Kirega köidetud

Näitusega „Scripta manent“ kinnitati, et kõrgkultuur on omamoodi rariteet, mis on alati nõudnud tegijalt, aga ka naudingut ihalevalt vaatajalt pingutust, eelteadmisi ja pühendumist.

KARIN PAULUS

Rahvusvaheline köitekunstinäitus „Scripta manent“ Arsis 12. IX – 3. X.

Hurraa! Põhiliselt piltilusaid, teisal oma patsaanliku imagoga, aga kohati vaata et kitši ja muidugi peamiselt ikka nahka köidetud teoseid esitav võitluslik näitus-festival on jälle teoks saanud.

„Scripta manent“ on meie nahakunstnike au ja uhkus, kus võetakse mõõtu ka rahvusvahelisel skaalal. Seda on korraldatud iga viie aasta tagant 1995. aastast peale. Sel korral kuulusid korraldustoimkonda köite­kunstnike ühenduse juhatuse esimees Rene Haljas­mäe, Sirje Kriisa, Tulvi-Hanneli Turo, Lennart Mänd, Tiia Eikholm ja Tähti Roostalu.

Loomulikult on nii, et ala tegijate ring on omamoodi vennaskond, peaaegu subkultuur, ning osalema jõuab palju neid, kes varasemast ajast üksteist tunnevad ning kelleni on teave jõudnud omalaadse suulise pärimusena, aga siiski mitte ainult. Üritus on ikka olnud avatud ja avalik. Tuntumatele tegijatele on siinsed nahainimesed usaldusväärsuse tagatis: koos on esinetud näitustel, võisteldud, timmitud erialaseid oskusi, kohtutud aruteludel ja kataloogilehekülgedel.

See rahvusvaheline köitekunsti mõõduvõtt on Eestis vahest ainus niivõrd suurejooneline kultuuriüritus, kus kogeme, mismoodi on tipptegijad üle maailma analüüsinud oma töödega eestlase maailmapilti. Milline au!

Tänapäeval on korralik köide ühtaegu midagi üliluksuslikku, rahakate, kollektsionääride ja muuseumide silmis hinnatud lahendus, ja omamoodi retro, jäänuk oma kätega tegemise ja eheda materjali hindamise ajast. Meie oludes võib ikka küsida, kes selliseid imevigureid tahab. Ja vastata, et ega täpselt ei teagi. Ammu on möödas nõukogude aeg, kui lapsed ja täisinimesedki said sünnipäevaks nahkseid karpe, nahkkaantega märkmikke ja pildialbumeid, nahkkukruid. Seda pööret märgistab ka kunstiakadeemia suundumus palgata seniste köitevõlurite asemel pigem koti- ja käerihmameistrid.

Seekord oli võetud „Scripta“ aluseks Mikita teos „Forestonia / Estwald / Mine metsa!“. Eelmisel korral – viis aastat tagasi – köideti ühte noor luule, kümne aasta eest soomeugrilikkust jäädvustanud helilooja Veljo Tormise mõtted ja helid. Valdur Mikita on omalaadne kolka­patrioot ja ka terapeut, filosoof, kes on andnud eestlastele eneseusu, et oleme põlisrahvas, metsaga ühes hingajad. Selles on midagi šamanistlikku ja ürgset keset Euroopa kultuurmaastikku.

Kuna kuulusin profaanina tänavu võistluse žüriisse, pean tõdema, et otsust oli ääretult raske teha. 129 töö seas oli väga palju tehnoloogiliselt veenvaid lahendusi ja esteetiliselt hõrke lahendusi. Oli ääretult põnev näha, et üht teost, selle sisu ja vaimsust osatakse avada niivõrd erinevalt.

Mõneti pakkus köidetav oopus kaksipidist tõlgendusvõimalust: oli autoreid, kes leidsid raamatust koredust, ning teisi, keda võlus pigem poeetiline pale. Loomulikult tuli vastata ka iseenda tarvis küsimusele, milline on looduse loomus ning kuidas seda edasi anda. Nõnda jõudsid paljud ikka rohelisusesse ning naha pruuni koloriiti. Mis teha, puud ongi ju sellised. Ka päris puitu (näiteks kaske, tamme, kadakat) olid kasutanud mitmed autorid. Kõige arhailisemal viisil oligi üks meistritest Loit Jõekalda teinud raamatu halu sisse. Tema pälvis ka ergutuspreemia. Ka nii võib! Vahest uitab samadel radadel võistlusel mitte osalenud näituse korraldaja Rene Haljasmäe, kes on teinud raamatule hoopis pesakasti (õieti karpköite). Eriti vembukas on kinnituslahendus, mille puhul saab teksti majakesest välja tõmmata ja sel tagasi peitu pugeda lasta. Näha sai ka eksklusiivset ussinahka ning Tarrvi Laamanni puulõiketehnikas illustratsioone seeriast „Luv & Peace“.

