Klaas Paides: raekojas ja kirikus

Mirjam Peil

Koha valikul on klaasikunstnike ühendus seegi kord ilmutanud otsivat vaimu. Läinudaastane ülevaatenäitus peeti Albu mõisa ajatult härrandlikus miljöös, tänavune aga hoopis teist laadi ruumides: Paide vastrenoveeritud raekojas ja sellest vaid paarikümne sammu kaugusel Püha Risti kirikus. Traditsioon niisiis toimib ja nüüdne väljapanek annab tasakaalustatud pildi sellest, millega tegeldakse: eri põlvkonnad on otse perekondlikus harmoonias koos, kõrvuti klassikuseisusesse jõudnud ja hiljuti diplomi saanud. Järelkasv on klaasikunstnikel rõõmustavalt tugev ning kindlasti on selles oma osa kateedri nõudlikul, kuid tolerantsel ja otsinguid toetaval suhtumisel; muidugi on oluline seegi, et õppejõud Mare Saare, Eve Koha, Tiina Sarapu jt on ise heas vormis loovkunstnikud, kes südame ja mõttega töö juures. Kogu väljapanek ongi otsinguline ja avatud – pealkiri õigustab ennast. Mitmekesine on see nii väljenduslaadide kui ka tehnikate poolest, ulatudes kaalutletud dekoratiivsusest ja loodusinspiratsioonidest lausa sürride mõttemängudeni. Küllap paneks Eve Koha perfektne, klaasi optilisi peegeldusvõimalusi avastav „Pupill” isegi Salvador Dalí õhkama ja Maie Mikofi „Vaikimine kuld” (mustad linnud, kuldrahad nokas, kükitamas klaasmullis ja mullil) Alfred Hitchcocki pead vangutama. Arhitektoonilisemas lahenduses saavutab samalaadse müstilise efekti Sofi Arsase horisontaalne kompositsioon, mille musta pragunenud pinna all pulbitsevad tulekeeled otsekui magma maakera südames. Mitmekesine on ka tehnikate skaala: klassikaliste kuum- ja külmtöötlustehnikate kõrval on väljas ready made’i , minimalistlikku koolutust, pâte de verre’i, erinevaid ja omapäraseid sulatusvõtteid ning valgusefekte. Kui valida kaks kaugeimat poolust, siis ühel pool võiks seista grand lady Pilvi Ojamaa briljantselt graveeritud vaas, teisel pool aga Liisi Junolaineni kaelakee, milles on helmeste vahele lükitud väikesed apteegipudelikesed. Kummaski raeruumis on oma dominandid ja suveräänid. Vestibüüli hõivab kuningannaliku väärikusega Viivi-Ann Keerdo, suures saalis aga võidutseb rahvusvaheline mees Ivo Lill, kel on jätkuvalt mastaapset ja haaravat nägemusjõudu ikka uutes variantides, teostuse perfektsusest rääkimata. Tänavu aasta klaasikunstnikuks pärjatud Rait Prääts esitleb taas oma ainulaadset tehnikat: klaasplokkidesse sulatatud monokroomsed ja paljufiguurilised pildiread lubavad tal lisada klaasikunstile maali või graafika kvaliteete. Eraldi tahan esile tõsta veel Kristiina Uslari pâte de verre’i tehnikas võluvat mustast klaasist kompositsiooni, Maret Sarapu musta kanga taustal eksponeeritud ja otsekui suhkrust valmistatud „Kätist”, Eeva Käsperi klaastorudest „Väreluse lõhna”, Tiina Sarapu ja Kristi Ringkjobi koolutustehnikas töid.

Püha Risti kirikus haarab ühe seina Kai Kiudsoo-Värvi neljateistkümnest pildist tsükkel „Ristitee”, mis kujutab stseene Kristuse kannatusloost: surmamõistmisest haudapaneku ja ülestõusmiseni (igale neist vastab katoliku rituaalis oma palvepeatus).Väikeste, kuid piisavalt paksude klaasplokkide tagakülgedele on reljeefidena kantud järjestikused stseenid, mille kujutusviis lähtub vanade miniatuuride lihtsast ja vahetult südant puudutavast laadist; tagapõhjadele annab helki hõbe, detailidele lehtkuld. Oma osa selle pildijada mõjukuses on raamidel, milleks valitud materjalid (värske, tahmunud või vettinud laud, naelad, tekstiil) on iseenesest tähenduslikud ja sihitud vaataja isiklikule valu ja kannatuse, aga ka otsesele haiglakogemusele (voodilina, tablettide tühjaks pigistatud ümbrised). Kirikuinterjööris saavutavad erilise kõla ka Mare Saare „Vaiksete tunnistajate” nimetust kandvad, õhkõrna graveeringuga klaasplaadid, millele on kinnitatud salapäraselt mõjuvad, nukrad ja mõtlikud opaaksest või piimjast klaasist profiilpead. Altari poolel köidavad pilku Riho Hüti napi, kuid särava lahendusega „Kolm tähetarka”. Kirikuseinad toetavad muidugi sakraalse sõnumiga kunsti igati ja et meil sellist kunsti luuakse, on omamoodi tsiviliseerumismärk nii või teisiti. Aga millegi märk oleks ka kiriklik tellimus.