Kõik pildid peaksid olema võrdsed

Jevgeni Zolotko: „Raske on valida tähtsat, aga veel raskem on valida seda, mis ei ole tähtis.“

MARIA-KRISTIINA SOOMRE

Tartu kunstimuuseumis on 27. septembrini avatud näitus „Vaikiv“ – vaade vaikimise eksistentsiaalsele ja poliitilisele mõõtmele. Jevgeni Zolotko ja Eero Epner on projekti kuraatorid, Zolotko ka näituse keskse video- ja ruumiinstallatsiooni autor. 13. augustil näituse raames peetud vestlusringis avasid kuraatorid-kunstnik väljapaneku tagamaid, neid küsitles kunstiteadlane Maria-Kristiina Soomre..

Teie koostöös sündinud näitust Tartu kunstimuuseumis võib vaadata kui kogudepõhist kunstiajaloo väljapanekut või ka terviklikku üksik­installatsiooni. Kuidas sai see näitus alguse?

Eero Epner: Natuke rohkem kui aasta tagasi tuli mõte, et võiks teha näituse vaikival ajastul loodud kunstist, aga mitte säärase, mis annaks süvendatud kunstiajaloolise ülevaate (selle on Tiina Abel juba ammendavalt läbi kirjutanud) või mis käsitleks literatuursel tasandil vaikiva ajastu poliitilisi meeleolusid, vaid mis pigem vaatleks vaikimist ja vaikust abstraktsemalt. Kuna Jevgeni Zolotko kunst on puudutanud selle­sarnaseid teemasid eksistentsiaalsel tasandil, siis tundus huvitav, kas on võimalik vaikimise temaatika käsitlemisel ühendada arhiivimaterjalid ja nüüdisaegne kunstiteos sel moel, et see ühendus toimiks mitte motiivi, teema või biograafiliste viidete kaudu, vaid assotsiatiivselt, abstraktselt.

Jevgeni, kui otse sa suhestusid arhiivi­materjalidega? Kas selle valiku tegite samuti koos?

Jevgeni Zolotko: Arhiivimaterjalide puhul oli valikupõhimõte, et otsime asju, mis on selle ajastu fookusest välja jäänud. Eesmärk oli valida võimalikult vähe väljendusrikas materjal. See ei tähenda, et need oleksid mõttetud tööd, isegi kui pealtnäha ei toimu foto või maali peal mitte midagi. Näiteks keegi keerab 1930ndatel juhuslikult kaamera, teeb endast pildi ja kusagil muuseumis hoitakse see foto alles, kuigi jääb arusaamatuks, miks, sest see foto justkui ei kõnele millestki. Arhiividega töö juures oligi kõige olulisem, et need teosed ei oleks illustratiivsed ega angažeeritud. Raske on valida tähtsat, aga veel raskem on valida seda, mis ei ole tähtis.

Epner: Teosed, kus ei oleks draamat või sündmusi ehk mis ei illustreeriks vaikimist, vaid vaikiksid ise. Mis on ise aastakümneid arhiivides vaikinud. Ent näituse keskmes on ikkagi Jevgeni installatsioon ja selle dikteeritud atmosfäär.

Eero Epner, Jevgeni Zolotko ja Maria-Kristiina Soomre näituse „Vaikiv“ vestlusringis 13. augustil.

Indrek Grigor

Kokkuvõttes on näitus seega üks teos?

Zolotko: Jah.

Loen praegu Mark Fisheri raamatut „Kummastav ja tontlik“, kus ta märgilise puudu- või kohaloleku kaudu kirjeldab tavaliselt õudusžanrisse liigitatavaid filmi-, muusika- ja kirjandusteoseid ja nende psühholoogilist mõju. Mulle tundub, et ka see näitus on nii kummastav kui ka tontlik, see pole lõbus ega muretu maailm. Kuidas te vaikivast ajastust Jevgeni videoteoseni jõudsite?