Filigraanseid lahendusi jätkus tõesti igale maitsele. Peale mitmekordset sõela otsustati Kuldraamatu vääriliseks tunnistada Tiina Kraav (Soome-Eesti), Hannah Loibl (Saksamaa) ja Caroline Seidel (Šveits). Loibl oli kasutanud alusena vasikanahka, pöördunud traditsioonilise pärgamentköite poole. Tema raamatukaantel on hõrk ning klassikaliselt ilus vaade talvisest metsast sinisel taustal. Tegu on tsüanotüüpiaga ehk ühe vanima fotoilmutusmeetodiga: kasutatakse rauasisaldusega kemikaale ja ultraviolettvalgust, mille tulemusena valmib sinakas taies. Ilus dialoog ei ole tekkinud üksnes kirjutatuga, vaid ka esilehtedega, kus kollasel taustal on näha suvist metsa. Tiitel on nooblilt hõbetrükis ja kapitaalkiri siidiniitidega õmmeldud. Vägagi originaalse ja tänapäevasena mõjub Tiina Kraavi masintikitud ristpistes kaantega lahendus, värske vaade biidermeierlikule kodutundele ja käsitööarmastusele. Tema liimita köite lahendus on inspireeritud kontsertiinaköite stiilist. Seidel seevastu ei ole läinud kaasa üldise rohelisusega, vaid oskab märgata looduse värve. Tema lahenduses on julget abstraheerimist ning tänapäevast avatud mõttenõtkust. Kas marketriis on kujutatud päikeseloojangus põlevat maastikku, vikerkaart või pohladest punetavat metsaalust, pole tegelikult tähtis.

Ergutusauhindade sekka valiti nii köitehuvilistele teada ja tunnustatud vanade tehnoloogiate nutika kasutuse näiteid kui ka püüdlusi eksperimentide ja autoritehnikaga sugereeriva tulemuseni jõuda.

Rahel Scheufele (Saksamaa) teos on ideaalne õppematerjal: äravõetavate kaantega pärgamentköite paber on käsitsi valmistatud, näeb käsikuldamist ja käsitrükki, mitmevärvilisi Prantsuse kaptaale, ažuurtehnikat ja ka intarsiat. Tulemus on siiski sidusalt harmooniline. Külli Grünbach-Seina (Eesti) teose puhul on käiku läinud ajalooline Bütsantsi õmblusega köide ja ka näiteks jõupaber. Eesti autoritest esines veel jõuliselt Leelo Leesi, kes on teinud nahast ümbriskaanes liimita pikapistese köite, mängides erinevate paberite ja nahkadega. Teine siinne vanameister Tiiu Vijar näitas taas läbitöötatud lahenduse jõudu. Sel korral on ta eelistanud avatud seljaga liimita köidet, mis on õmmeldud nahkpaeltele.

Lolita Katkovska Lätist oli eelistanud lahenduse poolest tõelist raudvara – kopti mõjutustega köidet, mis toonitab mõneti ka Mikita staatust tüvitekstide loojana. Marcus Janssensi (Saksamaa) jõud peitub oskuslikus loobumises: pinnale on sõelutud vaid ilmekamad võtted. Antud juhul oli ta maalinud siidi, kasutanud pimetrükki ja teinud avatud seljaga poolnahkköite. Tema kaasmaalane Lore Hübotter oli voldikköitele lisanud omaloomet nii tehnoloogia kui ka illustratsioonide vallas – muljetavaldav. Jan Peter Zimmerlichi (Šveits) tulemus on autorile omaselt üllatuslik ning meisterlikult läbi töötatud. Antud juhul oli ta kasutanud põimitud struktuuriga liimita köidet ja marokäännahka.

Keiko Fujii (Jaapan) oli aga oskuslikult sidunud tervikuks erinevaid rohelisi nahku koos traditsiooniliselt dekoreeritud paberitega. Minimalistlikku, ent tundlikku esteetikat võis kohata teisteski töödes. Hoopis teiselaadne energia on Miguel Perez-Fernandeze (Hispaania) Dorfneri köitel, kust õhkub tsiviliseerimissoovi. Kas eestlane on vanale kultuurrahvale kui Gilgamešile kodustatud lihtsakoeline metsmees Enkidu?

Ilmselt oleks teistsuguse žürii puhul pinnale jäänud enam lopsakust ning postmodernset paljusust. Seekord võidutses aga pigem lugejasõbralik rafineeritus.

Kõva rebimine oli ka tudengipreemiate vallas, kus jäid peale lõpuks Anni Vallsalu (Pallas) ja Dina Aller (EKA). Esimene oli eelistanud mugava järjehoidjana kaane klappi, teise loome on plakatlikult jõuline ja meeldejääv.

Näitusega „Scripta manent“ kinnitati taas, et kõrgkultuur on omamoodi rariteet, mis on alati nõudnud tegijalt, aga veel enam naudingut ihalevalt vaatajalt pingutust, eelteadmisi ja pühendumist. Tasuks on tõesti ka nende köidete publikule katarsis.

Tiina Kraavi masintikitud ristpistes kaantega lahendus mõjub originaalse ja tänapäevasena.

3 × Rene Haljasmäe

Caroline Seideli (Šveits) lahenduses on julget abstraheerimist ja avatud mõttenõtkust.

Hannah Loibli (Saksamaa) raamatukaantel on hõrk ja klassikaliselt ilus vaade talvisest metsast sinisel taustal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht