Ma olen vist keha

Näitus „Sugu ja lugu“ on tihe ja lopsakas, oma ihulisuses väga intensiivne ja heas mõttes väsitav.

HANS ALLA

„Sugu ja lugu“ Fotomuuseumis kuni 26. I 2026. Kuraator Annika Haas.

Fotomuuseumis on eksponeeritud piltniku ja kuraatori Annika Haasi valik Eesti muuseumi- ja erakogude XX sajandi kehapiltidest. Näituse ampluaa on mõnusalt lai, Haas esitleb siivsaid akte, vahvaid eksperimente, amatööride ja meistrite veiderdusi, kunsti ja pornograafiat. Raevangla seintel rippuv „Sugu ja lugu“ on kirev ja intensiivne näitus ning tööde hulk ja mitmekesisus on väljapaneku tugevus – kui vaataja suudab end näkku kargavate musklite, suguelundite, pekivoltide ja ihukarvade vahelt asja tuumani läbi murda.

Paljas versus alasti

Paljastuse ja alastuse, pornograafia ja kunsti ning muude sääraste kunstilooliste vastanduste sisemine väärtus on mõnda aega devalveerunud – moraali ja kunstiteoste lõikepunkti väärtusküsimused on minetanud oma laiema sotsiaalse tähenduse. Selle küsimuse tänasele udususele osutavad ka näituse kuraator ning saatetekstide autorid (Katrin Kivimaa, Mari-Liis Sepper, Andreas Kalkun ja Haas ise).

Näituse nelja teemat – aktid, vanade fotode kväärimine, pornopilt ja 1990. aas­tate kehade teemaline kunstfoto – raamivad tõdemused, et mida enam on pilt väljunud oma loomise vahetust kontekstist, seda raskem on selle sotsiaalse rolli üle otsustada. Tänapäevase pilguga vaadates ei saa me aru, milline oli sadakond aastat tagasi maitse ja maitsetuse piir. Samas on sadakond aastat tagasi pildistatud pornograafiline foto ikkagi materiaalne reaalsus (suurepärane leid kogudest, esmakordselt on eksponeeritud esimese Eestimaa pornofotograafi Ned de Baggo originaalteos). Juba nende piltide olemasolu tõsiasi on piisav, et seda sama kujuteldavat piiri vooruse ja patu vahel lõhkuda.

Tänuväärselt jätavad kuraator ja tema kaastöölised õhku heidetud küsimuse, et milline on nende piltide moraalne iseloom tänapäeval, sinnasamasse ka rippuma. Sellele vastuse leidmine tühistaks täiesti näituse enda positsiooni, et kehad, mis nõnda tihti on n-ö mendi­eetika või ühiskondlike normide ohvrid, on tunduvalt keerulisemad, mitme­kesisemad ning ennekõike paratamatud. Vaatamata vähemalt valgustusajast kestnud ponnistustele luua kehatut inimest, ei ole teda olemas. Jumal tänatud, et pole, kuigi ega see vaiminimese projekti katkestanud pole, mõelgem kas või ratsionaalse tarbija müüdile.

Kõige kriitilisem noot näituse kohta on siin omal kohal. Näituse üks huvitavamaid ja tähtsamaid teemasid on pornograafia, aga näituse ruumilise lahenduse ja kujunduse järgi ei ole see kohe üldse nii. Ma ei tihka spekuleerida põhjuse üle, võimalik, et siin on tegemist vääramatute juriidiliste nõudmistega, aga vaieldavalt kõige kehalisemad teosed on ülejäänud näitusest rangelt eraldatud. Sõltumata eristuse ajendist on selle mõju vastupidine näituse enda taotlustele. Pornosektsioon on eraldatud ülejäänud muuseumist raske musta kardinaga, mis on varustatud „18+“ sildiga. Riidega kaetud väike ukseava keldrikorrusel võib lihtsalt märkamata jääda, aga suurem probleem on ruumilises eraldatuses endas.

Porno eemaldamine teiste nn siivsate piltide seast taasloob sedasama veidrat mendimoraali, millega näituse koostajad tahaksid vaielda. Seda enam, et pornotoas eksponeeritakse ka Leonhard Lapini kollaaže pornoajakirjade materjalist – teda saatmas mainitud de Baggo, anonüümseks jäänud pühendunud pornokollektsionääri kogu Nõukogude Liidu lõpuperioodist, installatsioon kodumaisest ajakirjast Maaja (algse nimega Maarja) jne.

