Kunstikoguja märkmed

Mart Lepp

  Olga Terri 90. sünnipäev kutsus juba möödunud aasta märtsis eksponeerima näitust “Olga Terri ja eesti portree” Eesti Kontserdi galeriis. Seal olid kõrvuti Terri töödega välja pandud veerandsaja tema kaasaegse kunstniku portreed Eduard Olest ja Johannes Greenbergist Kreg A-Kristringi, Agur Kruusingu ja Jaan Toomikuni. Väljapanekus avanes eredalt Terri oskus süveneda psühholoogiasse, tabada inimkarakteri kõige peenemaid nüansse. Hausi galeriis olid väljas peamiselt maastikud ja lillemaalid. Kunstniku tähtpäevanäituste reale paneb punkti Ku galerii väljapanek “Melanhoolia ja lõõm”. Nagu kahel eelmiselgi, on siingi ühele liinile kunstniku ulatuslikus loomingus. Seal on väljas inimesekeskne looming ja selles kehastuvad elatud elu ning aeg, see on kunst, mis iseäranis kõnetab praegust vaatajat.

Eesti kunstis on Olga Terri erakordne kunstnik. Tema erakordsus väljendub selles, et ta julges sõjajärgsetel rasketel aastatel oma maalides kujutada elu, mida elas suurem osa meie rahvast. Hüüdlausete järgi võib mõelda, et  sellist realismi kunstilt oodatigi, ent tegelikult sooviti luua ilusa elu illusiooni, heroiseerida sotsialismi ehitamist. Paljud kunstnikud sellele teele ka läksid, nagu võib näha Kumu sõjajärgsete aastate kunsti väljapanekul. Kontrastina ametlikule kunstile jäädvustab Terri elu teist poolt. Näitusel eksponeeritud maal “Vangla õuel” (1945) pole üksnes üldistatud eluvisioon, see on võrsunud kunstniku elukogemustest. Ikka oli keegi tema tuttavatest arreteeritud ning tuli väga kaua oodata vangla õuel pakiandmise teosammul liikuvas järjekorras. Kunstnik kasutab selle aja töödes sageli religioosseid sümboleid (“Jalgade pesija”, 1945). Aastatega läks stalinism üha karmimaks, olukord näis päris lootusetuna. Maal “Hääbumine”  (1949) väljendab just väljapääsmatuse, kujuteldava lõpu tunnet, lootuste kustumist.

Kuigi stalinism ei kadunud koos Stalini surmaga, leidis kunstnik eneses jõudu trotsida melanhoolset aega, kirjutada iroonilist päevakajalist luulet farmaatsiatehase seinalehte; tookord töötas ta seal ning toimetas ka seinalehte. Maale valmis tal neil aastail vähe, ent sellest vähesest leiab näitusel kaks toredat tööd, mis pilkavad  stalinistliku aega.  Need on “Paarike maiparaadilt” ja “Prazdnik” (mõlemad 1954). Neis ei ole enam aastatetagust ahastust ja kurbust. Terri kujutab võrratu sarkasmiga seda aega ja selle vaimu kandjaid. Raske on Olga Terri kunsti kõrvale panna kedagi, kes oleksid sama  ausad ja otsekohesed, vahest võib leida midagi Johannes Saali, Ülo Soosteri ning Valdur Ohaka tookordsest loomingust.

Kuuekümnendail kujunes Terri üheks meie hinnatumaks portreemaalijaks. Trotsides ametliku kunstipoliitika ootusi ja soove, maalib ta kuuekümnendate keskel mõned sõdureid kujutavad pildid. Sellise teema viljelemist oodati kunstnikelt ikka pikisilmi, kuid Terri sõdurid ei olnud nõukogude sõdalased. Kunstnik luges Marie Underi luulet sel ajal keelatud kogust “Mureliku suuga” ning maalis eesti sõdureid: maali “Magavad sõdurid”  (1964) sini-must-valge koloriitki rõhutab seda. Ka riiklik ostukomisjon aimas midagi ja jättis need maalid ostmata.

Väga huvitavad on kunstniku abstraktsed tööd. Enamasti on nende loomise algimpulsiks olnud mingi loodusmotiivi, mõne kauge maa maastikumälestus. Ent mitte alati. Maalis “Kogeleja” (1972) on kaks poolt: nagu kunstnik jutustas, soovis ta värvikirkama poolega kujutada eredat mõtet ning tuhmi halli poolega seda, mida kogeleja suudab kavatsetust väljendada.

Mõnikord on ka küsitud, miks ma olen Olga Terri loomingut nii suure hoolega kogunud. Olen vahel sellisest küsimusest üllatunudki. Mul on ju paljude teistegi meie kunstnike loomingust suured monograafilised kollektsioonid. Terri teosed on mind lummanud juba väga varasest noorusest ning süvenemine neisse, samuti tutvus kunstniku ja tema ateljeega on pakkunud suuri elamusi. Loomulikult olen tahtnud neid elamusi teistegagi jagada: siit on võrsunud mitmed näituseideed. Olen tajunud selles ka suurt vastutust. Väga suur rõõm on sellest, et Eesti Rahva Muuseumi näituse “Ekstaas” eest sai Olga Terri Kristjan Raua preemia.