Kiire aja alamakstud kunst

SANDRA JÕGEVA

Otsustasin tänavust kunstiaastat käsitleda vabade assotsiatsioonide meetodil, tuues esile näitusi ja ka aasta jooksul tekkinud põhjapanevaid mõtteid ja seoseid, mis puudutavad kunsti ja selle suhet maailmaga.

Noor või vana? Üks viimaseid kunstinäitusi, mida külastasin, on Ingel Vaikla „Sinust on saanud see ruum“ EKKMis. Ruumiinstallatsioonist ja videotest koosnev poeetiline mõtisklus arhitektuuri olemuse üle tõi mulle kaasa ootamatu mõtte. Nimelt, et praegu on näitust vaadates raske öelda, kui vana on kunstnik. Kahekümnendates Ingel Vaikla asemel oleks võinud selle väljapaneku autor olla ka kümneid ja kümneid aastaid vanem. Tema kasutatud võte, filmi/video vahenditega loo jutustamine kolme ekraani abil, on tuttav juba 1960ndate ja 1970ndate filmikunstist ja saavutas kunstis populaarsuse umbes kakskümmend aastat tagasi. Sellega sai kuulsaks soomlanna Eija-Liisa Ahtila, Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni kuulub Kristin Kalamehe EKA magistritöö „Igavene tuli“ 2002. aastast, kus on samuti seda võtet kasutatud. Aga ei ole asi kindlasti mitte tehniliste võtete eelistamises, vaid suhtumises või mõtlemises, mille puhul on raske põlvkondlikke erinevusi esile tuua, lugemata näituse seinatekstist välja kunstniku vanust.

Kiirmood ja kiirkunst. Väidetavalt ei olnud kapitalistlik maailm varem valmis selleks, millest praegu on saanud norm: kodumasinad on spetsiaalselt toodetud lagunema vahetult pärast garantiiaja möödumist. Kui mitte juba enne seda. Samuti ei olnud moetööstus, mis pöörles seni ümber sügis-talvise ning kevad-talvise hooaja vaheldumise, viimaste kümnenditeni valmis kiirmoe saabumiseks. Praeguseks on tekkinud juba kümned mikrohooajad ning rõivad, mis ei peagi suurt kauem vastu pidama kui mõne kandmiskorra või esimese pesuni. Tagajärjeks on loomulikult suur hunnik rämpsu ja tarbimiskogemus, mille puhul tarbijal on vist kaks võimalust: kas leppida olukorraga, tunda kiirtarbimisest omamoodi perversset naudingut või katsuda leida mõni alternatiiv. Miks räägin sellest seoses kunstiaasta ülevaatega? Sest kiirmoesarnase küünilisuse astmega toodetud nn kiirkunsti näen pea igapäevastel käikudel läbi vanalinna, Tallinna pika traditsiooniga esindusgaleriides. Ütleme nii: seni ei olnud (kunsti)maailm valmis ka selleks, et suure kunstiruumi seinale asetatud üksik kahemõõtmeline teos koos seda toetava, installatiivse elemendiga moodustabki näituse. Sisuliselt olematu kunstiturg toimib koosmõjus kesise riigi poolt rahastamisega: heal juhul saab kunstnik materjali- ja produktsioonikulud kaetud ega pea oma näitusele kas üldse mitte peale maksma või maksab ise väheke juurde. Palju reklaamitud kunstnikutasud vaid mõnedes riiklikes kunstiinstitutsioonides (50 eurot isikunäituse eest!) ei ole mainimist väärt. Raske öelda, mida saab praegusel ajal ühe näitusega võita või ka kaotada. Olen end tabanud mõttelt: näiteks kui isikunäituse puhul on kunstnik kasutanud palju puitkiudplaati või värvinud galeriiseinad mitmes toonis, kas siis võib teda kahtlustada koduremondi materjalikulude kavalas optimeerimises?

Nii ränga „süüdistuse“ puhul Eesti kunsti praeguse seisu aadressil tuleb kindlasti tuua näiteid. Nagu ühismeedia kuulsus Vello Nelikendkaks mõõtis seriaali „Pank“ kaheksanda osa puhul stopperiga ära selles ette tuleva vaikuse (ja sai tulemuseks peaaegu kolmkümmend üheksa minutit viiekümnest!).

Niisiis. Mida pakub kunstnik, kes teeb detsembris 2018 näituse ühes Tallinna mainekas galeriis?

