Konkursside arv peegeldab majanduse edukust

Karen Jagodin

  Tänavune arhitektuurikonkursside aasta algas mäletatavasti suure pauguga: 16. I tehti teatavaks Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tulemused. Tõusis diskussioon, et mitte öelda kisa, millist pole kaua ühegi võistluse ümber käinud. Eesti rahva tüliõunaks ristitud võidutöö “Memory Field” (Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane) poolt- ja vastuargumendid liikusid “vägistajaga abiellumisest” “mõjusa kujundina tulevikku suunatud tugeva rahvustundega tuleviku-Eestini”. See, mis ühe jaoks oli selge kontseptualistlik idee, näis teisele ebaratsionaalse ruumina, kus muuseumi põhitegevus ehk kogumine, säilitamine ja eksponeerimine on võimatu. Sellele vaatamata on lootust, et arhitektidega koostöös jõutakse parima võimaliku lahenduseni ja väljakäidud ideed ei jää ainult paberile, nagu kord on juba juhtunud.

Keeristorm teeklaasis tõi laiemas plaanis Eesti arhitektuuriellu hoogu, mida jätkus lainetena terveks aastaks. Välisarhitektidega koos töötamise positiivne kogemus viis aasta edenedes uute kutsutud rahvusvaheliste võistluste korraldamiseni. ERMi konkursil kolmandale kohale jäänud Austria arhitektuuribüroo Atelier Thomas Pucher & Bramberger Architects noppis võidu Tarmeko mööblikombinaadi endisele territooriumile kavandatava elamukvartali konkursil Tartus. Alale planeeritud üheksa kaheksakorruselist kortermaja sünteesivad Emajõe kaldal Le Corbusier’ plaanilahendust ja edumeelset ruumilist ornamentikat. Arvestades Eesti korterelamute arhitektuurilist taset ja kinnisvaraarendajate möödavaatamist kvaliteedist, on tegemist positiivset pretsedenti loova sammuga erasektorist.

Rahvusvahelise haardega oli ka Pärnus korraldatud jõeäärse keskuse ehk Port Artur 3 ideeplaneeringu võistlus. Ajalooline endise sadama, ladude ja raudteejaamaga kaubanduspiirkond jääb muinsuskaitsealast välja ja plaanis on pärnakaid ehmatada kesklinna kirikutele konkurentsi pakkuva esimese kõrghoonega. Itaallaste (Studio Interzona ja AB Romolonatiassociati) võidutöö, aga ka veel kahe osalenud arhitektuuribüroo soov paigutada Pärnusse 17-korruseline maht, on osa üldisemast pildist, milliseks peaks kujunema linna uus jõeäärne avalik ruum.

Tallinna silmapaistvaimaks ideeplaneeringuks kujunes aasta lõpul esimese etapiga ühele poole saadud Maakri kvartali arhitektuurivõistlus. Lõpuks on jõutud pealinna city ühtseks kavandamiseni ja eri omanikele kuuluvate kruntide loogilise sidumiseni visuaalses ja ka tehnilises plaanis. Viis edasijõudnud tööd pakuvad väga kõrget ja tihedat linnaruumi, mis vastab kaasaegse südalinna nõudmistele: tihe, city’lik linnaruum peab arvestama inimmõõtmega.

Loomulikult ületavad suured rahvusvahelised konkursid kergemini uudisekünnise, kuid arhitektuuri kui valdkonna aktuaalsusest lähtuvalt räägiti ka mitmest isepärasest üksikobjekti võistlusest. Ja seda üle Eesti. Olgu selleks siis lasteaed Tartus (kolm äramainitud tööd), spordihoone Paides (I preemia Salto AB OÜ-le), maagümnaasiumi juurdeehitus Viljandis (I preemia KOKO arhitektidele), piirivalvekordon Pärnus (II preemia Toomas Mägile), TTÜ raamatukogu Tallinnas (I preemia – Agabuš, Endjärv & Truverk Arhitektid OÜ) või ökomaja Edela-Eestis (kaks III preemiat: Salto AB OÜ ning Urmas Luure ja Terje Kallast). Teiste seast tõusis olulise teemapüstituse tõttu esile Tartu Jaani kiriku kõrval asuva hruštšovka “ilulõikus” (I preemia Kalle Komissarovile).

Arhitektuurikonkursside arvu iga-aastane kasv on eelkõige soodsa majanduselu peegeldus. Suurema hüppe kui avalikud võistlused on tänavu teinud kutsutud osalejatega konkursside arv. Need aga sageli laiemat kajastamist ei leia ja seetõttu pole ka võistluste aastanimekiri selle koha pealt lõplik. Küll aga võib näha aina rohkem ja rohkem kutsutud osalejatega konkursside eelistamist erasektori poolt, kuna võistluse läbikukkumise risk on avalike võistlustega võrreldes väiksem. Vajadust arutleda arhitektuurikonkursside rolli teemadel näitas ka tänavu Eesti Arhitektuurimuuseumis korraldatud suur suvenäitus “Arhitektid võistlevad”, kus oli heidetud pilk viimase 15 aasta võistlustele. Üha enam on tunda, et avalikest arhitektuurikonkurssidest on saamas noorte arhitektide enesereklaamimise vahend, ennast juba tõestanud bürood eelistavad soodsast majandusseisust tulenevalt konkursifortuunale kindla sissetulekuga tööd.

Ja siis oli jällegi ju aasta, kui Eesti osales Veneetsia arhitektuuribiennaalil, valis parima puit-, betoon- ja terasehitise ning mõtles ja rääkis valjult ja palju arhitektuurist ja poliitikast.