kaohsiungi “Tulevikupaviljoni” projektist. Kohapeal tuli mõlemal kunstnikul kogeda surmalähedust, seista silmitsi ookeanihoovuste võimsusega. Need olid eksistentsiaalsed hetked, kõik pole eluga pääsenud. Ilmselt just nendel hetkedel kogeb inimene erilise teravusega igavikku ja kaduvikku ja Jumalat ning seda, mis on siin elus tõeline väärtus. Kes pole niisugust katsumust läbinud, ei peaks oma hinnangutega liialdama nende suhtes, kes sellest on välja tulnud.

Näitus on kas teadlikult või mitte ajastatud isadepäevale ning siin tuuakse esile isa-poja suhe ja põlvkondade järjepidevus kui eriline väärtus, aspekt, mida meie ühiskonnas ja meedias millegipärast ei väärtustata, ent mida hoitakse täiskasvanud ja jätkusuutlikes sootsiumides traditsiooniliselt au sees.

August Künnapu akrüülmaalid on nagu ikka liigutavalt hingelised ning neis on sees mingi kord, aga mitte pealesunnitud või vägivaldne, vaid asjade seesmine kord, ilma milleta ei saaks toimida kool (“Balletitund” 1 ja 2, mõlemad maalitud 2006) ega laulukoor (“Taivani lapsed”, 2006) ega mis tahes spordiala (“Hetk”, 2006). August Künnapu maalides on olulisel kohal värvid ja pigem suurem formaat. Ning ükskõik, kas ta maalib kasse või lapsi või täiskasvanud mehi, kujutab ta neid kõiki justkui võrdsena, mis tähendab, et kassid ja lapsed saavad maalimise käigus väge ja tähtsust juurde, mehed aga muutuvad justkui väiksemaks ning nende tõsised ja suured tegemised omandavad koomilise varjundi. See on maailmapilt, kus kunstnik hoiab pigem väiksemate ja nõrgemate poolele, püüdes teha nad nähtavamaks keset vaimset keskkonda, kus maksab tugevama õigus. Äärmiselt sümpaatne kunstniku-programm.

Vilen Künnapu on lasknud maketimeistril Taavi Kaldarul valmis teha rea templite makette. Need põhinevad geomeetrilistel algvormidel (kera, silinder, ruut jms). Ilmselt on teatud tõde arusaamas, et Jumala riigis valitseb kord, mida väljendab visuaalselt kõige paremini “püha geomeetria” (Vilen Künnapu väljend). See põhineb matemaatikal, universaalsel fundamentaalteadusel. Niisugune retoorika osutus väga olemuslikuks XX sajandi kunsti modernistlikus mõtlemises, kui otsiti universaalseid väärtusi ja mille tipuks sai geomeetriline abstraktsionism, ning võõraks kriitilisele nn postmodernsele mõtlemisele, kus märgati eelkõige kultuurilisi, sotsioloogilisi, antropoloogilisi jm erinevusi. Ainus, mis mind kimbatusse viib, on arhitekti enda positsioon sedavõrd paljude ususüsteemide ühe mütsi alla viimisel (kristlik kabel Viljandi metsakalmistul, Anubise tempel Kairos, 9 mandalat Londonis Thamesi jõel jne). Võib-olla avaldub näituse postmodernsus pigem kõikehõlmavas nn new age’i ideaalis.

Aga lõppude lõpuks paneb “Ühisväli” vaatajaile südamele, et hea sõna võidab kurja väe, nagu ütleb rahvatarkus. Tegemist näib olevat ka mõneti nn valdkondadevahelise nähtusega – siin võib tunda kokkupuuteid Jumalale suunatud palve ja tänuga ning inimestele suunatud pedagoogikaga kõige paremas mõttes, sest kui palju meil siis on näitusi, kus tuletatakse mõjusalt meelde elu põhiväärtusi.