Kontrollkäik galeriides. Kõigepealt Draakoni galerii. Ann Pajuvälja (sündinud 1990) „Põrkepinnad ja pehmed maandumised“. Kunstnik pälvis EKA noore kunstniku autasu, väljas on magistritöö. Seintel on minimalistlik graafika ja joonistused, lisaks rulli keeratud vahtplast ning midagi madratsilaadset.

Järgmine. Hobusepea galerii. Tõnis Saadoja (1980). Galerii ülemise korruse täidavad kolm teost: puidust raamis väike foto, suureformaadiline lainepappi või Raul Meele kunsti meenutav teos ning üks väike, demonstratiivselt pooleli jäetud maal. Hüperrealism, Saad­oja pärisosa. Nii minimalistliku ekspositsiooni puhul omandab suurema kaalu ja muutub väljapaneku osaks ka paljudes eksemplarides prinditud pressiteade, kus on üles loetud Saadoja saavutused ja preemiad.

Edasi. Tallinna Linnagalerii. Kunstnikeduo Varvara ja Mari (avatud novembri lõpust kuni 27. I 2019) „Kameeleon“. Tallinna Kunstihoone galerii. Eike Epliku ja Imat Suumanni „Õhtu varjus“ (avatud 7. XII kuni 10. II 2019). Need näitused ei kinnita mu kriitilisi hinnanguid Eesti esindusgaleriides viimasel ajal näidatava kunsti suhtes. Aga need toovad esile Tallinna Kunstihoone uue näitusepoliitika, mida see institutsioon ei ole erinevalt kunstnikutasust (kahjuks siiski reeglina sümboolsed) välja reklaaminud: nimelt, et ka Tallinna Kunstihoone galeriinäitused on nüüd tervelt kaks kuud lahti. Ja seda järgmisest aastast kultuuriministeeriumist laekuva püsitoetuse tingimustes, mis praegu on 615 000 eurot aastas.

Kontrollkäik galeriides kinnitab, et ma osaliselt lahmisin. Aga samamoodi lahmivad meie kunstielu korrastajad, rääkides, kui hea ja üha paranev on praegune kunsti olukord.

 

„Kõik kaubamajad saavad muuseumideks ja kõik muuseumid kaubamajadeks.“ Nii kõlas üks Andy Warholi prohvetlikest tulevikuennustustest. Kehtib ka praeguses Eestis. Tallinna äsja avatud uusimas ja suurimas kaubanduskeskuses T1 on praeguse seisuga tervelt kolm kunstigaleriid. Sõbralikult on ühe katuse all nii kunstnike liidu ARS Concept kui ka iroonilisel kombel aastaid kunstnike liiduga kohut käinud Jaak Visnapi ja Kadri Alesmaa Tallinn Art Space. Lisaks Eesti kunstimuuseumi pood. ARS Concepti avaekspositsiooni võib iseenesest küll ainult kiita (kujutava kunsti valiku on teinud Vano Allsalu ja Maris Karjatse, tarbekunsti osa Maria Valdma, kujunduse Kaarel Eelma Valgest Kuubist).

Eesti kunsti ja kunstnike suhe müügiga on ambivalentne: on käibel tõsiselt halvustav „kommertskunst“, teisalt on paljudele kunstnikele lõplikult selgeks saanud, et oma kunsti müük on ainus võimalus kunstnikuna tegutsedes ära elada; mida aga pole, on toimiv kunstiturg. Lääne kunstimessidele minekuks on galeriidele loodud eraldi institutsioon, aga iga selline käik nõuab suuremaid kulusid, kui ollakse võimelised maksma. Tõelise rahvusvahelise müügieduga Eesti kunstnik aga ei ole praeguseks vist veel sündinudki. Kunst tundub esialgu jäävat alaks, kus rahalises mõttes suurim tunnustus või preemia on kunstnikupalk oma kolme aasta Eesti keskmise palga ja haigekassaga. Ma vist ei ole liiga õel, kui arvan, et see olukord ei tekita prestiiži: kui parimatest parimad, keda igal aastal lisandub kolm kuni viis kunstnikku, saavad tunnustuseks keskmise töötasu olukorras, kus tuleb nii ehk naa oma tegevusele peale maksta, jätab kunstnikest ikka asotsiaali mulje.

Varsti peaksid mitmed kunstiinstitutsioonid oma kontori ja ka näitusepaiga kolima hoopis rahvusvahelisse kunstikeskusesse Noblessneri arenevas piirkonnas. See tundub geniaalne varimajanduslik akt uue äripiirkonna rahasüsti saamiseks, seega võib ette kujutada lähitulevikku: näiteks aastat 2028, mil Tallinna Kunstihoone on jäänud kõigest luksusliku korterelamu nostalgiahõnguliseks nimetuseks.