Kristjan Raua preemia järjekindla töö eest

Laureaate Anu Hinti, Jaan Toomikut, Anne Türni ja Juta Keevallikut ühendab vanade meediumide orgaaniline ühendamine modernismiga.

HARRY LIIVRAND

Tänavusi Kristjan Raua preemia laureaate ühendab üks parameeter: nad kõik on töötanud oma erialal kaua ja pühendunult ning saavutanud professionaalsuses sellise suveräänsuse, et raske on kedagi nende kõrvale panna. Kui neid midagi loominguliselt ühendab, siis on see vanade heade meediumide orgaaniline ühendamine modernismiga, igavikuliste, kunsti ja kunstikirjutuse klassikaliste väärtuste aus esitlemine. Et aga mitte abstraktseks jääda, alustan alfabeetilises järjekorras esmalt kunstnikest, et lõpetada laudatio minu eriala väljapaistva esindajaga.

Tänavused Kristjan Raua preemia laureaadid Anu Hint, Juta Keevallik, Jaan Toomik ja Anne Türn.

Roman-Sten Tõnissoo

Jätkusuutlikkus. Moekunstnik ja -kuraator Anu Hint on hakkama saanud omamoodi uskumatu vägiteoga: kureerinud ja organiseerinud 2009. aastast kuni 2019. aastani 31 näitust „To be Estonian …“ kolmeteistkümnes riigis kolmel kontinendil. See on eesti moekunsti üks kõige ambitsioonikamaid ja edukamaid tutvustusi välismaal. Algas see näitusega Hobusepea galeriis. Algul pildistas Hint ise kollektsioonid üles Eesti vabaõhumuuseumi ja Harjumaa muuseumi vaibakogude taustal, 2014. aastast on seda tööd teinud Mari Ann Vellerand. Pidevalt muutunud väljapanekul on demonstreeritud 55 nimeka moekunstniku rahvakunstist inspireeritud interpretatsioone fotode ja ka rõivamudelitena. Näituseprojekt on hea näide, et kahanevate ressursside maailmas saab luua mõõduka eelarvega jätkusuutliku ja kvaliteetse nüüdismoodi propageeriva näituseformaadi tutvustamaks moekunstnike loomingut tänapäevasel ja ka traditsiooni väärtustaval moel. Sisult rahvusvaheline, kuid vormilt rahvuslik moekunst on tekitanud õigusega sensatsiooni: olen saanud XXI sajandil kõrvalt tunnistada, et folklooripärandit on võimalik tõlgendada vägagi loovalt ja moodsalt. Projekti kokkuvõttena ilmus 2019. aastal Hindi koostatuna näituse kataloog „Rahvuslik mood“. Loodan, et projekt jätkub ka koroonajärgsel ajal ja et moekunstnike ühenduse egiidi all toimuv näitus pälvib uut tunnustust veel mitmel maal.

Jõud ja kirg. Jaan Toomikule oli möödunud aasta edukas väga heade näituste poolest. Oma esimese Kristjan Raua preemia pälvis Toomik 1995. aastal installatsiooniprojekti „Teekond São Paulosse“ eest São Paulo XXII biennaalil. Ka teise preemia saamisel on mänginud pearolli esinemine ühe metropoli institutsionaalselt tähtsas kunstikeskuses. Rahvusvaheliselt sai suure tähelepanu osaliseks Jaan Toomiku ulatuslik retro­spektiiv „Mu lõpus on mu algus, mu alguses mu lõpp“ Moskva moodsa kunsti muuseumis, kuraatoriks nimekas Viktor Misiano. Usun seda näitust näinud Vano Allsalu sõnu, et selle „näol oli tegemist ühe läbi aegade kõige mastaapsema ja mainekama Eesti kunstniku isikunäitusega välismaal“. Kui lisada Toomiku tööde näitamine kaheksal rahvusvahelisel näitusel ja filmifestivalil Iraanis, Saksamaal, Kreekas, Rootsis, Venemaal, Soomes ja Leedus, on Toomiku portfoolio kuhjaga täis.

Tallinnas jättis mulle sügava mulje Toomiku eneseirooniline autoportreeline väljapanek „Selfi kajakana“ Arsi projektiruumis. Selle neoekspressionistliku maalikomplektiga jätkas ta varasemast tuttavat eksistentsiaalset ja ekshibitsionistlikku mehetemaatikat veelgi sürrealistlikumalt, täienduseks sama võimsa laenguga installatsioon, lühifilm ja videoteos. Sellise jõu ning kirega meest analüüsivat, tema komplekse, seksuaalsust, autoerootikat, hirme ning ihalusi maali- ja filmikeeles häbenemata väljendavat kunstnikku ei tea ma teist Eesti kunstiväljal.

Tõeline keraamika. Keraamik Anne Türn on selliseid loojaid, kes on välismaal tuntum ja tunnustatum kui kodus. 2019. aasta oli ka talle erakordselt saavutus­rikas, täis osavõttu kõrgetasemelistest näitustest USAs, Hiinas, Lätis ja Koreas, rääkimata aktiivsest näitusetegevusest Eestis, sealhulgas valgusinstallatsioon Tallinnas ja isikunäitus Hopi galeriis. Kõige krooniks sai Anne Türnist eelmisel aastal rahvusvahelise keraamika­akadeemia liige. Sinna valitakse üle maailma vaid need savikunstnikud, kes on valdkonna suunaandjad. Anne Türn kannab edasi eesti keraamikakunsti parimaid tehnilisi oskusi ja mõtet töötada spetsiifilise materjaliga, mille praeguse valitseva kunstiskeene mentaliteet on pigem kõrvale heitnud (Kris Lemsalu on pigem suur erand kui reegel, kuid siin on teised põhjused, millel ma praegu ei peatu). Töötanud aastate jooksul välja unikaalsed autoritehnikad ja rikastanud eesti keraamikat värskete tehnoloogiliste võtetega, on Türni looming ometi nii keraamika, kui keraamika üldse olla saab. Anne Türni faunast ja orgaanilisest maailmast inspireeritud okkalised loomad ja teised olendid võluvad ootamatu ja humoorika vormiga. Ühtaegu autoritiraažis toodetavad dekoratiivobjektid ja praktilised tarbeesemed sobivad urbanistlikku keskkonda, aga ka kodusesse miljöösse. Ootaksin nüüd Anne Türni suurt ülevaatenäitust koduse publiku ees tarbekunsti- ja disainimuuseumis, Hopi näitusest jäi väheseks.

Akadeemilisus. Kunstiajaloolane Juta Keevallik pälvis Kristjan Raua preemia samuti teist korda. Esmakordselt premeeriti teda sellega 1978. aastal autorite kollektiivi liikmena tollase kaheköitelise „Eesti kunsti ajaloo“ kirjutamise eest. Nüüd pälvis ta selle „Eesti kunsti ajaloo“ IV köite üldkäsitluse koostamise ja toimetamise ning kolme artikli kirjutamise eest. Selles köites on vaatluse all Eesti kunst aastatel 1840–1900. Nõukogude Eesti aegses „Eesti kunsti ajaloos“ on käsitletud seda perioodi erilise sümpaatiata, välja arvatud ehk esimeste eesti professionaalsete kunstnike looming. Meenub, kuidas professor Voldemar Vaga, nii Juta Keevalliku kui minu õpetaja ülikoolis, üleolevalt XIX sajandi II poole baltisaksa kunstist kõneles ning historitsismi tarvis leidis vaevalt mõne hea sõna. Pole siis ime, et tolle sajandi II poole kunstiga ka räigelt ümber käidi. Mäletan ise, kuidas 1984. aasta suvel veoauto kasti rändasid Niguliste kiriku Antoniuse kabeli uusgooti stiilis uksed XIX sajandist. Ja kuhu kadus Tallinna raekoja XIX sajandist pärit välisuks? Klassitsismi järel saabunud eklektilisest ja akademistlikust kunstist ei peetud siis suuremat. Nüüdseks on paradigma muutunud, väärtushinnangud paika loksunud, ning von Neffi ja Kölerit käsitletakse samas peatükis.

Köites avardatakse mitmest küljest meie teadmisi ja XIX sajandi II poole kunsti teemade ringi, kuid jäädes truuks klassikalisele akadeemilisele uurimismetoodikale, laskmata end segada moodsatel diskursustel. Selle köite koostajal-toimetajal on jalad maas ja pilk selge. Keevallikule on tähtis fakt ja sellel põhinev järeldus, ta esindab autori ja ka toimetajana heas mõttes saksalikult põhjalikku kunstiajaloo uurimist. Köide on akadeemiline igas mõttes, mitte artiklite kogumik, nagu mõni varasem. Loomulikult on sellisel suurteosel kaasautorid, keda on kokku 15. Seetõttu on Raua preemia sümboolselt tunnustus kõigile neile, sealhulgas Mai Levinile, Tiina Abelile, Karin Hallas-Murulale, Jüri Hainile, Tiina- Mall Kreemile ja Ants Heinale ja teistele peatükkide kirjutajatele. Kujutan ette, et pärast preemia saamist teeb Juta Keevallik oma autori­kollektiivile kenasti välja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht