Kunstiajalooline eksperiment Toompeal

Mart Kalm

Mõte Toompea lossi valge saali korrastamisel proovida uksepealsetel 1937. aastal valminud August Janseni kentsakaid maale, mida siis ei juletud üles seada, on põnev kunstiajalooline eksperiment. Tore, et see tekitas poliitikaringkondades elevust, sest muidu kiputakse ju kunstist üsna mööda vaatama. Tahaks loota, et selle seiga valguses vaadatakse ka kriitilise pilguga üle praegu arutluse all „Kultuuripoliitika põhialused 2020”, kus on kunstist pealiskaudselt üle libisetud. Mitte ainult piinlik sambasõda, vaid juba Janseni maalidega juhtunu näitab, kui tõsiselt peab riik suhtuma kunsti. Riigi fassaad. 1930. aastatel, eriti aga nn vaikiva ajastu majandustõusus hakati usinasti ehitama riigihooneid. Seni oli kasutatud endiste võimude arhitektuuri, algul häbenedes, aga Pätsi ajal hakkas ajaloolise stiiliarhitektuuri kuld ja kard juba meeldima. Riigile fassaadi andmise arhitektuurset metafoori kasutas Päts korduvalt. Valitsemiskeskustena uuenesid riigipea institutsioonist lähtuvalt Kadriorg ja valitsusest tulenevalt Toompea.1

Tüpoloogiline konflikt: ballisaal versus kabinet. Toompea ordulinnuse idaseina asemele ehitati Katariina II ajal kubermanguvalitsuse hoone arhitekt Johann Schultzi projekti järgi. Hoone süda – valge saal – sai noobli varaklassitsistliku stukk-kujunduse. Väitega, et laetalad on mädad, otsustati saal 1935. aastal uuesti kujundada. See on mõneti radikaalne otsus, sest just oli hoolsalt välja vahetatud Kadrioru lossi peasaali laetalad ja all kaminatel restaureeritud tsaari ja tsaarinna monogramm. Abstraktse sõjasümboolikaga valges saalis polnud midagi nii otseselt endisele võõrvõimule osutavat. Mida siis häbeneda? Periood oli ju väärtustatud, sest samal ajal läks riigi muinsuskaitse raha Põltsamaa lossi saali restaureerimiseks.

Valge saali uue kujunduse viis signeeritud kavandit on hoiul arhitektuurimuuseumis, puudub aga taustateave. On ilmne, et tegu on kutsutud osalejatega võistlusega, sest nii töödest kui ühe juurde kuulunud seletuskirjast selgub, et oodati hilisrenessanslikku kujundust. Miks oli vaja ruum ümber kujundada majast 200 aastat vanemasse stiili?

Vana valge saal oli dekoreeritud seintega esindusruum, n-ö ballisaal, nüüd aga oli selle asemel vaja ruumi, kus valitsus saab tööd teha ümber laua. See aga tähendas hoopis teist, kabineti tüpoloogiat.

Saali kujundasid arhitektid Artur Perna ja Johan Ostrat, toetudes eelkõige Erich Jacoby võistlustööle. Toona oli tavaline, et tellija arhitekt koostas võistlustööde põhjal lõpliku lahenduse. Jacobylt tuli saali proportsioonide parandamise mõte lae tõstmise abil, ühte otsaseina raamatukappide ja teise peegliga kamina asetamine, samuti akendevahelised kunstmarmoriga pinnad konnakarbiga tipus. Valminud kujunduses on väga eklektiliselt kokku segatud mitmeid klassikalisest kunstist pärit variante. Ent selle juures hämmastab esiteks see, et tegu pole 1930. aastatele iseloomuliku ajaloo stiliseeringuga, nagu Alar Kotli Kadrioru kantseleihoone puhul. Valge saali vägev XVI sajandi Rooma ehitisi meenutav lagi on pigem selline nagu mõnes XIX sajandi pangasaalis ükskõik kus Euroopa nurgas. Teiseks puudub kujunduses igasugune vihje Eesti ideele, nagu polekski seda ruumi taasloodud rahvusliku identiteedi konstrueerimiseks. Ilmselt pidi selle lisama kunst.

Saali kujunduse autorite valik on vägagi kummastav. Rohkem ametnikuna tuntud Ostrat oli just 1935. aastal tulnud kaitseväe arhitekti kohalt Toompead kavandanud teedeministeeriumi ehitusjärelevalve inspektoriks. Perna oli 1910., eriti aga 1920. aastatel olnud väga menukas eraarhitekt. Kolleegide meelest oli muidugi tema 1910. aastate juugend­klassitsism pärast sõda piinlikult vanamoodne. 1930. aastatel kavandas Perna väga vähe: ühtepidi võis ta võõristada moodi tulnud funktsionalismi, teistpidi polnud tal ehk enam vaja leiba teenida. Ka polnud ta kunagi tegelnud ajaloolise interjööriga ega olnud seotud riigiasutus­tega.

Valminud valge saali vastuolulisele retseptsioonile osutab tähelepanuväärne väljajäte. Kui ilmus saavutusvõtmes koostatud esindusalbum „20 aastat ehitamist Eestis. 1918–1938”, mille juhatavad sisse riigihooned, siis puudub seal uue, kõige suurema ja kallima valge saali pilt, on aga selle ooteruum ja vestibüül. Kuna valge saal sai nii maotu, siis rehabiliteerib see väljajäte albumi koostanud teedeministeeriumi arhitektuuripoliitikat.

Eesti võidujumalanna ja Kalevipoeg-Herakles. Uksepealsete poolümarate maalide saamiseks korraldas kultuurkapital 1936. aastal võistluse, kus I auhinna pälvis tuntud maalija August Jansen. 1937. aastal otsustas komisjon tema tööd vastu võtta, ent 1939. aastal räägitakse uksepealsetesse reljeefide paigutamisest. Arhitektuurimuuseumis on ka vastavakujulisi kavandeid. Tundub, et Janseni maale ei juletud üles panna.

Traditsioonilisem maal kujutab rahvamajandust: vasakul on naised viljavihkudega ja paremal käib sepatöö, arenenumale ühiskonnale osutab sirkliga joonise kallal töötav (inseneri?) figuur. Tehasekorstnatest tõusev suits sulandub sundimatult rünkpilvedesse. Jutustus meie tööst oli toona nii tüüpiline teema, et siin vaevalt tekkis mingeid vastuväiteid.

Erilisem on aga teine, Eesti triumfi kujutav maal, kus keskel sõidab pilvedel neljahobuserakendil Eesti võidujumalanna, kaunis blond talutüdruk, ja teda saadab alasti Herakles-Kalevipoeg. Vasakul tervitavad triumfi naised küllusesarve ja putolike lapsukestega. Antiiksed allegooriad on aidanud konstrueerida paljude Euroopa rahvaste identiteeti, miks siis mitte ka Eesti oma. Miks poleks võinud Vabadussõja võitu kujutada samade stereotüüpide alusel, nagu kõik juba mitu sajandit on oma võitudega teinud? Eesti parimaid kunsti­teadlasi Tiina Abel on uue kunsti­ajaloo viiendas köites nimetanud neid maale tahtmatuks paroodiaks.2 Usun, et Pätsile meeldinuks kindlasti näha eestlust antiikses rüüs igavikuliseks ülistatuna, ent toonase modernismimõjulise kunstiringkonna pani see punastama. Nii nagu saali sisearhitektuur oli arhitektuuriringkonna meelest talumatult vanamoodne, olid tõenäoliselt Janseni maalid sama kunstirahva silmis.

Kapist välja. Põletuskahjustusega Jan­seni maalid on Eesti Kunsti­muuseu­mi kogudes aastast 1940 ja minu meelest oli põnev neid proovida koha peale, kuhu need olid mõeldud. Tore, et nüüd said riigitegelased juba kunstiteadlastele silma vaadata ja Eesti Kunstimuuseumi poole pöörduda. Kui Stenbocki maja sisse seati, siis toodi ruume ehtima maalid Tartu kunstimuuseumist, sest valitsusel, kes ikka oli rahvale Kumu võlgu, ei sobinud EKMist teos­te deponeerimist paluda.

Tea, kas need naljakad pildid peaksid sinna igavesti jääma, aga näituseformaadis oli mõtet toonane idee lõpuni läbi mängida. Eriti tänu uste algselt tumedamasse tooni restaureerimisele tulevad maalid esile paremini, kui oleksin osanud oodata, ja panevad muidu õnnetuvõitu, osalt nõukogude ajal välja lõhutud kujundusega saali veidigi särama. Pärast 1990. aastate äpardust Kadrioru ülemise aiaga, kus soliidne 1930. aastate pargiarhitektuur asendati betoonist võltsbarokiga, mis ei arvesta vahepeal ehitatud teise paleega, ei tolereeri muinsuskaitse koopiaid, küll aga nõuab kõige autentse säilitamist.

Aastaks 2013 peaks Eesti olema vabanenud riigikrambist ja me võime humoorika pilguga vaadata tagasi oma ajaloo heroiseerimise katsetele.

1 Tekstis ei viidata üksikfaktidele, need leiab: Rein Zobel, Juhan Maiste, Mart Kalm, Toompea loss. Riigikogu, Tallinn 2008, lk 146–156.

2 Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Eesti Kunsti­akadeemia, Tallinn 2010, lk 411.