Liis Kogre kunst: vestlused ja vaatlused

Kadri Asmer

Liis Kogre näitus „Suur helendus” Hausi galeriis kuni 5. VII. Kardan, et ükski kunstiteadlane ei suuda täielikult hoomata pealekasvavat noorte kunstnike põlvkonda. Igal aastal lõpetab kooli kümneid kunstitudengeid, kellest suurema tähelennu teevad üksikud. Küsimus ei olegi niivõrd andekuses, originaalsuses või oskuses end reklaamida. Kasutuna näivad ka püüdlused olla oma loominguga skandaalne või šokeeriv, et sel moel tähelepanu äratada: postmodernismi läbi põdenud ühiskonnas on see võimatu. Konkurents on tihe, palju sõltub õnnest ja juhusest, kõige kindlam meetod läbilöömiseks on olla siiras, seda nii kunstilistes taotlustes kui ka publikuga suhtlemisel. Viimast kinnitab oma loominguga noor kunstnik Liis Koger (1989), kellel on Hausi galeriis isikunäitus ja kes kaitses suve hakul Tartu ülikooli juures kõrgeima tulemusega lõputööde sarja „Valgusemängija”. Peale Eesti on Koger esinenud isikunäitustega Roomas, Milanos ja Šveitsis. Liis Kogre loomingut saab kõrvutada abstraktse ekspressionismiga: selle alus on intuitiivne ja meditatsiooniga sarnanev loomeprotsess. Maalide mitmekihilisus ja -tähenduslikkus annavad kunstniku isiklikule maailmale psühholoogilise mõõtme. Seejuures on kunstnik jäänud delikaatseks: vaataja saab tema maalidega suhestuda oma tunnete kaudu. „See on see, mis teeb poeesiast poeesia ja kunstist kunsti. Kõigest ei tohigi otse kõneleda,” märgib kunstnik. 2009. aastal alustas Liis Koger Tartu ülikoolis psühholoogia õpinguid, kuid vajades teooria kõrvale praktikat, astus järgmisel aastal maali erialale ning on täiendanud ennast ka teoloogiakursustel.

Kogre abstraktne maalilaad põhineb eelkõige teadvustatusest vabanemisel. Tema looming on tugevalt kantud automatismist. Selleks, et anda oma alateadvusele täielik vabadus, ei mõtle kunstnik enne maalima asumist teose pealkirja või taustaloo peale. Kogre enda arvates on tema maalide oluline kriteerium positiivne efekt. Seda ka siis, kui uus maal on saanud alguse melanhooliast, sest maalimisprotsess aitab sellest vabaneda. Tema kunstis peitub budistlik element, mis püüab edasi anda olemise helguse. Kunstnik ei hinda sotsiaalkriitilisi töid: „Kõik näevad, et ühiskonnas on kriisid, aga sellele osutav kunst toodab vaid kriitikat ja negatiivsust. Asjata lärm tekitab vaid depressiooni ja neuroosi. Tahan viibida hea tundega ruumis, seda ka teistele edasi anda.”

Liis Kogre loomingus võib leida veel otsimise ja katsetuste märke, kuid ei ole kahtlusi tema edaspidise arengu suhtes. Edasiviiv jõud on tema nõudlikkus oma loomingu vastu ja suutlikkus elada illusioonideta ratsionaalses maailmas, kus kehtivad teised mängureeglid kui lõuenditel.

Kunstitegemise kõrval on noor autor tuntud ka luuletajana, tal on praeguseks ilmunud kaks luulekogu: „Tantsud armastuse lõppu” (2011) ja „ Vana kuu hea and” (2012) . Koger tunnistab, et tunneb end sõnades kindlamalt kui värvidega. Maalis saab siiski väljendada suuremaid teemasid – ka seda, mida luules öelda ei suuda või ei tihka.

Liis Koger teab, et valitud eriala on ebakindel, kuid näeb selle taga vabadust: „See õpetab usaldama saatust. Näiteks ma ei pea vajalikuks minna välismaale, kus võivad olla suuremad võimalused. Võin käia end mujal täiendamas, kuid elada tahan Eestis. Olen fatalist. Sellel on mingi põhjus, miks siin olen.”

„Suure helenduse” näitusele on koondatud neliteist viimaste aastate tööd. Kogre loomingule omaselt on näituse pealkiri mitmeti mõistetav. Kunstnik ise leiab, et tema maalid on esmajoones kantud armastusest, igatsusest ja üksindusest. Tema maale läbib tugev koloriidivaist: sugestiivne ekspressiivsus vahetub kord jõulisuse ja kirgliku kontrastsusega („Silmad on lahti”, 2013; „Punane helendus”, 2013), kord poeetilisuse ja harmoonilise tundlikkusega („94 aastat päikesetõusu poole”, 2012; „Kevad on jäämiseks jõudnud I”, 2013).

Ekspositsioon mõjub tervikuna ning kinnitab, et Koger on leidnud oma praeguses loominguetapis kõige sobilikuma maalilaadi, mis haakub tema temperamendiga. Tulemuseks on veenvad värvikompositsioonid. Siirus ja eneseteadlik rahu ei ärgita teda jooksma võidu siinses kunstielus, kuid just nende omaduste tõttu võib olla kindel, et tema loomingut kohtab ka veel aastate pärast suurtes näitusesaalides.