Miks ei või nende piltidega võrdsetel alustel esitada Einar Tiitsi enesekohast sürreaalsust või Toomas Volkmani valus-õrna homoerootikat, rääkimata mõne aulise kultuuriheerose aktist, jääb selgusetuks. Asi ei saa ju olla vaid selles, et mõnel pildil on kujutatud simuleerimata seksi, sest ühelaadsete kehade vaatamise-hindamise viisidele tahab näitus ju vastu hakata. Mida kauem ma näitusel viibisin ning selle arvustuse tarbeks seda lahti muukisin, seda häirivamaks muutus teemade eraldatus.

Pepu piilumise ülistuseks

Fotomuuseumi viimaselt korruselt leiame Haasi koostatud ja üht kunstiloolist seika koondava installatsiooni, mis võtab näituse keskse mõju ja võtte kokku. Usutavasti ei pea lugejale ümber jutustama Sirje Runge „Autoportree Venusena“ kunstiloolist järelelu, kahe autori abielu lagunemise lugu ning teistegi kunstnike lugusid, kelle elu nende kahega moel või teisel oli ühte kätketud. Haas lisab Runge Venusele seni tundmata Tiitsi autoakti sarnase raudvoodiga. See valmis enne Runge tööd ja Runge ei olnud sellest teadlik.

See fotolooline seik on toodud eksplitsiitselt esile. Sama suhtumist, et otsigem niite ja seoseid, sarnasusi ja moondeid, näeme näituse igas aspektis. Haasi kureeritu mõjub paljus Aby Warburgi „Mnemosyne’i“ album-atlase moodi. Kummalgi juhul näeme enda ees väheste seletustega pildiseeriat (s.o pilte saadab vähene tekst, laiem kontekst ja suhtumine teostesse on näitusel kenasti lahti kirjutatud). Kõik pildid mingi teema kohta või näitus tervikuna näitavad taas ja taas vormikordust, mis läbi aja on muutunud ja moondunud teiseks, säilitades samuti vormilise sideme eelnenuga. Kui Warburgi pilk oli suunatud klassikalise antiigi pärandile Euroopa kultuuris, siis Haas teeb sama XX sajandi ihudega.

See tähendab, et näitus on tihe ja lopsakas, oma ihulisuses väga intensiivne ja isegi väsitav – nii, nagu vaataja suhtes nõudlik näitus olema peabki. Tuleb kiita, et Venuse teema moonete esiletõstmise kaudu on antud ka ilus näide, kuidas vaataja võiks oma mõttel lasta mööda pilte libiseda. Pikemalt väljaspool muuseumi süvenemata ei saa lõviosa vaatajaist (mina nende hulgas) muidugi teha samasugust kunstiloolist seostamistööd kui Haas. Samas pole seda vajagi, kui juhtida oma fookus taas inimihule, mis naljaka ja erutavana, kurvastava ja kummastavana, transgressiivse ja kodusena meile oma vaimustavalt mitmekesistes vormides vastu kargab. Selle töö, mida kuraator tegi kogudes töötades ja vaimliselt, saab vaataja nüüd läbi mängida enda sees.

Piltide objektsus ja objektiivsus, nende peaaegu füüsikaline sallimatus vastuvaidlemise suhtes sunnib vaatajat võtma erinevaid poose ja positsioone omaenda kehas ja kehaga. Kunstisaali keskkond, mis ihuväändeid pigem tagasi kipub hoidma, suunab need peegeldused sissepoole. Vaistlikult ja vaikimisi matkides ning proovides oma siseelu piltide järgi väänata, läbib vaataja näitusel Eesti XX sajandi kehade lühiajaloo elegantselt tekstivabal viisil. „Sugu ja lugu“ ei ole seega ka eriti lihtne näitus, mida läbi hammustada.

Oma kogemust sõnastada proovides võib kiiresti laskuda tüütu dotseerimise ja lollide tautoloogiateni: „Keha on keha“ või „Inimene on tema keha“. Fotodel enestel, kehadel enestel seda muret aga pole. Tahan endale lubada väga pragunenud savijalgadel väite, et foto ongi objektiivne tautoloogia, eneseküllane tõde asja vormis. Kas see pole mitte sarnane kehade enestega, inimeste enestega? Et tegemist on paratamatusega ning keel ei ole kahjuks paratamatuste väljenduseks paslik. Piltkehad-kehapildid aga on.