Zolotko: Umbes kuus aastat tagasi märkasin Tartu lähedal kahe küla vahel kurseerivat noormeest. Ohutusvest seljas ja kilejupp käes, kõndis ta iga päev mööda maanteed. Kuna ma sõitsin seal üsna tihti, siis hakkas mul huvi tekkima, miks ta käib. Küsisin küladest, kes ta on ja mis ta teeb. Keegi ei teadnud temast midagi, väga vastuolulised andmed tulid tema kohta, mida saab kokku võtta nii, et mõned aastad varem ta lihtsalt ilmus ning hakkas käima. Ja ta oli täiesti akontaktne. Ma proovisin temaga suhelda, ta hüppas eemale ja tõstis käed üles – ta ei rääkinud. Nooremad nolgid peksid teda vahel, keegi arvas, et ta on narkomaan, keegi, et ta on väga tark inimene ja üks vanamemm arvas, et see on uus jumala loll ning me peame teda toitma ning hoidma, sest seni, kuni ta käib, on meil lootust.

See lugu oli kogu aeg tagataskus, aga ma ei suutnud talle adekvaatset vormi leida ning polnud ka põhjust. Ja just siis, mil ma temast väga palju mõtlesin, tuli ettepanek teha midagi vaikivast ajastust. Minu esialgne reaktsioon oli muidugi see, et ma pole isegi selle riigi kodanik ning sedavõrd tundlikul teemal ma ei tohiks rääkida. Ometi teadsin, et mul on selle loo näol vaikiva inimese müüdi alus olemas ning ma tajusin, et see läheb riimi. Sealt kõik algas. Ühtlasi leppisime kokku, et me ei kontrolli, kuidas täpselt need paralleelid korreleeruvad – väljamõeldud biograafia ning reaalsed ajaloofaktid.

Kas biograafia lüngad täitsid sina?

Zolotko: Jaa, muidugi. See on hübriidsaatus, mis koosneb mitme inimese saatusest või pöördepunktidest. Kokkuvõttes pole see näitus vaikivast kõndivast tüübist, vaid tema emast. Ekraanidel on küll peale ema ka tohter, kuid see on üks ja sama personaaž, kes on kunstlikult jaotatud kaheks nagu Sancho Panza ja don Quijote.

Vaikiv tüpaaž on lihtsalt abstraktne alguspunkt, et rääkida emast: ema on kaitsetu närv, kellel pole kaitsvaid kilpe. Ta on veider nii keeleliselt, mõtteliselt kui saatuse poolest. Tohter seevastu on tough mutt, kes püüab säilitada objektiivset pilti ja ema kaitsta, ja kuigi aeg-ajalt loobub temast nagu Peetrus loobus, siis lõpuks on nad koos – lombakas ja pime teineteist toetamas.

Emaga seoses mõtlesin näitusel käies sinu skulptoritaustale ja sellele, et ajal, mil kunstniku ülesandeks oli kinnitada jumala olemasolu, oli üheks korduvaks kujundiks pietà – jumala ema ja surnud poeg tema kätel. Mulle tundus, et kujund, mida sa siin skulptorina taga ajad, on sinu pietà.

Zolotko: Michelangelo „Pietà“ oli üks allikaid – Jeesus on seal palju vanem kui tema ema, kes teda süles hoiab. Seetõttu on ka meil ema niivõrd noor. Peale pietà olid üheks alustekstiks ka Kristuse passioonid.

Aga ema ei vaiki. Sa annad talle hääle.

Zolotko: Mulle on ka öeldud, et näitus on emast, aga ta on instrumentaalses rollis, et ta pole isikuna huvitav, ta on teenindav funktsioon, keda on huvitav kuulata ainult siis, kui ta räägib oma pojast. Ta on hermeetiline. Aga samas – visuaalselt on ta siiski kõige tähtsam.

Ta ei tundu aga probleemitu, probleemideta ema. Kas vaikival ajastul oleks selline ema eetrisse lastud? Naisi on arhiivifotodel küll palju, aga nad ei tee eriti midagi, või kui, siis on see pastoraalne või paraadlik tegevus.

Epner: Arhiivimaterjalid ja Jevgeni teos said esimest korda kokku alles näituseruumis. See tähendab, et me ei püüdnud kordagi panna Jevgeni teost illustreerima vaikivat ajastut ning vastupidi, seetõttu ei otsinud me ka vaikivast ajastust vasteid Jevgeni ema-kujundile. Me isegi välistasime mõned maalid ja fotod, kui hakkas tunduma, et nad kommenteerivad liiga otseselt Jevgeni teost. Kahe näitusepoole ühenduslülid on kusagil mujal kui väga selgelt artikuleeritud dialoogis, nagu ka kaks vaikivat inimest võivad leida ühise keele väljaspool keelt mingite muude märkide kaudu.

