Klaasipidu autobaasis

Kairi Orgusaare kureeritud „Aeglane valgus“ ühendab endas kohaeripära ja multidistsiplinaarsust, kinnistab kaamosekuvandi, kuid pakub sellele ka valgustavat kontrasti.

TRIINU SOIKMETS

Näitus „Aeglane valgus“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses kuni 13. XII. Kureerinud Kairi Orgusaar, näituse, valguse ja graafilise disaini kujundanud Kati Kerstna ja heliteose loonud Aivar Tõnso.

„Aeglane valgus“ ühendab endas kohaspetsiifika ja multidistsiplinaarsuse, kinnistab korraga kaamosekuvandit ja pakub sellele valgustavat kontrasti nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes.

Näituse asukoht – Raplamaa kaasaegse kunsti keskus on väikelinnale omaselt mitte eraldi galerii- või muuseumiruum, vaid suur saal kirju ajalooga hoones. Nõukogudeaegse tüüpprojekti järgi rajatud autobaasikompleks seostub minu kirgastes lapsepõlvemälestustes tõkkepuudega piiratud väravaelemendi aukartust äratava mastaapsusega, joovastava diisliaroomi ja vikerkaarekarva õlilaikudega, bordoopunase kangaga tugitoolide ja sigaretisuitsust siniste kontoriruumidega, aga ka töötajate laste jõulupidudega, kus kommikott kuuse all võis lisaks karamellidele, iiristele ja batoonikestele sisaldada ka mandariine. Mõnevõrra hilisem ja hämaram mälupilt pärineb omakorda ajast, kui mandariinid kroonide eest kõigile kättesaadavad – autobaasi saaliruumi oli siis püsti pandud öölokaal, mille baarikarkassist jäänud rante võib parkettpõrandal tänini aimata.

Raplamaa kaasaegse kunsti keskuse üks asutajatest Riin Pallon teab meenutada, et saalis on asunud ka ajutine koolisöökla, keskus ise kolis sinna 2010. aastal. „Senimaani toimis kohaliku kunstikursuste eestvedajana ja mingil määral ka kunstnike ühendajana Rapla kunstiselts, kes seoses juhtfiguuri kolimisega teise linna otsi koomale tõmbas. Kuna olime Kairiga (Kairi Orgusaar, teine asutajatest – T. S.) mõlemad kunstiseltsis kursusi juhendanud ja muust tegevusest osa võtnud, siis olime valiku ees, kas seltsi tegevust samamoodi jätkata või teha midagi täiesti uut. Pärast väikest mõtlemist leidsime mõlemad, et on õige alustada millegi uuega ja mõelda seejuures suurelt.“ Nagu ikka, seisavad suured ideed silmitsi küsimusega, kuhu ennast mahutada, kuid asutajad sattusid õigel ajal õigesse kohta ehk siis kunagisse autobaasi, mis tundus kohe sobivat kõikvõimalikeks lahendusteks ja näitusteks.

Ja nii nagu keskust majutava hoone ajalugu on olnud kirju, on seda ka sealne näitusepoliitika. Teadlikult kujundatakse aastaplaan mitme­kesiseks, tehakse isiku- ja grupinäitusi, välis- ja valdkondlikke väljapanekuid, kaasatakse kooliõpilasi ja kohalikke kunstnikke. Raplas on peatunud ka EKKMi rändnäitus „Kohatu“ ehk eksperimentaalne deterritorialiseerumisprojekt. „Viimastel aastatel on programmi koostamine läinud kergemini kui alguses, kuna kunstnikud ja liidud teavad meie ruumi ja oskavad siia oma näitust pakkuda. Kindlasti tahame sama liini ka jätkata, et programmis oleks erinevaid teemasid ja kunstnikke ning lisaks näitustele ka muid üritusi,“ selgitab Pallon ja mainib ära ka sügisese kultuurifestivali „Särin“.

Palloni kaasteeline Kairi Orgusaar on käesoleva näituse kuraator ning tema algatatud on ka suurem osa varasemaid Raplas toimunud klaasikunstiekspositsioone, mis on kokku pandud konkreetselt selle keskuse tarvis ja kus esitletavad tööd on enamasti ka selleks puhuks loodud. Esimene neist tõi vaatajani praegusaegsed kroonlühtrid ja avamisel esinenud Cantuse koori, teine tõi esimese rahvusvahelise osaleja Torsten Rötzschi Saksamaalt. Käesolev näitus on tema kureeritutest suurim. „Siin köitis mind eelkõige mõte panna kogu tervik elama nii, et klaasobjektid, ruumiline heli ja aeglaselt muutuv valgus looksid ühtse atmosfääri, kus igal teosel oleks aga ka oma individuaalne roll,“ selgitab Orgusaar, keda on klaas alati huvitanud just skulptuuri- ja installatsioonimaterjalina ning kelle teosed on osalenud ka näitustel, mis pole otseselt klaasikunstile pühendatud. „Klaas haakub hästi mitmete tänapäeva kunsti meediumitega.“

Läti kunstniku Marta Ģibiete sürreaalsetest pungadest koosnev installatsioon „Pungad“ (2020) meenutab igavesti pöörlevat eluratast.

Mati Hiis

Suurima rahvusvahelise näituse „2D Läänemeremaade klaasikunst“ tõi 2016. aastal Raplasse aga Kati Kerstna, kes seekord on näituse kujunduse, sealhulgas valguslahenduse autor: „Valgus annab klaasile nii palju juurde, et selle kasutamine eksponeerimisvahendina peaks olema sama elementaarne nagu postamentide, aluste või taustade kasutamine. Pimedas ruumis punktvalguste abil välja toodud teosed võivad küll mõjuda teatraalsena, aga eksponeerimine ongi ju mingis mõttes teater: tähelepanu juhitakse just sellele, mis on konkreetse töö või näituse puhul oluline. Lisaks on see suurepärane võimalus luua uus keskkond – teistsugune atmosfäär, teistsugune meeleolu. Spetsiaalselt loodud ruumiline heli aitab sellele muidugi tohutult kaasa.“ Kerstna, kes on elanud muuhulgas ka Prantsusmaal, sai just seal aru, et armastab ja igatseb valgust seepärast, et teab, mis on pimedus, kaamos paneb teda märkama ja hindama igat ettejuhtuvat valguslaiku. „Praegune kurbus muudab rõõmu kevadvalgusest kuidagi palju suuremaks ja isiklikumaks.“

Kuigi kerkib küsimus, mis jääb nii teatraalselt eksponeeritud teosest järele siis, kui peaksin soovima selle koju kaasa osta, võib nõustuda, et vähemalt näitusesaalis on tulemus efektne: kõik bordoopunased, suitsusinised, kuuserohelised ja mandariinikollased ning teised toonid kogu vikerkaare ulatuses küütlevad seal sama kutsuvalt kui kunagine kommikott. Lõigatud klaas kriibib nagu karamell, puhutud variant venib nagu iiris, pâte de verre tundub pehme nagu batoonike, neoontorukesed maitsevad nagu … unistus meetritepikkusest mansikkanauha’st Tallinna-Helsingi laevaliini tax-frees. Efekti võimendab pimendatud saalis ühelt objektilt teisele liikuv punktvalgus, sama intervalliga nagu taustaks kõlav Aivar Tõnso 12kanali ruumilise heli teos, mis osaliselt on salvestatud näitusesaalis kohapeal. Kõrged kõlinad-kribinad vaheldumisi madala bassi pikkade voogudega illustreerivad valguse kulgemist ilmekamalt kui mis tahes füüsikatarkused, eriti praegu, mil vaikselt lähenev talvine pööripäev tähendab justkui ainult teoreetiliselt, et pärast seda läheb jälle valgemaks.

Selline kombinatsioon särast ja värvist, valgusest ja pimedusest ning helilaine amplituudist toob meeltesse veel mõned paralleelid. Esimesena neist hakkab kõrvus kajama Sloveenia industriaalkollektiivi Laibachi album „Also Sprach Zarathustra“, mis, kõla poolest korraga õrn ja sünge, käsitleb oma lüürikas Nietzsche leksikonist tuttavaid tähiseid: päikeseloojang ja tõus, mäetipud ja kuristikud, ettekuulutused ja metamorfoosid. Teisena kerkib silme ette Ron Fricke ja Mark Magidsoni film või nagu nad ise ütlevad „sensoorne kogemus“, Samsara, kus venitati kaadreid spetsiaalse meetodiga ning kasutati samuti mõjusat helitausta, tulemuseks meditatiivne ja spirituaalne teekond.

Nii nimetatud albumi kui filmi esteetika ja meeleolu haakuvad hästi käesoleva näituse omaga, samuti märksõnad. „Samsara“ tähendavat sanskriti keeles „igavesti pöörlevat eluratast“, mis käib kahtlemata läbi ka näitusetööde ideestikust, kas või läti kunstniku Marta Ģibiete sürreaalsetest pungadest, mis on saatuse poolt määratud puhkema või närbuma. Taanduvad hämarad mälestused, kumeralt kumavad varjud, säravad tähed sügavsinises ööpimeduses, muutumised ja moondumised, väärtused ja voorused, kasv ja areng, algus ja lõpmatus, koos- ja ilmaolek, tühisus ja nähtamatus, elu kulgemine mööda sinusoidi – klaasikunstnike kogemus ja innustus pärineb sealtsamast kust kirjanike, muusikute ja režissööride oma.

Kui klaasivalu on selle kõige kehastamiseks kohati ehk liiga aeglane, tuleb sõnumi valgustamisel appi heli, värvid on autobaasi poolt. Tulemus on igal juhul pidulik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht