Kultuurianalüütikast kultuuriandmete analüüsini

Teemade ulatus pakkus midagi iga eriala esindajale: turu-uuringud, kirjandusliku edu retseptid, tehisaru visuaalne „maitse“, modernistlike kunstnike näituseaktiivsus jne.

RAIVO KELOMEES

Kultuuriandmete analüüsi konverents CUDAN 2023. Tallinna ülikoolis 13. – 16. XII 2023.

Konverentsil osalesid mitmed juhtivad praktikud, leidsid aset ettekanded ja peaettekanded (Petter Holme, Béatrice Joyeux-Prunel, Mauro Martino, Anu Masso), kiiresitlused ja online-esinemised. Teadlased, uurijad ja doktorandid kasutasid kultuurianalüütika meetodeid määratlemaks kultuure ja kultuurilist tootmist. Eelkõige tähendab see kvantifitseerimise, kvalitatiivse uurimise, arvutusliku analüüsi ja visualiseerimise multidistsiplinaarseid kooslusi, et mõistetaks suuri kultuuriandmekogumeid, sealhulgas visuaalseid, audiovisuaalseid, keelelisi ja muid sotsiokultuurilisi materjale. Konverentsi korraldas Tallinna ülikooli kultuuriandmete analüüsi CUDAN 2023 ERA Chair project, mida rahastab Euroopa Komisjon.

Kultuurianalüütika ja kultuuriandmete analüüs

Kuidas olekski võimalik kokku võtta kümnete esinejatega konverents valdkonnas, mida nimetatakse kultuuriandmete analüüsiks? Ja millega on tegu? Lihtsaim selgitus oleks, et see on kultuuriandmete kvantitatiivne analüüs, aga mitte ainult. Valdkonna defineerimise au kuuluvat Lev Manovichile, kes oli konverentsil kohal ja nimetas seda kultuurianalüütikaks (cultural analytics). Ta selgitas tagasihoidlikult, et ei pea end selle loojaks. Arusaadavalt on matemaatiliste meetodite kasutamine näiteks lingvistikas, folkloristikas, ajalooteaduses, psühholoogias jne pika ajalooga ning sellega puututi kokku ka nõukogudeaegses ülikoolis õppides. Peamine erinevus võrreldes varasemaga on digitaalse kultuurinfo rohkus ja kättesaadavus ning loomulikult arvutitehnoloogia töötlemisvõimekus. Tänapäeval ei ole vaja kultuuriandmeid arvutisse n-ö sisestada (digiteerimisel tegeldakse ka sellega), vaid tuleb otsida meetodeid, kuidas digitud või digi­sündinud andmeid töödelda, et seeläbi uut teavet saada.

Manovich: „Minu algne ajend arvutusmeetodite ja suurandmete poole pöördumiseks tulenes mõistmisest, et XXI sajandi kultuuri ulatus muudab selle nägemise olemasolevate meetoditega võimatuks.“¹

Konverentsil meenutas Manovich ka uurimisrühma Software Studies Initiative ja 287megapikslist ekraani California telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia instituudi (Calit2) juures, kus ta uuris pildikollektsioone juba nullindatel. See võimaldas näiteks impressionistlikku kunsti, Vincent van Goghi või Mark Rothko maalikunsti visualiseerida terviklikul laotusel ja vaadelda seda lähtuvalt kindlatest parameetritest (heledus, küllastatus jne).²

Näiteks kunstiajaloo uurimisel toetuvad teadlased kunstifenomenide uurimisel enamasti intuitiivsele kogemusele ja subjektiivsele kompetentsile. Digiandmestatud kunst võimaldaks hoopis täpsemat uuringut, mis mõistagi ei tühistaks varasemat intuitiivset, subjektiivselt kogemuslikku ja kvalitatiivset meetodit. Siin võiksime kujutleda näiteks suure lemmiku Konrad Mäe maalide digikeskkonda viimist ja arvutuslike meetodite katsetamist selle vaatlemisel ajalisel teljel. Kas see annaks uut infot praegugi võrdlemisi külluslikule Mäe-teemalisele tekstiproduktsioonile, on iseküsimus.

Konverentsi teoreetiline taust

Manovich olevat sõnastanud kultuuri­analüütika mõiste juba nullindate keskel.³ 2007. aastast pärineb tema algtekst, mille alusel on kirjutatud 2009. aasta artikkel „Kuidas jälgida globaalseid digitaalkultuure ehk kultuurianalüüs algajatele“,⁴ kus ta tõdeb internetikeskkonnas eksponentsiaalselt kasvavat kultuuriandmete hulka, mis võib anda meile hoopis uudse arusaama globaalkultuuri reaalajas toimimisest. Seal on ka väide, et just Software Studies Initiative’i labor töötab uue uuringuparadigmaga, mida nad nimetavad kultuurianalüütikaks (cultural analytics).

Teine abivahend konverentsi ulatusvälja määratlemiseks võiks olla Indrek Ibruse, Maximilian Schichi ja Marek Tamme 2021. aasta artikkel „Digi­humanitaariast kultuuriandmete analüüsini“,⁵ kus autorid distantseeruvad digihumanitaariast⁶ kui probleemsest uurimispraktikate nimetusest, kus kasutatakse digiandmeid, -meetodeid või -vahendeid. Nad määratlevadki digihumanitaariat pigem omavahel seotud meetodite komplektina kui omaette distsipliinina. Nad pakuvad, et seda mõistetaks üleminekunähtusena ja esitavad „kultuuriandmete analüüsi“ termini, mis aitaks eelmise probleemsust ületada. Nad isegi pakuvad, et „… uue andmeanalüütilise põhjaga kultuuriteadusliku uurimisprogrammi arendamiseks võib just Eesti olla sobilik ja ainulaadne paik, kuna oleme siin kujunenud parimateks ekspertideks Juri Lotmani semiosfääri teooria vallas.“⁷ Nad kirjutavad ka võimalusest arendada kultuuriandmete analüüs prognoosivaks ja ettevaatavaks teaduseks. Samuti püütakse eristuda kultuurianalüütikast ja peetakse oluliseks kultuurisemiootilist lähenemist, komplekssete võrgustike analüüsi ja samuti koostööd loodusteadustega (eeskätt süsteemibioloogiaga).⁸

Igatahes on selge, et konverents oli üles ehitatud ambitsioonikale programmile ja Manovichi näol oli kaasatud üks maailma prominentsemaid ja tsiteeritumaid⁹ digimeedia teoreetikuid.

Ettekannete sisust

Tulles ettekannete sisu juurde, mille taga on sageli autorite kollektiivid ja ka ilmunud artiklid, siis valdkondlikult oli uuringute ulatus muljetavaldav ja iga eriala esindajale midagi pakkuv: turu-uuringud, kirjandusliku edu retseptid, tehisaru visuaalsest „maitsest“, modernistlike kunstnike näituseaktiivsusest, kunstnike stiili uuringud generatiivse tehisaru kasutamisega, personaliseerimise väärtusest Netflixi kasutajatele, kollektsioneerimise viivituse kvantifitseerimine moodsa ja kaasaegse kunsti muuseumides, linna arhitektuuri­ikoonide elueast Instagrami-andmete kasutamisega. Valdkondlikult võib siin tegu olla ajaloo-, kunsti-, arhitektuuri-, kirjanduse-, keele-, tele- ja filmikunstiuuringutega, ja mitte ainult. Süüvides mõne ettekande järel sellega seotud artiklisse, mis on enamasti kollektiivsed, kus autorid oma kompetentsiga üksteist täiendavad, siis aluseks on võetud arvandmed mõne kultuurinähtuse kohta, mille põhjal püütakse leida peidetud sisu.¹⁰

Illustreerides kultuuriandmete analüüsi

Siin olekski hea illustreerida kultuuriandmete analüüsi ühe ettekande alusel oleva artikliga, mille autorid on Tallinna ülikooli teadlased Mar Canet Sola, Antonina Korepanova, Ksenia Mukhina ja Maximilian Schich: „Kollektsioneerimise viivituse kvantifitseerimine maailma moodsa ja kaasaegse kunsti muuseumides“.¹¹

Uuriti muuseumide kogumispoliitikat, vaatluse all oli 12 Euroopa muuseumi (Eesti muuseumid uuringus ei osalenud). Arvestades kunstiteose loomise kuupäeva ja selle muuseumisse omandamise kuupäeva lõid autorid ilmekaid visualiseeringuid näitamaks muuseumide kogumispraktikat. Jämedates joontes jäävad Euroopa muuseumid omandamise viivituse alusel Kiasma ja Museo Reina Sofía vahele ehk Kiasma ostab kõige varem, keskmiselt kolm aastat ja Museo Reina Sofía keskmiselt 35 aastat hiljem pärast töö loomist. Mõistagi tähendab „hiljem“ sageli „pärast kunstniku surma“. Kunstniku keskmine vanus ulatus töö omandamise ajal 39st kuni 73 aastani. Keskmine kunstnike vanus töö loomise ajal ulatus 35st kuni 42 aastani. Museo Reina Sofíaga on samaväärsed ka näiteks Pompidou keskus ja Kunsthaus Zürich, ostes tõenäoliselt surnud kunstnike loomingut.

Kahtlemata on töö omandamine muuseumi poolt kunstnikule oluline verstapost, mis mõjutab tema loomingu hinda ja nähtavust. Kuid tööde omandamisel on tähtsus ka kunstituru ja teoste konserveerimise seisukohalt. Kindlasti toimib muuseumiost elava kunstniku toetamise aktina. Aja jooksul jälgitav kogumisviivitus võib ilmestada erinevaid ja muutuvaid muuseumide ostustrateegiaid, paljastades kaudsed institutsionaalsed struktuurid ja eripärad ning tunnistades, et muuseumid pole kunagi olnud neutraalsed. Aru­saadavalt oli uuringu aluseks muuseumi antud andmestik ja nõusolek. Milline on Eesti muuseumide ostupoliitika, võime vaid oletada, kui sirvime muis.ee portaali, sisestame otsingusse märksõnu ja nimesid või nopime andmeid käsitsi.

Kindlasti pakub andmeanalüütiline lähenemine humanitaarias uusi viise teadaoleva info vaatlemiseks. See eeldab ka uurijate mitmekülgsemat ettevalmistust andmehulkadega töötamiseks ja sobivate vahendite kasutamiseks. Vajatakse täiendavat haridust vähemalt sel määral, et osata esitada küsimusi nendele, kes tehnoloogiad paremini valdavad. Kui vaadelda mõnda üksikut valdkonda, näiteks kunstiajaloo ja visuaalkultuuri uurimist, siis see on enamasti vanadel rööbastel: kunstiobjekte ja -nähtusi kirjeldatakse ja analüüsitakse kvalitatiivselt mingis teoreetilises raamistikus. Mõistagi lihtsustan, kuid ei ole veel peale sattunud eesti uurimustele, kus taotletaks uusi teadmisi kunstiajaloolist materjali arvudesse ja visualiseeringutesse pakendades.

Siiski meenub Liisa-Helena Lumberg-Paramonova ettekanne „Tubli kunstnik või abitu teos? Voldemar Vaga baltisaksa kunstnikest 1970. aastatel“ konverentsil „Eesti kunsti­teaduse aastasada“ 2022. aasta aprillis, kus ta püüdis loetleda Vaga kirjutistes kasutatud omadus- ja määrsõnu kunstnike tööde kohta. Vaga hiilgas ju otsekohese sõnavaraga (nt saamatu, abitu, väiklane, tuim, jõuetu), milliseid sõnu meie kaasaegsed kunstiteadlased enam ei kasuta. Lumberg-Paramonova loetles sõnu käsitsi, tulemuseks oli sõnapilv, kuid ta grupeeris sõnu ka positiivse, neutraalse ja negatiivse skaalal. Tegu oli värske, humoorika tulemusega, kuna Vaga hinnangulise sõnavara lamedust on varemgi märgatud. Kahtlemata saab sama teha ka mittekäsitsi Vaga raamatuid skaneerides ja sellest tekstikorpusest mingi analüsaatori abil väljavõtteid tehes.

Tulles veel konverentsi juurde, siis kahtlemata annab seda tüüpi foorum rikkalikult infot kultuuriinfo käsitlemise kvantitatiivsetest meetoditest. Valdkondlikult oli pilt liigagi kirev, kunstiteadlasele ja ehk ka filoloogile või ajaloolasele võisid huvi pakkuda üksikud ettekanded. Kindlasti võib kujutleda suurema erialase fookusega andmeanalüütilist konverentsi, kuid kas see ei oleks jälle vastuolus interdistsiplinaarsuse ideega, millega on seotud enamik andmeanalüütika uurimusi?

Näitus „Kultuurianalüüs ja süntees“

Konverentsi seltskondlikuks ja kunstiliseks naelaks oli Tallinna ülikooli Astra galeriis tehisarule pühendatud lühiajaline näitus „Cultural Analysis & Synthesis“. Autoriteks Lev Manovich,¹² Mauro Martino¹³ ja Varvara & Mar.¹⁴ Martino „Milano Fabbrica di Futuro“ on ligi tunnine tehisaru töötlusega animatsioon, mida nimetatakse dünaamiliseks audiovisuaalseks installatsiooniks, helikontseptsiooni autoriteks on Roi Erez & Tommy Blu. Lummav panoraam maastikest ja töödeldud linnavaadetest teeb ringi justkui tervele XX sajandi maalikunstile, viidetega ka XIX sajandi romantilisele kunstile. Manovichi kaks komplekti „In the Garden“ ja „Drawing Rooms“ esitasid tehisarutekkelist visuaalkunsti, mis osaliselt tugineb ka Manovichi varasemal manuaalsel loomingul. Manovich on viimasel ajal küllaltki aktiivne kunstnikuna, kuigi paljud peavad seda tippteoreetiku harrastuseks. Tema haridustee on aga alanud just kunstipraktikast ja joonistuste järgi võib teda pidada professionaalseks, akadeemilist kunstikoolitust saanud tegijaks. Varvara & Mar (Varvara Guljajeva ja Mar Canet Sola) on töötanud keraamiliste tehisaru genereeritud vormidega, loonud sellest animatsioone ja skulptuure, teinud näitusi ja pidanud neil teemadel konverentsiettekandeid. Sel moel oli tegemist temaatiliselt tervikliku näitusega, mille autorid on võimelised oma loomingut kontekstualiseerima ka uurijate ja teoreetikutena.

1 Lev Manovich. Cultural Analytics. The MIT Press, 2020, 9.

2 Cultural Analytics – Mark Rothko Paintings – on the 287-Megapixel HIPerSpace Wall at Calit2 https://www.youtube.com/watch?v=-YlT1qFhJhk&list=PLtlNNPNOafm9qVJd3S3RBE_asMtYIZvs6

3 2012. aastal ilmus EKA Kirjastuselt Lev Manovichi raamat „Uue meedia keel“, milles oli siinkirjutaja eessõna „Uue meedia keelest kultuurianalüütikani“.

4 Lev Manovich, How to Follow Global Digital Cultures, or Cultural Analytics for Beginners. http://manovich.net/content/04-projects/062-how-to-follow-global-digital-cultures/59_article_2009.pdf.

5 Indrek Ibrus, Maximilian Schich, Marek Tamm, Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 8-9. https://keeljakirjandus.ee/wpcontent/uploads/2021/09/I.IBRUSM.SCHICHM.TAMM_.pdf

6 Digihumanitaaria mõistesse suhtuvad optimistlikumalt teised autorid: Peeter Tinits, Jane Klavan, Liina Lindström, Digihumanitaaria Eestis. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 8-9. https://keeljakirjandus.ee/wp-content/uploads/2021/09/P.TINITSJ.KLAVANL.LINDSTROM.pdf.

7 Indrek Ibrus, Maximilian Schich, Marek Tamm, Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini. – Keel ja Kirjandus 2021 nr 8-9, lk 684.

8 Indrek Ibrus, Maximilian Schich, Marek Tamm, Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 8-9, lk 689.

9 Google Scholari andmetel ligi 40 000 tsiteeringut.

10 Konverentsi ettekannete kokkuvõtteid leiab aadressil: https://cudan.tlu.ee/conference/

11 Mar Canet Sola, Antonina Korepanova, Ksenia Mukhina, Maximilian Schich, Quantifying Collection Lag in European Modern and Contemporary Art Museums. Proceedings of the 16th International Symposium on Visual Information Communication and Interaction. ACM digital library, 1−8, 2023. DOI: 10.1145/3615522.3615562.

12 https://manovich.art

13 https://www.mamartino.com

14 http://var-mar.info