Kärbes raamatul

Näituse „Tiiger ruumis“ kuraatorid pole õnneks võtnud moraliseerivat hävingujutlustaja rolli, vaid fookus on energial suuremas pildis.

URMAS LÜÜS

Näitus „Tiiger ruumis“ EKKMis kuni 1. XI. Kuraatorid Marten Esko, Vanina Saracino ja Lea Vene, kunstnikud Julian Charrière, Iggy Malmborg, Eduardo Navarro, Jaakko Pallasvuo, Jeremy Shaw, Karl Sjölund, Martta Tuomaala, Ana Vaz ja Kristina Õllek.

EKKMis on tiiger. Põnev! Tiigreid on ka enne nähtud. Venemaal pani tsirkusevürst Mstislav Zapašnõi tiigrid hiiglaslikel diskokeradel tagajalgel sitsima ja Mussorgski saatel valssi keerutama. Taimaal armastavad turistid teha pilti koos lombakate ja kaelapidi ketiga põranda külge aheldatud tiigrinirudega. Netflixis olla nähtud üht kuulsat tiigrikuningat, kes kandideeris USA presidendiks. Kõige intrigeerivamat tiigri ja ruumi kooslust märkasin päev enne näitusekülastust jõusaali duširuumis tätoveerituna ühe lopsaka kannika peal.

Lugenud läbi aga näituse sissejuhatava teksti, pulss langes. Tiigrit ei olegi. Hingasin kergendatult. On hoopis energiatemaatika. Põnevkõditava ärevuse asemel, mille oli kasvatanud ootus kohata midagi võõrast ja ennenägematut, on ruumis hoopis masendust ja trööstitust külvav küsimus energia jätkuvusest ja selle ennasthävitavast globaalsest väärkasutusest, mis on teemana käinud läbi juba paljudest nüüdiskultuuri vahendavatest institutsioonidest. Keskkonnatemaatika ei ole rinda küünistega rebiv tiiger, vaid nagu terav ora saapas, mis pikka aega tüütult jalga torgib ja lõpuks lombakaks teeb. Konnakeetmise efekt. Süveneb pisitasa ning halvab lõpuks totaalselt: õudse lõpu asemel tiigriküüniste meelevallas tiigriootuse lõputu õudus.

Laiem pilt. Arvatavasti pole ma ainus, keda kunstiväljal keskkonnateemad ärevaks teevad, seda mitte just heas mõttes. Sisse poeb kahtluseuss, kas ekspositsioon on pandud kokku poliittasapinnalise karmavõla maandamiseks, et kuraatorid saaksid magama heites heldimusega päevale tagasi mõteldes premeerida end ühiskondlikule valupunktile litsumise eest, või oli vaja seda õige regionaalfondi rahakoti avanemiseks. See ei ole sugugi etteheide EKKMi meeskonnale, vaid üleüldine eelarvamustest läbi imbunud umbusaldus ajastu vaimu ees, kus igast toitvast käest ei julge või ei taha palukest vastu võtta. Sund olla päevakajaline. Sund näida oluline.

Võimalik, et skepsise on minus juurutanud hariduse saamine ja andmine disainivaldkonnas, sest maailma vaatamine läbi vaidlustamatu rohefiltri on praegusaja disainihariduse zeitgeist ja kirjutamata seadus. Roheteadvustamine võib olla institutsionaalses keskkonnas maailmaparandamine, muutuste juurutamine mõttemustrites, eurofondidest lihtsamini raha kättesaamise vahend, uue põlvkonna vastutustunde kasvatamine, rohepesuvahend ökoloogiliselt puhtamate toodete edukamaks turundamiseks (nii-öelda hunt lambanahas meetodil varjutatud ausa kaubanduse mahetarbimiskütus), sisutühi käibefraas, reklaamimootor uute üliõpilaste värbamisel ja ka oma olemasolu tähtsuse väljavabandamise platvorm toetusmeetmeid ja toimetulekuallikaid opereerivate ministeeriumide ees.

Ühel punaselt ergaval raamatul siputas selili kukkunud kärbes, kes ei saanud enam kuidagi jalgu alla. Samasugust tekstikütket võis tajuda näitusel.

Urmas Lüüs

Me tuleme päikesest. Seega oleme kõik tähelapsed. Mitte ainult meie, inimesed. Kõik meie, elusolendid. Meie loomadena, rakulise struktuuriga elusolenditena. Meie muutliku ja liikumises püsiva mateeriana. Meie kõige olnud, oleva ja tulevana.

Näituse „Tiiger ruumis“ kuraatorid pole õnneks võtnud moraliseerivat hävingujutlustaja rolli, vaid fookus on energial suuremas pildis, ikka külluslikul päikseenergial. Ka kivisöekateldes põlevad väikesed päikesed. Leekides avaldub materjalis salvestunud energia. Päikese energiat on külluslikult ning enamik maale jõudvast energiast läheb raisku. Täpselt, see läheb raisku! Me ei saa sellest mitte mingit majanduslikku kasu. See isegi ei soojenda meie arvuti taga istumisest lodevat keha, sest päevitamise asemel istume tiigriga koos väikeste vaateakendega ruumides arvutite taga ja laseme kateldes põlevatel päikestel soojuse mööda torustikke meieni kanda.

Kui jumal oli loonud valguse ja pimeduse, taeva ja maa, floora ja fauna, jäi ikkagi midagi puudu. Kus on valitseja? Ja ta lõi Aadama ja tema küljeluu Eeva ning nad hakkasid valitsema kõige selle üle, mille Jumal oli loonud. Kõik pidi ära tasuma. Valgusele määrati taastuvenergia maks ja pimedas pandi tuli põlema. Maa hariti üles ja taevas lendasid lennukitega turistid kaugele Taimaale aheldatud tiigriga pilti tegema. Riigimetsa majandajad hakkasid floorat kärpima ja faunale lükati lüpsik udara otsa. Ja jumal nägi, et see on hea, ja läks seitsmendal päeval juba ära puhkusele.

Bataille, katarsis ja ülemäärasus. Näituse sõnaline osa on laenatud Georges Bataille’ 1949. aastal ilmunud päikese­energiale tuginevast käsitlusest „Neetud osa“, kus on kirjas: „Seksuaalakt on ajas sama, mis tiiger ruumis.“ Me oleme õppinud kasutusele võtma üha suuremaid ajas talletunud energiaressursse. Bataille väitvat, et ülemäärase energia needus peitub selles, et seda tuleb vältimatult raisata. „Kui süsteem ei saa enam kasvada või selle kasv ei suuda ülemäärasust täielikult ära tarbida, siis läheb see möödapääsmatult raisku; see tuleb ära kulutada – teadlikult või mitte – kas hiilgavate või katastroofiliste tulemustega.“1

Tahtmata religiooni rünnata, väidan, et oleme juba piibellikult (või siis õigemini aabrahamlikult) häälestatud inimesekesksele ignorantsusele. Siinkohal kohtuvad meie jumalik päikesest pärinev valitsejataak ja energeetilise ressursi ülejääk. Mida üldse kujutab endast ülejääk? Idee ülejäägist saab esineda vaid täielikult muust elust irdunud inimkooslustel, mis eirab muutumist, liikumist ja teisenemist, määrates igale asjale majandusliku väärtuse ja hinna. Mis on ühe naftabarreli hind? On selleks nätskete tiibadega uppuvad linnud või „õli rahu vastu“ egiidi all terrorismivastases sõjas laastatud inimelud. Valdavalt konverteerime seda dollaritesse. Veidi retrofuturistliku düstoopiamaiguga näitus võiks mahtuda ka pealkirja alla „Võit päikese üle“.

Selles, et ma pole siiani maininud ühtegi näitusel eksponeeritavat teost, avaldub, et mind intrigeeris õigupoolest pigem väljapanekuga kaasnev kataloog, mille lugesin esimest korda läbi ekspositsiooni kõrvale, teist linnahalli taga rannas ja kolmandat korda õhtul kirjutuslaua taga. Kuna peaaegu kõik välja pandud teosed on tekstipõhised, siis sain nende kohta lugedes kohati märksa tugevama elamuse, kui ruumis kohapeal, sest avanesid rohkemad kihistused ja kontekst. 160-l leheküljel on avatud üheksa kunstniku teosed. Marten Esko tekst on tihe, kirjutatud nauditavalt ladusalt. Ta on toonud kokku piisavalt intrigeerivaid näiteid-seoseid, et panna teksti uuesti ja uuesti lugema. Koos kaaskuraatorite Vanina Saracino ja Lea Venega on loodud intellektuaalne tervik, mida on huvitav jälgida.

Võiksin isegi pidada näituse kõige huvitavamaks osaks kuraatorite endi koostatud ruumi, mille uksel seisab kiri „Tiigrite osakond: Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum“, millega parafraseeritakse belgia kunstniku Marcel Broodthaersi projekti „Moodsa Kunsti Muuseumi kotkaste osakond“. Kataloogis on informeerivalt mainitud: „See ei ole kunstiteos“. Nojah, see ei ole piip, kui mõelda Magritte’i peale. Nii-öelda kuraatorite ruumi on toodud kõikvõimalikud tiigrit kujutavad artefaktid: Wiiralti tiigriga suveniir-mängukaardid, Tiger Kingi presidendivalimiste kruus, ehted, sallid, mänguasjad, ristpistes seinavaip, plakatid, muusikaalbumid, kujukesed jne. Akna all laual ootas mind aga katarsis. Laiali olid laotatud Bataille’ enda ja tema avaldatut tõlgendavad teosed, mida kuraatorid olid kontseptsiooni kallal töötades kasutanud. Ühel punaselt ergaval raamatul siputas selili kukkunud kärbes, kes ei saanud kuidagi enam jalgu alla. Samasugust tekstikütket näitusel tajusingi. Materiaalne ruum oli jalge alt kadunud ja ponnistustele vaatamata olin siruli Bataille’ tekstidel, suutmata pöörata väärikat tähelepanu energia­temaatikat tõlgendavatele kunstiteostele. Minu enda energiakulu näitusel oli väga vähene: olin säästlik ja passiivne. Pärast käisin huvi pärast kaalu pealt läbi ja netikalkulaator ütles, et kolme ja poole näitusel veedetud tunni jooksul olin kaotanud 196 kalori jagu üleliigselt talletunud „neetud“ päikeseenergiat.

Inimese mõõt. Tiigril on ükskõik, kas ta on või ei ole ruumis. Ruum mõttelise konstruktsioonina tekib inimese kohaloluga inimese peas. Ilmaruum on ilmatu suur ja lai. Asjad ei asu üleval ega all. Asjad on. Alles inimese kohale jõudes hakkavad asjad asetsema paremal, vasakul, ees ja taga. Kui ruum on palju suurem kui inimene, siis on ruum suur. Kui ruum tekitab klaustrofoobiat, ei mahuta vajalikku piisavalt hästi või takistab liikumist, on ruum väike. Võtkem või vana hea puu kukkumise näide. Kui keegi puu kukkumist ei kuule, siis puu kukkudes heli ei tee, sest alles kõrva vahendusel muundab aju laineosakeste võnkumise äratuntavaks koodiks ehk heliks, mis sunnib protsessori asjakohase tõlgenduse puhul murdosa sekundiga tuulises metsas tuhatnelja liduma.

Emil Tode ehk Tõnu Õnnepalu teose „Piiririik“ minategelane kirjeldab idast läände sattunu segaseid tundeid, häbi ja tülgastust tänaval vastu tulevate idaeurooplaste vastu, kelles ta enese liig valuliselt ära tunneb. Kõik senised takistavad füüsilised piirid on äkki tont teab kuhu kadunud, kuid tontlik piiravus püsib. Need piirid asuvad sõnastamata alltekstina temas eneses. Niisamuti püsib saapas torkiva orana tiiger igas võimalikus ruumis, sest me kanname tiigrit kaasas. Tuba on tühi, aga ärev lõrin kuklas saadab meid ruumist ruumi. Lõpetan näitusekataloogi sõnadega: „Tulevikus saavad meist kõigist tuleviku-uurijad, soovime seda või mitte. Peame hakkama mõtlema energiast ja sellest, kuidas see – vähemalt kasutataval kujul – aina vähem kättesaadavaks muutub (looduses raisatud näiliselt lõputu koguse kõrval).“2

1 Georges Bataille, The Accursed Share. Tlk Robert Hurley. Zone Books, Brooklyn, New York 1989.

2 Allan Stoekl, Bataille’s Peak: Energy, Religion and Postsustainability. University of Minnesota Press, Minneapolis 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht