Kommentaar – Kitsarinnalisus elab edasi

KIWA

Umbes samal ajal kui hakkasin koos Terje Toomistuga tegelema teemavaldkonnaga, millest peagi kasvas välja ristmeediaprojekt koodpealkirjaga „Nõukogude hipid“, täheldasin kummalist tendentsi. Suheldes väliskolleegide ja kuraatoritega, hakkasin neile omaenda loomingu tutvustamise asemel rohkem rääkima Tõnis Vindist, Kaarel Kurismaast, Vello Vinnast, „Timbu-Limbu“ illustratsioonidest, Sven Grünbergi muusikast ja „Hukkunud Alpinisti hotelli“ filmist. Ning vahel ka – kirsina tordil – meie oma „Campbelli supipurgist“ ehk Anne Veskist. Kõik nimetatud on unikaalsed nähtused, millel lääne popkultuuris ekvivalendid puuduvad. Need ei ole pärismaalaste naiivsed dominantkultuuride koopiad, vaid oma vaimusuuruselt vähemalt Arvo Pärdi kaliibris.

Üleüldiselt paigutub selline vahendustegevus mu agendasse olla kunstnik ilma teosteta ja toimida kunstiväljal eksperimentaalse hübriidnähtusena, millel veel ei ole ega saagi olema nime, aga mille liitidentiteedis on „fantoom“, „error“, „trikster“, „kirjastaja“, „kuraator“, „remiksija“ jne.

Nõukogude hipide projekti antropoloogilisest käsitlusest joonistus välja täiesti alternatiivne sovetoloogia narratiiv, kus suurguru Mihkel Ram Tamme juhtimisel maagia abil impeeriumi lammutati, piiritsoonides rokk-kontserte korraldati, miilits prügikasti kinni pandi ja althõlma samizdat’i väljaandeid levitati. Omaette alateemana avanes kunstikultuur. Veidi teisest aspektist, kui see kunstiteaduses paika on nihkunud, nimelt läbi psühhedeelia prisma. Erinevalt Moskvast ei tekkinud Eestis 1960ndatel autonoomset underground-kunstivälja. Seda eredamalt säravad ülalnimetatud näited, eriti selle kuvandi taustal, mis üldsusel on Nõukogude Liidust. Olen korduvalt kohanud väliskolleege, kes arvavad, et mu lapsepõlv möödus justkui Põhja-Korea diktatuuri tingimustes. Siis löön letti Villu Järmuti illustratsioonidega „Timbu-Limbu“ ja inimesed satuvad vaimustusse, sest see on viimane asi, mis diktatuuri kuvandiga kokku läheb. See on täielik error! Ei mingit nostalgiat, puhas ajatus, aga pärit huvitavast ajalisest kontekstist, kuigi sellest sõltumatu.

Kolm aastat tagasi tekkis meil mõte avaldada Vello Vinna põhjalik kunstialbum. Mis veel oleks olnud sobilikum kingitus nii kunstniku enda kui ka riigi juubeliks, kui meie enda tarvis avastamata ja mujal erksat huvi tekitava kunstniku suur ja kvaliteetne reprode album. Suurus oli esmatähtis: Vinna detailsetesse teostesse süvenemiseks on albumiformaat kindlasti õigem ja kommunikatiivsem kui näitus. Vinna loomingust käsitluste kirjutamiseks saime teiste hulgas nõusoleku San Francisco kunstist kirjutajalt Andrew Berardinilt ja Rein Raua kaudu Jaapani ühelt tuntumalt visuaalse kunsti spetsialistilt, professor Toshiya Uenolt. Ei kultuurkapital ega „EV 100“ kultuuriprojektide võistluse žürii ei toetanud paraku seda projekti. Siis tundus, et vaimu ja võimu vahekord ei ole pool sajandit muutunud. Kui katkematult kestab edasi psühhedeelse kunsti alternatiivne aegruum, siis samamoodi ka võimukoridoride süsteem, kus otsustatakse, milliste kunstnike projekte toetada, milliste mitte. Seekord aga lasti küll käest võimalus tuua esile nähtus, mille vastu interneti- ja isikliku suhtluse põhjal otsustades on suur huvi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht