Kraftwerk meie peas

ANDRES LÕO

Katkeid Andres Lõo ja Tõnis Kahu vestlusest

Alltoodu on vaid episood pikemast 7. mail Von Krahli teatri väikeses saalis toimunud jutuajamisest. Ürituse organiseerisid veebiajakirja looming.org ning raadio ?Ööülikooli? meeskond. Ette võeti Kraftwerki fenomeni popi- ja kunstimaastikule jäetud jäljed, rehitsedes kultuurilises kolikambris ja nuuskides Kraftwerki mõjusid meie ümber, kohtades, kus neid ehk oodatagi ei oskaks. Kas Kraftwerk on midagi enamat kui popansambel? Kui Kraftwerk on robot, kes siis oleme meie? Bändi-identiteet kaasaegses kunstis?  Pulseeriva rütmi kaanon? Mis on saanud Kraftwerki kodustatud masinatest? Mõtiskleti teemadel nagu moodne ja iidne muusika, loop, kordus ja lihtsus, ring ja kant, popp, metaväli, märgilisus, uus-ðamanism ja tehnokultuur, algallikad, transs, maagilised algoritmid ja mis-kõik-veel.

Andres Lõo: Mina olen Andres Lõo, minu vasakul käel istub Tõnis Kahu ja me räägime Kraftwerkist. Ühest enim tähelepanu pälvinud tänapäevasest popmuusika fenomenist, bändist, mis on mõjutanud tuhandeid ja miljoneid inimesi. Sealhulgas artiste nagu Einstürzende Neubauten, KLF, Pan sonic, David Bowie, Laibach. Isegi Elton Johni on nende seas mainitud? tõepoolest, ükskõik keda veel. Nende mõju kaasaegsele muusikale on olnud tohutu. Tõnis, milline oli sinu esimene kokkupuude Kraftwerkiga?

Tõnis Kahu: Arvatavasti juhtus see tänu Eesti Raadiole. Tagantjärele võin öelda, et see muusika võidi valida sinna juhuslikult, aga selle saate nimi rääkis sellest, mis Kraftwerk minu arvates eelkõige on (algselt oli juttu saatest ?Piirist piirini?, mille signatuur Kraftwerk oleks võinud samuti vabalt olla ? A. Lõo). See räägib liikumisest, mis jääb piirist piirini liikumise vahele? Või tegelikult, see saade oli siiski hoopis ?Maailm täna??

A. L.: Jah!?

T. K.: Mina küsiksin, kui piirideta Kraftwerki liikumine ikkagi on olnud? Kui piirideta on olnud liikumine, mida nende muusika sümboliseerib? Milline motoorika kaasneb liikumisega? Ega ilmaasjata ei pannud David Bowie pärast esimest kohtumist Kraftwerkiga oma plaadile nimeks ?Station to Station?. Seega otsene jätk Kraftwerki liikumise teemale. Raadiosignatuur oli Kraftwerki ?Trans Europe Express? ? väga dünaamiline, motoorne. Helisignatuurid on tavaliselt tunduvalt kontsentreeritumad ja staatilisemad, neist ei jää muljet, et signatuur võib kesta edasi. Selge see, et liikumise kujund on minusse juba ?Maailm täna? signatuuriga istutatud ja Kraftwerk kannab seda ideed endas siiani.

Kujutlus, mis Kraftwerkiga seoses on, vaadates nende masinasarnast esteetikat? Nad tulid eikusagilt, olid popmuusika normidega vastuolus, kui ei eitanud neid, ja kehtestasid end kui erandi. Mis muide ei ole absoluutselt tõsi. Kraftwerk on selge jätk ja kommentaar sellele, mis toimus Ameerikas. Maailmas on olnud kaks maad, kaks riiki, kus on võimalik rääkida popmuusikast seoses liikumise kujundiga ? USA ja Saksamaa. Mitte mingil juhul Suurbritannia, mis on üks pisike ja üleasustatud saar, samuti mitte teine suur tehnoutoopia Jaapan. Ka kõige rikkamad inimesed elavad seal ühetoalises korteris, seal on ruumipuudus.

Ameerika põhiolemus on rajatud ekspansioonile ja uute territooriumide vallutamisele. See on nii olnud läbi aegade. Ka selle riigi popkultuur kannab seda ideed ? ühe kummalise detailiga. Nimelt, selline klassikaline liikumine nagu põgenemine. Võtame näiteks Bruce Springsteeni loo ?Born to Run?, mis räägib sellest, kuidas peategelane tungib välja oma kestast, et leida teatud vabaduse illusiooni, seda sealjuures leidmata, sest nagu ta ütleb ?there?s no place left to hide?? ? kõik on asustatud, kõik on tsiviliseeritud. Ameerika probleem seisneb selles, et tsivilisatsiooni rajamisega vähenes riigi sisemine vabadus. Raudteede rajamisega, mis tegi Ameerika Ühendriikidest superriigi, lõppes ka sealne sisemise ruumikus, mis andis inimestele vabaduse ja pideva avastamise illusiooni. Ameerika Ühendriikide rahvusteadvuse probleem on selles, et ükskõik kuhu sa ka ei läheks, leiad ainult asju, mis on juba kellegi omad, mis on kellegi kaardistatud ja fikseeritud. ?Easy Rider? on sellise mentaliteedi üks parimaid näiteid. Eestis aga ?Põgene, vaba laps?, mis oma muusikaliste kliðeede poolest on pärit samast vesternite maailmast, või Metallica lugu ?Whereever I May Rome?, mis taas räägib avatud ruumi ihalusest ?

Tahan öelda, et Ameerika liikumiskultuur on kirglik ja nõudlik. Ja Saksamaa Autobahn?i-kultuur, sealne maanteekultuur, on samuti olnud väga kirglik. Hitler rajas 1930ndatel raudteede võrgustiku. Oli vaja saada ühendus Euroopas vallutatud punktidega. See, mis algas Berliinis, pidi lõppema näiteks Stockholmis. Hitleri idee oli kanda Autobahn Saksamaalt välja, mitte jätta see sisemiseks liiklemiseks.

Need kaks riiki, kaks rahvuskultuuri, mis on endas kandnud juba piiblisse ulatuvat müüti uute territooriumide vallutamisest ja valitsemisest, on mõlemad suurel määral olnud tehnokraatlikud riigid. Nende valitsemine on olnud tehnoeliidi valitsemine. Need riigid on püüdnud üles ehitada bürokraatiat ? masinavärki.

Probleem, mis eristab USAd ja Saksamaad, kujundlikult teljel Bruce Springsteen/Kraftwerk, mis võib Kraftwerki mingis mõttes ka ðamanistlikuks teha, on see, et Kraftwerki kohus oli eemaldada kirglikkus Autobahn?i-kultuurist. Kogu sõjale järgnenud elus (Kraftwerki liikmed Hütter ja Schneider on sündinud sõjajärgsetel aastatel) on Saksamaa sisemine mehaanika ja poliitiline teadvus tegelenud kirglikkuse ning anastamise soovi kaotamisega. See kõik on Ameerikas siiani alles, mille tunnistajaks me praegu oleme. Aga Saksamaal oli see keelatud, toimus denatsifitseerimine. Kraftwerk kannab seda vaimu. Tema idee on muusikast välja ajada kirglikkuse kujundi keel.

A. L.: Kinnitades ja kokku võttes: loop, kordus, korduvus kui Kraftwerki muusika üks põhilisi komponente, igiliikuvuse kandja ? minu jaoks tähistab see pigem staatilisust, paigalseisu, mitte edasitungimist.

T. K.: Just. Kraftwerki liikumine ei ole liikumine punktist A punkti B, see ei ole tulemuslik liikumine. See on liikumise motoorsus iseeneses.