Klaas on kaasaegne ja vastupidav materjal

 

Meeli Kõiva on kakskümmend aastat loonud monumentaalseid klaasinstallatsioone. Reactive River. 2006. Jürgen Joost

Suvel esines klaasikunstnik Meeli Kõiva järjekordselt Tamperes maailma esinduslikemal klaasifoorumil “Glass Performance Days”. Ettekandes tutvustas kunstnik oma viimaseid uudse tehnoloogiaga valmistatud objekte: Brüsselisse Euroopa parlamendi peahoonesse tehtud 15meetrist klaasvalgusskulptuuri “Reactive River” ja maailmas hästi tuntud klaasifirmale Glaston valmivat klaasvalgusskulptuuri. Ettekanne valmis koostöös tunnustatud Soome klaasiinseneri Aulis Bertiniga. Konverentsil oli ligi 900 osalejat, neist 200 ettekannetega. Seal oli arhitekte, insenere, disainereid, suurte klaasifirmade esindajaid, klaasikunstnikke. Meeli Kõiva ongi viimased kümme aastat tegutsenud peamiselt väljaspool Eestit, tema huviorbiidis on uudsed tehnikad, laseri, kiudoptika jms sidumine klaasi, valguse, videoga jne.

 

Kui mõelda Eestis klaasikunsti peale, siis tulevad silme ette suhteliselt väikesed kas puhtalt tarbe- või ka dekoratiivsed vormid. See, mida teie teinud olete, ei kuulu küll kuidagi tavapärase klaasikunsti alla. Kuidas te seda ise nimetate?

Viimased kümme aastat on olnud kompaktne näituste, konverentside, aga ka installatsioonide kogum. Suurte objektidega on ikka nii, et ideest teostuseni võib minna väga kaua aega. Innovatiivne lähenemine klaasile, millega tegin algust juba kunstiakadeemia diplomitööga, kui katsetasin klaasi laseritega, on saanud positiivse vastukaja ja ka reaalse huvi osaliseks nii Euroopas kui Ameerikas. Küsimus ei olegi niivõrd mastaabis, kuivõrd innovaatilises lähenemises klaasile. Kuigi olen teinud ka monumentaalvitraaži, on minu kirg olnud ikka uudsete tehnoloogiate arendamine ja kokkuviimine arhitektuuriga.

Tundub, et Eestis ei ole sotsiaalse tellimuse realiseerumise aeg veel kätte jõudnud. Meie hariduslik baas on ju väga hea. Olen pidanud mitmeid loenguid Euroopa ja Ameerika ülikoolides ja mul on olnud võimalus võrrelda meie ja teiste  haridust. Kunstiakadeemia klaasiosakond on valmistanud ette laiapõhjalise haridusega kunstnikke: antakse maalimis-, joonistamis-, modelleerimisoskused, need on kõik aineprogrammis. Kunstiakadeemias õpetati meile ka klaasi ja arhitektuuri ühendamist, mis on mitmel pool Euroopas leidnud kaasaegsetes tehnoloogiates edasiarendamist.

 

Eesti vitraažki on jäänud suhteliselt traditsiooniliseks. Klaasis ei osata ega vist tahetagi näha avaliku ruumi suurvormideks, monumentideks sobivat materjali. Ikka on tunne, et klaas läheb kohe katki ning kivi või pronks sobivad avalikku ruumi paremini.

Klaas on äärmiselt tugev materjal. Nii Ameerikas kui ka Euroopas on kasutusel arhitektuurse klaasikunsti mõiste. Viimased kümme aastat olengi keskendunud sellele, ka teoreetilisel tasandil, kuidas klaasi, klaasarhitektuuri ilmestada mitmesuguse tehnoloogia abil ja materjalides loodud objektidega, mis harmoneeruksid selle hoonega või siis, vastupidi, intrigeeriksid vaatajat. Kõige suuremat pinget on mulle pakkunud süntees: objektide, klaaspindade, valguse, heli, videopildi ühendamine. Mind on ikka huvitanud metamorfoos, ei millestki millegi tekkimine. Kui külastaja siseneb sellisesse ruumi, satub ta täiesti teistsugusesse atmosfääri, häälestub nii öelda klaasilainele.

 

Eks Eestiski on peetud mitmesuguseid innovaatilisi konverentse ja neil huvitavaid ideid välja pakutud, kuid sinnapaika on kõik nagu jäänudki.

On siiski üks positiivne näide: Lemoni kaubamaja kiudoptilised valgusskulptuurid. Äripäevas ilmus artikkel, et head ideed hääbuvad rahapuuduse tõttu. Selle peale võttis Arco Vara minuga ühendust: nad rahastasid Lemoni kavandi tegemist, kuid siis omanike ring muutus ja  sinna see kõik jäigi. Arco Vara inimesed said inspiratsiooni minu Helsingi Foorumi kaubanduskeskusele projekteeritud klaasvalgusskulptuurist. Ka Foorum on siiani ootelehel. See kasvas välja minu koostööst Ekku Peltomäkiga, ühe tunnustatuma soome valguskunstnikuga.  Soomes suhtutakse äärmiselt soojalt uutesse ideedesse ning seetõttu arendab iga uus projekt tegijat ka siis, kui pole veel lõplikult teostunud. Ekku Peltomäkiga on meil praegu kavandamisel Lohja kaevandusmuuseumi lateraalkiudoptika tehnikas valgusskulptuuride näituseprojekt. Mu otsingud ongi liikunud selles suunas, kuidas muuta ruumi sürrealistlikumaks, transparentsemaks ja samas arvestada konkreetset kohta. Lohja puhul on tegemist rustikaalse keskkonnaga.

Ka Ühispanga 30meetrine klaasskulptuur jäi teostamata. Mul oli hea koostöö arhitekt Raivo Puusepa ja sisearhitekt Erik Ollega. Minu idee oli luua kogu hoonet läbiv klaasskulptuur. Tollal toetas seda ka panga juhtkond: nad rahastasid mu kaheaastast eeltööd, kuid kui maketid olid valmis ja pidime lepingu alla kirjutama, siis ostis Rootsi omanik Ühispanga ära ning taas ei jätkunud kunsti jaoks raha…

Eesti potentsiaalsed tellijad ei ole nii konservatiivsed, et ei taha millestki uuenduslikust kuulda, kuid massiteadvus on jäänud kuhugi pidama. Kui võime rääkida tiigrihüppest IT-valdkonnas, siis arhitektuurse kunsti  puhul pole sellest küll jälgegi. Kui olen vestelnud arhitektide või kinnisvaraarendajatega, siis kas on liiga vara või on juba liiga hilja, et planeerida sellesse hoonesse midagi spetsiaalset. Ja tuuaksegi sinna juba valmis maalid ja skulptuurid.

 

Kahjuks valitseb praegu, ajal, mil ühe protsendi seadus on väljatöötamisel, sest see oli ju koalitsioonilepingus sees, ikkagi arusaam, et kunst, mida ühe protsendi ulatuses kogu hoone maksumusest rahastatakse, on juba valmisteos. Ei peeta silmas seda, et kunstiteos valmib algusest peale kunstniku ja arhitekti koostööna ning et kunstiteos võib olla video-, heliinstallatsioon või nende süntees klaasi ja valgusega. Millest meil siis puudus on, et mõtteviis on ikka XIX sajandis?

Asi on komplekssuses: esmane on idee, siis tehnoloogia. Eestis ei saa väikevorme toota, sest puudub klaasitehas, see hävitab rahvusliku klaasidisaini. Mis puutub arhitektuuri, siis võib kõikvõimalikke külmtehnikaid jms, väljastpoolt tellida. Piirid on lahti, kuulume Euroopa Liitu. Kavandan koostöös mitmete töögruppidega teinud nii Ameerikas kui Soomes suuri ja mastaapseid lahendusi. Kuid Eestis ei ole kinnisvaraarendajate kitsarinnalisuses tõttu ikka veel ära tabatud, et Tallinn kui visiitkaart vajab innovaatilisi terviklahendusi.

 

Kas tulebki tõdeda, et novaatorlikke tehnoloogiaid viljelevad ja ideedega kunstnikud jäävadki väljapoole Eestit oma projekte teostama?

Seni küll, kui kriitiline mass otsustajaid leiab, et teeme midagi turvalist, mis mahub ärkamisaegsesse mõtteviisi. Visuaalse taju arengupeetusega ei jaksa võidelda. Jätkan Glastoni projektiga Soomes ning alustasin Seattle’is uue projektiga. Näituseprojektegi  on mitmeid: Seattle’is  ja New Yorgis.

Küsinud ja üles kirjutanud Reet Varblane