Eero Epner: „Arhiivimaterjalid ja Jevgeni Zolotko teos said esimest korda kokku alles näituseruumis. Me ei püüdnud panna Jevgeni teost illustreerima vaikivat ajastut.“ Vaade näitusele.

Hedi Jaansoo

Tondid, mis fotode kaudu ajaloost meie ette tõusevad, tekitavad siiski küsimuse, kui palju te nende fotodega tänapäeva kõnetada tahtsite.

Epner: Me ei tahtnud väita, et käimas on uus vaikiv ajastu ja Jevgeni osalemine ei ole tingitud sellest, et ta on venelane ja halli passi omanik, need on täiesti ebaolulised seigad.

Zolotko: Muidugi oli oht, et hakatakse tõmbama paralleele toonase ja tänase vahel ning me oleme õhukesel jääl. Me ei tahtnud, et see juhtuks, see näitus pole kontseptuaalne projektsioon ning see pole angažeeritud. Ent mis on ühist selle ajastu ja tänapäeva vahel on see, et toona ei maksnud ehk kõike öelda. Seda polnud kirjas, otsest vägivalda ei olnud, inimesed elasid hästi ja ei tahtnud ebamugavusi.

Praegu aga räägime väga palju, lobiseme – aga ei ütle mitte midagi. Genereerime palju sõnu, aga me ei genereeri enam sisu. Me vahetame sõnumeid, aga meil pole üksteisele enam midagi öelda. Selles mõttes oleme taas vaikivas ajastus – lihtsalt kõik lobisevad.

Epner: Otsese paralleeli tõmbamise vältimiseks rebisime ka fotod ja muud arhiivimaterjalid kontekstist välja, jätsime ilma selgitavatest allkirjadest ja muust andmestikust, et nii maalid kui fotod mõjuksid mitte dokumentide, vaid artefaktide, visuaalsete märkidena, mis on jäetud ilma konkreetsusest, et ei saaks ankurdada autori nime või kujutatud ajaloolise sündmuse külge, vaid et need jääksid teatud määral selgitamatuks ning pildi kommunikatsioon publikuga toimuks ainult visuaalsel tasandil.

Pilt ei saa klammerduda mingi kõrvalise informatsiooni külge ja meie ei saa pildi osas teha järeldusi, et see on „varajane Vardi“ või see foto kujutab laulupidu. Need on kommunikatiivsed päästerõngad, aga kui me räägime vaikimisest, siis võib-olla saab neist ka loobuda, et suhtlemine toimuks meie ja pildi vahel mingil muul moel kui nende päästerõngaste sees olles.

Zolotko: Umbes nagu Peipsi ääres küsitakse majja sisseastujalt esimesena „kelle poeg sa oled?“ – ja sellest sõltub kogu edasine kommunikatsioon. Meie eesmärk ei olnud maale nivelleerida või alandada, lihtsalt see informatsioon ei olnud tähtis ja ma tõesti ei saa aru, miks mul peaks olema vaja teada, kes on maalinud võsa, kui oluline on võsa. Mulle tundub, et see teeb kunsti vaatamise isegi lihtsamaks. Sel põhjusel ei hakanud me ka üles panema mingeid selgitavaid tekste, kus oleks tsiteeritud tuntud filosoofe, sest see muudab küll vaatamise mugavaks ja näituse legitiimseks, aga ei märgata, mis vaataja ees on.

Fotosid grupeerides soovisin vältida fotode sees ja vahel mingigi narratiivi tekkimist. Otsisin abstraktset ja distantseeritud positsiooni materjali suhtes ning seda oli üllatavalt raske saavutada: narratiivi mittetekitamine on palju keerukam kui selle tekitamine. Teha näitus, mis ei oleks kommunikatiivne, mida ei saaks kogu aeg teatud konkreetsustesse kontekstualiseerida, kus ei oleks niiti, millest sa saaks kinni võtta ja öelda „ahaa! kogu jutt on sellest ja tollest“ – seda oli keeruline teha.

