Karl Marx loomariigi eesotsas

Erki Kasemets: „Tahtsin tavapolitiseerimise asemel kujutada loomkonda pigem Marxi käpaalusena, et loomad väljendaksid marksistlikke võrdsusideaale.“

JOHANNES SAAR

Erki Kasemetsa isikunäitus „Karl Marx loomariigis“ Draakoni galeriis, pandeemia tõttu on galerii suletud kuni 17. I.

Kunstnik Erki Kasemets viskab villast – nii tundub esmapilgul – ja heidab kinda inimkesksele mõtlemisele, nagu selgub tagantjärele.

Käisin mõni aeg tagasi Draakoni galeriis. Kerkis kohtlasi küsimusi. Kas võib küsida?

Ikka võib, loomulikult.

Kas isikunäitus „Karl Marx loomariigis“ oli päriselt lauamänguna olemas? Kardan, et mitte. Isegi nõukogude aja kohta oleks see olnud liig, aga näitus nagu sugereerib sellist mälestust. Kuidas selle asjaga siis täpselt on? Oli siis või ei olnud?

Oli lauamäng „Matk loomariigis“. Karl Marx oli kõige taustal kogu aeg kõikjal olemas. Kui need kokku panna, siis saabki sellise mängu: et siis kokkupanduna kaks asja – oli ja/või on olemas.

Miks on näitusel Marx ja loomariik kokku saanud? Darvinistlik hüpe sai ju tubli tööga tehtud. Miks on sinu näitusel Marxi ja ahvi koondportree?

Ka Karl Marx ja koaala said näitusel kokku, kuigi pilt on pärit juba ühelt varasemalt näituselt, möödunud aasta kevadnäituselt. Marx ja koaala on ühe pildi, riigipildi kaks külge. Oli mul lapsepõlves ettekujutus ja soovmõtlemine, et maailmakaart jaguneb loomariikideks, nii nagu inimeste riigid, loomaliikide järgi jagatud maailm, kus kusagil näiteks ka koaalariik. Teatav ümberlülitus kaardikihil, kus ikkagi on läbiv inimese ettekujutus, antropotsentristlikud riigid ja ühiskonnakorraldus … Aga sa küsisid ju hoopis teist asja, Marxi ja ahvi koondportree kohta. Nende vahele jääb näitusel tõesti riiul pealkirjaga „Darwinismi lugemik“. Need kahe pooluse, inim- ja loomaühiskonna evolutsioonilised maskotid näitavad mõlema suuna stereotüüpsemaid arenguideid. Need on mainitud lugemiku kaks kaanepilti, et mitte öelda kaanepoissi.

Erki Kasemetsa Karl Marx ja koaala (2020) on astunud dialoogi, kuid seegi on autori manipulatsioon.

Stanislav Stepaško foto, Erki Kasemetsa kollaaž

Raamatute ja mängusedelite riiul seal kahe portree vahel on huvitav, uurisin seda pikalt. Tundus kohati nagu minu enda riiul. Kas sa pingutaksid ja annaksid võimalikult põhjaliku ülevaate loomariikide maailmakaardist, nii nagu sa seda lapsepõlve kujutelmadest mäletad? Seal oli kindlasti peale koaalade riigi veel riike? Millised need olid ja kus paiknesid?

Tegin riigikorra ja loomade ühenduste teema ümber mitmeid lauamänge ja objekte. Esmalt andsin elu loomadega kaardimängudele, kus arvandmed omavahel võistlesid ja tugevamad jäid peale. Neid variante on näha ka riiulil. Maailmakaardi loomariikide territooriumid polnud siiski nii rangelt määratletud, ettekujutatud riigid olid pigem võrgustunud ühendused. Teiseks olid lauamängu „Matk loomariigis“ kavandid. Seal olid maailma maa- ja veteavarused tinglikeks kruntideks tükeldatud ja need mõnedele loomadele välja jagatud. Jagamisprintsiip, nagu arvata võib, oli meelevaldne, kuid järgis piirkondlikku printsiipi: selle kandi reaalsetest elukatest valisin mõne huvitavama esindusloomaks. Kolmandaks aga see, mis kõige rohkem seda küsimust puudutab, ehk loomaühiskonna mõtte kvintessents. Teatmike „Maailma maad“ eeskujul tegin ise nn maailma (looma)maade teatmiku. Seal olid riikide kohta täidetud kõik nõutavad lahtrid. Kõik arvandmed olid muidugi pastakast välja imetud, neil ei olnud reaalsete arvukus- või pindalanäitajatega mingit seost. Igal riigil oli oma pealinn väljamõeldud nime ja elanike arvuga. Mõistagi ka riigikeel(ed) jms. Huvitav oli etnilise koosseisu lahter, kus riiki moodustava põhirahvuse kandvale positsioonile oponeerisid väiksemad grupid, mille enamasti moodustasid sarnase loomuga lähikonna või liigisarnasuse alusel ka kaugemalt pärit vähemused. Kontrastina võis esineda ka üliväike protsent täiesti sobimatuid gruppe, mis olid paigutatud sinna kuidagi infantiilselt-intuitiivselt. Gorillade riigis võis elada näiteks 20 protsenti šimpanse, viis protsenti makaake ja mõni protsendiosake krokodille. Riigikorda ega riigipead paraku ei mäleta. Minevaks kaubaks tõusis eri vormis monarhia, mis näiteks lisaks jaaguarimonarhiale kehtis ka teistes kujutluslikes loomariikides. Vabariike oli ka palju. Kogu loetelu algas tähestikuliselt, jäi aga oma kolossaalsuses lõpetamata. Meeles on esiotsa eksootika, lisaks koaalale oli enesemääramist väärt näiteks ka metsik koer dingo. Bambuskarudelgi oli oma Liechtensteini-laadne kääbusriik, mustvalge lipuga. Võis olla à la Antiloopia Ühendriik, mis ühendas põhiliselt sarvilisi, ka riigilipul olid kuldsed sarved. Eelmainitud inimahvlased olid kindlasti esindatud liikide hulgas. Võimalik, et „Eesti rahva ennemuistsete lugude“ loomad elasid mõnes kirjumas koosluses, rebased ja karud hundiriigi koosluse arvukas vähemuses vms. Nagu öeldud, jäi projekt siiski lõpuni viimata, nagu enamik tollastest alustamistest.

Seonduvalt selle projektiga meenub veel 2006. aastal Tallinna vana loomaaia koha peal korraldatud Polügoonteatri etendus „AhZOO“, kus kanavõrgust puurides oli hoopis inimtahu esindaja: jalgrattur, taimetoiduline, ehitaja jne. Kõigil oli juures ka ladinakeelne nimetus ja eluviisi kirjeldus, Sealseid elanikke ka intervjueeriti. Üks tegelane, keda aga kordagi ei küsitletud, kandis silti „Loom“ ja see oli karusnahkset boad juhtiv inimene.

Nii et keerasid peegli vaataja poole ja politiseerisid loomariigi: ühele loomale monarhia, teisele vabariik. Lapsena sa vist ikka Marxiga ei jännanud, ehkki tema õpetust sai tollal õhuga sisse hingata. Fabritseerisid fiktiivseid teatmikke maailma loomariikide kohta oma rõõmuks, kuni „Matk loomariiki“ läks lauamänguna tootmisse, nagu pressiteates kenasti on öeldud. Praegusel tagasi­vaataval näitusel võimendad Karl Marxi kohalolu selles projektis, aga ka kunstnik Reet Ohna oma. Ohna puhul on kõik selge, tema andis tollal sinu ideele kunstilise väljanägemise ja lapsesõbraliku vormi. Mida tegi aga Karl Marx?

Mis puudutab lauamängu lapsesõbralikumat vormi, siis paraku oleksid pigem meeldinud realistlikult detailsed ja fotolaadsed kujutised, nagu tänapäeval näiteks mitmetes arvutitöödeldud lasteraamatutes autodest, loomadest, laevadest jne. Kunstnikupositsioon ja isikupärane stiliseeritud väljenduslaad tekitasid nõutust ja pettumust. Siis juba pigem nii, nagu Siima Škop … Nüüd on mõistmisega küll teisiti, aga selleks kulus ka palju aega.

Karl Marxi tähtsus, miks ta tagasivaateliselt nõnda tähtsale kohale on tõusnud, peitub tema fenomenaalses haakumises paljude lapsearusaamadega. Pealegi on Marxi kohalolu olnud minu põlvkonna puhul püsiv ning püsiviited erilaadsele marksismile või süüdistused selles on ka tänapäeval ühiskonna debati permanentne foon. Klassivõitluselt on tähelepanu lihtsalt nihkunud helikopterilt raha loopimisele jms, mis oleks olnud loomamaailmaski tervitatud nähtus. Mina aga tahtsin tavapolitiseerimise asemel kujutada loomkonda pigem Marxi käpaalusena, nii et loomad väljendaksid marksistlikke võrdsusideaale ja -kujutlusi, mis tundunuksid vahest täiesti enesestmõistetavatena. Selline ideoloogia ei tulnud toona muidugi kõne allagi. Marx oli küll tollal igal pool, aga tähistas ikkagi midagi hoopis muud, mutrivõtmeid ja punalippe, ei haakunud eriti reaalsuse ega kasutada olnud poliitilise kaardiga. See oli ikkagi vaid (mängu)loomamaailm, mida lapsena ihalesin ja kus ma ei arvestanud pärislooduse toimimise, ressursivõitluse ja üksteise söömisega.

Millised loomad on praegu Eestis pukis? Antiloopia sarvilised?

Polügoonteatri etendust „AhZoo“ sattus külastama ka paar lõunaameeriklast, keda sündmuse käigus intervjueeriti. Küsimusele, millist looma meenutavad eestlased, tuli kiire vastus – hunti. Hiljem rahvusloomaks tõusnud metsaelukas tõestas end välisvaatleja silmis juba tookord. See annab alust arvata, et Eesti kui hundivabariik jääb kestma ka võimalikele võimuvõnkumistele vaatamata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht