Laetud objektide emotsionaalne ja poliitiline potentsiaal

Francisco Martíneze kuraatoriprojektis käsitletakse klassikalist suhet objektidesse, aga ka meie aja sõlmküsimusi – tehisintellekti, intiimsuse kao ja keskkonna probleeme.

KERTTU PALGINÕMM

Näitus „Laetud objektid“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 17. III. Kuraator Francisco Martínez, kujundanud Hannes Praks ja graafiliselt kujundanud Ott Kagovere.

Materiaalset kultuuri on käsitletud kui teisejärgulist. Vaimset kultuuri mõistetakse kogukonnaomaste väärtuste ja normide kaudu, selle kõrval on materiaalsel kultuuril olnud väiksem osa. Selline idealistlik vaatenurk laienes pärast materialismi esiletõusu, kui esemeline kultuur omandas taas kõrgema staatuse, kuna sellest sõltub meie eksistents. Selline arusaam haakub ka kunstilooga.

Kui kesk- ja renessansiajal oli luksuslikul tarbekunstil maalikunsti ees suur eelis, siis alates XVI sajandist tõuseb ausse maal, mille kaudu geeniusest kunstnik väljendab oma isikupära. Vürstlikest imedekambritest (sks die Wunderkammer), kus kõrvuti näidati mitmesuguseid loodusloolisi ja kunstiobjekte, kasvasid XVIII sajan­dil välja muuseumid. Koos kunsti- ja tarbekunsti­muuseumide lahus hoidmisega süvenes XIX sajandil nende eraldatus. Sageli on tarbekunsti peetud vähem väärtuslikuks, naiselikuks, pehmeks kunstivormiks. Sellist suhtumist kohtame seniajani. Tegelikult töötasid paljudel käsitööaladel mehed ja tihti jäi tootmises hoopis naistele teisejärguline osa. On tõsi, et naiseelu osa on olnud oma tarbeks käsitöökunsti valdamine. Kõrgete ja madalate kunstide eraldamine viis ühtlasi neid eristava käsitluseni ja ka esitlemiseni. Näiteks USAs rajatud moodsa kunsti muuseum oli esimene, kus näidati ühel ajal maalikunsti, skulptuuri ja tööstusdisaini. Tänapäeva muuseumides on maali, skulptuuri, tarbekunsti ja disaini koos esitamine levinud praktika.

Viimase kolmekümne aasta nn materiaalse pöörde (material turn) tuules ja materiaalse kultuuri uuringutes on esemeline maailm sattunud kõrgendatud tähelepanu alla. Tähtis osa on siin Londoni ülikooli kolledži antropoloogia instituudi teadlastel Daniel Milleril, Chris Tilleyl, Victor Buchlil jt. Ootuspäraselt omandas just antropoloogide kaudu materiaalse kultuuri uurimine ja esemete mitmekülgne mõtestamine erilise väärtuse. Antropoloog, näituse „Laetud objektid“ kuraator Francisco Martínez on täheldanud näituse trükises: „Inimesed koondavad enda ümber asju, millel on praktiline, esteetiline, poliitiline või emotsionaalne väärtus; nad koguvad asju, kasutavad neid, hülgavad, sümboliseerivad, kujutlevad, lõbustavad, leiavad nendest lohutust. [—] Seega on tähtis uurida, kuidas asjad meie ellu takerduvad, ning mõista, kuidas esemed saavad oma konkreetse tähenduslaengu.“

Ideaalis võiks materiaalse kultuuri uurimine avada ühiskonna fenomene samamoodi, nagu ükskõik milline teine kultuuriline väljendusvorm seda teeb. Näitusel on objekte tõstetud nüüdiskunsti konteksti, et anda neile poliitiline kõnetatavus, pakilisus, laetus. Seejuures ulatatakse lahkelt avatekstis kõigi objektide mõistmiseks võti ja tehakse näitus väga kergesti ligipääsetavaks ka neile, kes nüüdiskunstiga silmitsi ei seisa. Samuti tuleb kiita näituse trükist, millega on loodud süvitsi minev teoreetiline raamistus.

Inimesi ei pea loendama

Kui näituseruumi sisenetakse, kõlab väike klõpsatus, sest robotkäes olev luger loendab iga siseneja. Viimati oli arv üle kolme tuhande. Tegemist on Varvara ja Mari kineetilise teosega, institutsioonikriitilise seisukohavõtuga, millega öeldakse resoluutselt, et „inimene ei pea (teisi inimesi – toim) loendama“. Hiljuti võisime ERRi kultuuriportaalist lugeda uudist, et Eesti Kunstimuuseumi külastas eelmisel aastal rekordiliselt 400 000 inimest. Samasugune publiku­huvi on jälgitav ka mujal maailmas, näiteks Pariisi Louvre’is ja New Yorgi Metropolitani muuseumis. Pideva muuseumikülastajate loendamise tingivad finantssurve ja järjepidev mainekujundus, mida tuleb võtta kui paratamatust. Ent luger viitab veel ühele süvenevale suundumusele. Küsitakse, kas inimene peab inimesi loendama või piisab robotist. Üleminekuga tehisintellektile ja mehhaniseeritusele kaasneb omaette problemaatika koos töökäte ülejäägi ja töötusega. Nii ei ole meil varsti enam ei kassapidajaid, vagunisaatjaid, kinopiletimüüjaid ning sellega koos kaob vajadus kellegagi inimlikku kontakti otsida. Asjad mitte ainult ei tähista midagi, vaid nad teevad midagi (meie eest).

Teises kineetilises kunstiteoses hakkab külastaja liginedes arutult pöörlema tolmuhari, mis on ühendatud mikseriga, üle nende hõljub litritega kaetud rinnahoidja. Tegemist on Eva Mustoneni teosega „Xena & samba“. Tõmblev hari ning pigem burleski valdkonda kuuluv riideese viitavad kaugenemisele loomulikkusest ja tõelisest lähedusest. Väga tähenduslik seos tekib Varvara ja Mari robotkäega, mõlemal juhul võtavad inimliku kontakti üle mehhaniseeritud objektid. Asjadel on võime leevendada inimeste vajakajäämisi, olgu need kehalised või hingelised, aga need teevad seda mingi piirini ikkagi robustselt.

Ukselävel, mis on kõrgem ülejäänud muuseumipinnast, silmab külastaja kõigepealt Emeli Theanderi kassitopist „Fantoomliha“, mille kunstnik oli omandanud Berliini leiupoest. Peale selle, et kass oli kunagi elus, tal on sünni- ja surmaaeg ning elulugu, on sellesarnane biograafia, järelelu ja omamoodi karjäär ka temast valmistatud topisel. Topist on täiendatud sulgede ja värvilaikudega käppadel, millele on maalitud surnupealuud. Lisandused ei väärista topist, vaid kõnelevad nihestusest. Kassist on saanud mütoloogiline olend, nagu omal ajal oli lõvi käppade ja kotka peaga greif. Greifid olid võimu ja valvsuse sümbolid, valvurid, nagu ka kass ukse peal, käppade vahel surmale viitav kivike. Ei ole raske leida seoseid praeguste eluküsimustega. Loomade õiguste eest võideldakse järjest häälekamalt, taimetoitlaste arv kasvab, lemmikloomadele tehakse püsiannetusi. Nihestatud kassitopis näib selle foonil kohatu reliktina, millega on ebamugav suhestuda.

Müür tähendusväljade vahel

Kassi selja taga ruumi keskmes domineerib hall plokkidest sein, mis eraldab üksteisest kunstiteoseid, mõnel juhul ka ümbritseb neid. Jällegi tulevad pähe ilmsed seosed Donald Trumpi algatatud Mehhiko piiri müüriprojektiga, mille teostamine on esile kutsunud USA valitsuse ulatusliku tööseisaku. Ühtlasi meenutab müür jätkuvat lõhestumist Eestis, mis võtab aina ahistavamaid vorme. Naiste käest, kes marsivad rahumeelselt, nõudes võrdseid õigusi nii meestele kui ka naistele, nii enamusele kui ka vähemusele, küsitakse kõigepealt, mille vastu nad siis on. Ja isegi kui nad on vägivalla ja õiguserikkumiste vastu, on marssijate eesmärk müüri mahakiskumine, mitte selle ladumine. Meediast teame, et marssi organiseerinud naisi on ähvardatud ja trollitud. See on sundinud neid koonduma nii-öelda põrandaalusesse käsitööringi.

Müüri teemaga haakub tugevalt Eleonore de Montesquiou „Psalmid Jessile“, mille taustalooks on Harku vanglas kinni peetud pagulaskamerunlanna, kes oli Eestist lahkudes rikkunud oma viisaluba. Jessi peamine lohutaja kinnipidamisasutuses oli piibel, mis ongi koos psalmidega (mida näitusel vahendab Vox Clamantis) kunstiteose tuum. Ühes Jessi lemmikpsalmis (3:6-7) on read: „Ma heitsin maha ja uinusin; ma ärkasin unest, sest Issand toetab mind. Ei ma karda rahva musttuhandeid, kes igalt poolt on endid seadnud minu vastu.“ Samamoodi nagu kloostrivaimulike elu sisu oli laulda ja veeta aega palves, nii sunnib kinnipidamisasutus Jessit pöörduma elusolemise praktikateni, mis tõstavad kinnipeetu kõrgemale kitsikusest ja ebaõiglusest.

Ruumi püstitatud mitmekordse müüri vahele on asetatud Kirill Tulini „Suletud hingus“. See koosneb aasta jooksul kogutud mitmesugustest pakenditest pärit sajast õhupadjast. Sedalaadi pakkematerjal on üks suuremaid prügistajaid. Ülepakendamisega puutub kokku iga tarbija, kes soovib ökoloogilist jalajälge vähendada. Koos keskkonnateadlikkusega on kasvanud huvi nullkulu-elustiili vastu, soov võidelda ülepakendamise vastu. Teisest küljest hoiavad padjad kapslis õhku, mida me kõik hingame ja mille kvaliteet meile korda läheb. Õhu kvaliteet oleneb meie keskkonnateadlikkusest, siit jõuame kliimaprobleemini, mille peavad lahendama praegu elavad inimesed.

Asjade emotsionaalne väärtus ja reeturlikkus

Esemete emotsionaalse tähendusega tegeleb Nino Kvirivišvili teoses „Jälgede otsimine“. Kvirivišvili vanaema hoidis Gruusia sõdade ajal alles riigist lahkunud inimeste esemeid, hoides niimoodi nendega hingelist sidet. Selline suhe asjadesse on omane paljudele, kes hoiavad alles esivanematelt päranduseks saadud esemeid. Seejuures ei ole esmatähtis esemete antikvaarne või tarbeväärtus, isegi mitte nende kulumine ja esmaotstarbe kadumine, vaid esiplaanile astub sümboolne laetus, mälestuste võrgustik.

Sõjateemaga on tihedalt seotud ka Jussi Kivi Sillamäe uraanirikastamistehase keldrist leitud näidisesemed „Apoka­lüpsise kindad“, mis peaksid meid viimsepäeva eel harima, hoiatama ja õpetama. Kõik see võiks olla ajast ja arust minevik, kui tuumanuppude lähedal ei seisaks ettearvamatud inimesed, kes hoiavad püsti totalitaarrežiime või liiguvad nende poole. Apokalüpsist kajastavad plakatid ja atribuutika võib olla esteetiliselt vananenud, moraalselt aga mitte – sellest annavad tunnistust sel sajandil toimunud keemiarünnakud Süüriale.

Näitus ulatub kirjeldatud kesksest ruumist väljapoole ning teoste lugemisjärjekord võib erineda minu esitatust. Camille Laurelli teeb endale nime kui kõige suurem kunstnikust hädavares ja ebaõnnestuja. Näitusel on väljas katkised tööriistad pealkirja all „Läbikukkumine on harjutamine“. Küsisin kord ühelt targalt inimeselt: „Kust tuleb enesekindlus?“ Ta vastas: „Enesekindlus tuleb läbi soorituse!“ Camille Laurelli seina najale asetatud katkised tööriistad viitavad metodoloogilise tööriistakasti paratamatule puudulikkusele. Meie probleemi­käsitlus on harva põhjalik, igakülgselt argumenteeritud, hõlmav ja ammendav.

Asjade võim identiteediloomes

Näitusega käis kaasas ka ingliskeelne seminar „Katsetused teadmistega“, kus osalesid antropoloogid, kunstnikud ja kujundajad. Üheks peamiseks atraktsiooniks tol päeval oli Camille Laurelli performance, kus ta teeskles ebaõnnestunud ettekannet. Kõigepealt kukkus maha arvuti, siis ilmus hirmutav sinine surmaekraan (blue screen), seejärel sai ta arvuti käima, aga ekraanile oli lahti jäänud neli pornosaiti. Ühesõnaga, tegemist oli ebaõnnestunud slaidiesitlusega, mis akadeemilises maailmas võib rängalt kätte maksta. Laurelli performance hammustati liigagi kiiresti läbi, seda saatsid naeruturtsatused ja üldine elevus. Küll aga oleks kasuks tulnud, kui läbikukkumine oleks olnud tõsisem ja maad oleks võtnud ebalus, piinlikkustunne ja hukkamõist. Pärast peeglisse vaatamist oleksid arvustajad pidanud ennast analüüsima, nüüd aga päädis olukord ohutu stand-up’iga, milles puudus vajalik tõsine noot. Kes ikka tahaks oma karjääri hävitada? Et aga esemed ja nende kaudu rakendused, näiteks Powerpoint, mängivad meie imagoloomes keskset rolli, võimaldades meil konverentsidel end tõestada või ebaõnne kogeda, näitab taas asjade võimu meie üle, nende osa meie kuvandi- ja identiteediloomes.

Me kujundame oma identiteeti ka ümbritsevat korrastades, omaenda keskkonda luues. Vähem või rohkem kureerivad kõik oma ümbrust vastavalt teadmistele, oskustele ja vahenditele. Ometi seavad standardid sellele kureerimisele oma piirid. Selle teemaga tegeleb näitusel Laura Kuusk teosega „Inimesed nagu sina“. Meie eest on ära määratud tapeedimuster, väikese keraamilise ingli vorm, mis ilmestab öökapikest, millesarnaseid on toodetud tuhandeid. Suhtumine kitši ühendab ja lahutab inimesi, võimaldab demonstreerida oma vahendeid või head maitset, haritust või üleolekut.

Lävel laiub Timo Tootsi suhestumine uue ajastu flopiga, mis näib, nagu ka näituse visuaalne identiteet, viitavat praegu nii aktuaalsele 1990ndate nostalgiale. Nüüd, mil andmed on kolinud virtuaalmaailma ja meie muusikavalikut kureerivad integraalid, nähakse flopis võimalust tagasi pöörduda materiaalse kandja juurde. Tegemist on iroonilise, utopistliku, anarhistliku, naivistliku ja lootusetu projektiga. Flopi kandjaks võib olla mis tahes formaadilt sobiv materiaalne kandja koos lingiga vastavale andmesisule, millele on tagatud ligipääs.

Näitusel eksponeeritud sümboolselt laetud esemetele on kerge leida poliitilisi tähendusi. Materiaalseid objekte käsitletakse võimalike tähendus­võimaluste kaudu hõlmavalt, puudutatakse klassikalist suhet objektidesse, nagu nende emotsionaalne ja praktiline väärtus, aga käsitletakse ka klassikalist suhet objektidesse, meie aja sõlm­küsimusi – tehis­intellekti, intiimsuse kao ja keskkonna probleeme. Sellisena on näituse eesmärk avada objektide tähendus, nende politiseeritus ning tuua nad vaatajale lähemale kergesti saavutatav. Näitus on ligipääsetav ja demokraatlik, sest süvenemise korral saab külastaja suhestuda väljapanekuga mitmel teoreetilisel tasandil.