Elame ajastul, kus kolm pilti üksteise kõrval hakkavad kohe lugu jutustama. Siin ei ütle meile keegi, mismoodi seda lugu lugeda, mida me tundma peame. Ometi on näitus vaadeldav, lugu võtab su enda sisse ja kõik omandab tähenduse, seosed tekivad peaaegu ehmatava loogilisusega: nii fotokogumite sees kui ka kõige vahel. Mind toob see küsimuse juurde lootusest. Vanamemm videos ütleb, et kuni see mees seal külade vahel käib, on meil inimestel veel lootust. Kas lootuse andmisel läbi loomingu on veel kohta?

Zolotko: See vanamemm on välja mõeldud. Pole olnud mingit vanamemme, selle fraasi ütlesin mina, kui sõitsime vaikivast kõndijast mööda ja sõber küsis, kes see mees on, miks ta siin käib. Milles seisneb lootus? Antud personaaž on saatuse poolt välja surutud sootsiumist ja verbaalsest maailmast, ta on lükatud perifeeriasse ning ainuke, mida ta saab perifeerias teha, on töötada oma kehaga – käia. See on tema viimane nupp.

Ma näen lootust selles, et kui me jääme vait ja me ei saa midagi öelda ja teha ning meil puuduvad sotsiaalsed suhted, siis lootus ongi seal, üle piiri. Seal, kus meil pole mitte midagi, on ehk lootust, aga seda on raske selgitada, kuna see on üle piiri, meie sotsiaalse suhtlemise mullist väljas. Mõte meist on väljaspool meid. Ja lootus seisneb selles, et väljaspool on siiski midagi – et väljaspool on olemas.

Mark Fisher ütleks vist, et lootus ja hirm on mõlemad seotud meist väljaspoolsega, kuna nad valdavad meid, ilma et me oleksime agentsed või neis täiesti kohal. Mulle endale tundub, et meid püsti hoidvaid struktuure eiravaid või ohustavaid vorme me pigem kardame või proovime välja lülitada. Või ka seletada religiooni abil.

Zolotko: See polnud eiramine. Ta ei olnud pühak, see polnud tema tahteakt: nüüd ma astun välja. Ta oli nagu seebiga kokku määritud põrsas, kes lihtsalt lipsab peost välja.

Vaikiv“ on väga seisundifilmilik näitus. Kuidas see nii kujunes – kas kujutiste või ikkagi loo kaudu?

Zolotko: See ei ole film ega teater, see on näitus. Videos on näiteks kaader liikumatu ning näitlejad on peaaegu staatilised, ka nende hääl on nendest eraldatud, et oleks veelgi vähem teatraalset näitlemist, sest ma ei teinud filmi, vaid näitust. Mulle on ka öeldud, et miks ma ei kirjuta, lugu on ju olemas, miks on vaja tekstilisele dramaturgiale lisada objekte – veste, sandaale, kive?

Ükski lugu ei ole minu kui skulptori tarvis tõeline seni, kuni ta pole artefaktides tõestatud ja maandatud. Nagu jumal, kes peab saama keha. Tekst on teisejärguline, esemed on aga objektiivne reaalsus, lugu on katsutav ja päriselt siin, ja see juhtub ainult näitusel. Jah, seda on raske vaadata, ta kestab kaua, aga see polegi drive-in-näitus.

Mille alusel te valisite näitust raamiva ajaloolise materjali? Miks arhiivifotod, miks maalikunst ja graafika? Kunstiajaloo kõnetamise näitena hakkas mul endal sellele küsimusele mõeldes kummitama ka Marco Laimre kureeritud näitus „Hääled“ (2005).

Epner: Võib-olla mäletan valesti, aga Laimre vist ütles toona midagi säärast, et me ei saa kunagi teada, mida maalidel räägitakse – ja see mõte oli ka siin teatud määral saatjaks. Maalikunst on tumm kunstiliik, tema olemuseks ongi vaikimine. Meie püüdsime leida maale, kus maalile iseloomulik vaikimine oleks veel rõhutatult tajutav – näiteks koloriit on mittedramaatiline, sündmusi ei ole, motiiv on vähe­ahvatlev, laetuse asemel on igavus. See ei tähenda, et need oleksid kehvad maalid, lihtsalt nad mingil moel vaikivad – need on tööd, kus miski on puudu.

Muidugi peegeldub mingi teema tavaliselt maalides sel moel, et see teema on näha, me tunneme ära poliitika või armastuse või midagi muud seetõttu, et me näeme seda, aga seekord proovisime tuua töid, kus midagi on pigem ära võetud, välja imetud, tajuda on puudujääki ning seetõttu on neis olemas isegi teatud õõv. Samasugune õõv on ka paljudes fotodes, mida valides pidasime silmas ka mõningaid poliitilisi teemasid (kontroll, naiste roll, kollektiivid, rahvuslus), kuid otsustavaks sai lõpuks see, kui palju pildis eneses on vakatamist ja vaikimist, mitte tema dokumentaalne, literatuurne või isegi esteetiline väärtus.

Zolotko: Te olete käinud second-hand-poodides? Kuidas te valite seal nimetuid maale? Teil pole mingit konteksti, autorit, perioodi … Ja ometi jääb mõni kaks eurot maksev teos silma. Miks? Mille järgi te otsustate? Selle näituse maalide valiku juures üritasin end panna samasugusesse olukorda: et see oleks nii objektiivne kui võimalik. Ei oleks nimesid, konteksti, narratiivi, vaid mulle see maal meeldib ja see valik ei kohusta – et see on Kristjan Raua maal ja järelikult kohustab hindama, mõni teine maal on aga kolmanda ešeloni kunstniku tehtud ja teda vaatame põlglikumalt.

Kõik pildid peaksid olema võrdsed, ja maal on siin näitusel võrdne sandaalidega, video on võrdne ohutusvestiga – kõik on nivelleeritud ühele tasandile nagu muru. Sel põhjusel võtsime ka maalidelt raamid, sest raam teeb teose legaalseks: kui on raam ümber, on justkui kõik hästi, see on tunnistatud kunsti­teoseks. Kui raam ära võtta, muutuvad maalid kaitsetuteks artefaktideks ega ole enam kunstiteosed, mis asetuvad kohe mingitesse hierarhiatesse.

Küsimus publikust: Jevgeni, kas sa püüdsid kõnetada neid, kes vaikivad, või neid, kes räägivad?

Zolotko: Ma püüan mitte kõnetada. See on muidugi absurdne: teha näitus, et mitte kõnetada. Eesmärk ja vahend on üksteisega vastuolus, see on mulle selge. Aga ometi … Teha midagi ja samas sedasama eirata. Mulle ei meeldi ka kunsti teha, see tegevus on piinlik protsess, kus ma kahtlen sügavalt. Muidugi on ka rõõmsaid hetki, mil ma tunnen end väärtuslikuna ja arvan, et saan kõigest sügavamalt aru kui ülejäänud ajal, aga üldiselt olen lihtsalt sunnitud rääkima. Ja kelle või mille poolt, ma ei tea. Kas räägin mina või on see sotsiaalne olukord, kus ma pean kellelegi meeldima, enda olemist maailmas legaliseerima? Kust see surve, et sa pead midagi ütlema? Kust see pärineb? Sealt tuleb ka soov teha näitus, mis ütleks võimalikult vähe. Sõidad jalgrattaga, aga nii, et kukud iga kord. Muidugi on see vastuoluline ja viimast vastust, miks ma jätkan, mul ei ole. Käituda enesele vastu ja aru ei saa, miks sa seda teed …

Kuigi näitus tõukub kindlast ajajärgust, on see pigem ajastuvaba näitus, siit leiab märke eri aegadest. Kas ka tulevikust?

Zolotko: Huvitav on mõelda, mis saab meie ajust. Tehnoloogiline progress on aimatav, aga mis juhtub ajuga ja kuidas me seda organit üldse kasutame … Aju ei ole mõeldud kunsti tegemiseks, vaid ellujäämiseks ja paljunemiseks. Meie aga teeme selle organiga midagi, milleks see mõeldud ei ole, järelikult aju funktsionaalsus ilmselt muutub, kunst on aga selle avangardis. Võib-olla järgmine evolutsioon toimubki just kunsti vallas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht