Maalimine kõlaritega

Evelyn Müürsepp

Avatus ja juhus on olnud helieksperimentaatorite oluline märksõna läbi aegade. Interaktiivne aktsioon ja heli-performance ?Suveflux? 19. VI Sõmerpalu mõisas.

 

Jaanipäeva paiku peatusid Mooste külalisstuudios residentkunstniku Michael Northami kutsel kaks kuulamisele ja helidega mängimisele keskendunud kunstnikku: Hitoshi Kojo Jaapanist ja Loren Chasse San Franciscost. Viimane on andnud San Francisco koolides kuulamistunde, kus ta suunas teismeliste kuulamisteadlikkust, õpetades noori pidama n-ö audiopäevikuid. Lisaks  neile kolmele elab statsionaarselt Moostes veel üks helikunstnik ? John Grzinich.

Nende nelja helikunstniku kokkusaamise (olgu täpsustuseks öeldud, et Chasse?i, Kojo ja Grzinichi esmakohtumise) ja suvise pööripäeva tähistamiseks otsustas Michael Northam korraldada teise ?Fluxi?, kevadist pööripäeva tähistanud ?Vernalflux?ile?  järgneva ?Suveflux?i?. Toimumiskohaks sai õnneliku juhuse läbi Sõmerpalu mõis Võrumaal. Samast ligidalt oli pärit ka ?Suveflux?i? viies esineja Albert Gulk.  Sõmerpalu mõis, milles väljakooritud varasemate ajastute kihid veel restaureerimiskihi alla peitmata, on hea keskkond, et eksperimenteerida hoone kõlaomadustega. Mõisa suure saali akustika on majaperemehe Lauri Aaspõllu sõnul saavutatud tänu endisaegsete värvi- ja krohvikihtide aeglase kuivatamisega, seda uue ilmastikukindla katuse pealepaneku järel.

Helidest ja kunstist

Helid meie ümber räägivad, mis toimub. Tuul vana maja katusel, teod kuivades puulehtedes, kaugenevad sammud, koera haukumine, laulev liiv, ohe, lähenev rong, koputus uksel, paus sõnade vahel? Me kõik tekitame helisid. Kui tähtis on kuulamine ja kuulatamine (mitte ainult kontsertidel), et ümbritsevast aru saada!

Helikunst laiemas mõttes balansseerib muusika, filosoofia, tegevus- ja kujutava kunsti, ökoloogia ja kindlasti veel millegi vahepeal. Seetõttu on tegu äärmiselt demokraatliku kunstivormiga: helikunstnikel ei ole tavaliselt klassikalist muusikalist haridust ja nad kipuvad ennast ise koolitama. Nende haridus põhineb  teiste helikunstnikega suhtlemisel ja intensiivsel kuulamisel. Chasse on hariduselt kooliõpetaja, Kojo maalikunstnik, Grzinich arhitekt. Grzinichi sõnul sai tema oma kuulamiskooli 1970ndail ja 80ndail raadiost. Nimelt tõi isa talle ühe vana raadioaparaadi, millega sai kuulata eri lainealadelt raadiojaamu üle maakera. Raadiost tundmatuid keeli ja muusikat kuulates sai ta aimu sellest, mis toimub mujal, kusagil väljaspool. Lisaks kuulamisele on nende nelja helikunstniku kujunemisel olulist rolli mänginud ka 1970ndate lõpul populaarseks saanud magnetkassetid, mis võimaldasid kodus muusikaeksperimente salvestada  ja siis neid üle maailma posti teel vahetada. Sellisest omamoodi mail art?ist kujunes paljude helist huvitatute omavaheline suhtlusvorm üle maailma.

Mängijatest ja kuulajatest

?Suveflux?i? esinemispaik oli kujundatud kuulamiseks. Olid madratsid ja kuulajate kaasatoodud padjad ning magamiskotid. Kõik viis esinejat seadsid end sisse n-ö saarekestel ruumi eri nurkades, nende vahele võisid kuulajad end mõnusalt pikutuskuulamisele asutada. Hajusalt paigutunud esinejad olid endaloodud ?saarekeste? ümber asetanud kõlarid, nii et heli ei tulnud mitte paarist suurest kõlarist ruumi kahes nurgas, vaid saali täitvatest väikestest kõlaritest ja surroundsüsteemist. Kojo, Northam, Chasse ja Grzinich koondasid igaüks oma ?saarele? oma lemmikinstrumente, isetehtud ja traditsioonilisi pille nagu kannel, flööt, banjo, brasiilia torukellad, tuuleharf, budismi palvekausid ja katkised plekk-kausid, arvutid, mikseripuldid, erinevad mikrofonid, topsid, purgid, vesi, jne… jne. Õhtu algul üle ruumi diagonaalselt laotatud kitsale paberile puistati helitekitamise käigus laiali hulk kohapealt leitud objekte ja materjale: liiva, käbisid, kuuseokkaid, paberit, kastekanne, katusekive. Helikunstnikud liikusid aeg-ajalt oma ?saarekestelt? ruumiga mängima ja omavahel improviseerima: vaikselt ruumis ringi jalutades küll kuulajate kõrva ääres mängutoosil mängima, paberit krõbistama või õrnalt metalltaldrikut puudutama. Veel ärkvel kuulajad kaasati ühisesse resonantsansamblisse, mis seisnes selles, et Grzinich jagas kuulajaile laiali liivaga täidetud topsid, mida siis üheskoos küünlavalguses mõnda aega sahistati. Kella neljaks hommikul asusid Chasse ja Kojo proovima maja kõlaomadusi: Chasse  mängis läbi maja aknaklaase ja Kojo jalutas majapõrandaid mööda brasiilia torukelli. Ühel hetkel aga oli õuest kostev linnulaul valjem kui ?Suveflux?ist? osalejate kogutud helid. Kojo avas akendel mängides ruumi keskmise aknapaari ja liigutas vaikselt aknaid kinni-lahti, vaheldumisi kas siis välihelisid summutades või neid sisse lastes. Aken jäigi lahti ja pärast rituaali lülitati kõik elektrilised masinad vooluvõrgust välja. Elektrooniliste helilainete asemel võtsid maad helid õuest ja majast, uneskuulajate magamisnohinad. Ülejäänud neli tundi jätkus unekontserdiga, milles osalesid kõik une ja ärkveloleku peenel piiril viibijad.

Struktuurist ja juhusest

Vaatajate-kuulajate arvates tulenes esinejate harmooniline kokkumäng rohkest koosharjutamisest ja omavahel kokkulepitud kindlast struktuurist. Tegelikult aga kulges esinemine täiesti omasoodu ? avatud struktuurina. Vaid paaris esinemise pidepunktis oli eelnevalt kokkulepitud: selles, kuidas alustatakse, ja selles, et püütakse mängida koos öö läbi. Avatud struktuur vastandus jäigale, eelnevalt rangelt kokkulepitud struktuurile, mis välistas igasuguse juhuslikkuse võlu. Avatus ja juhus on olnud aga oluline helieksperimentaatorite märksõna läbi aegade. John Cage kirjutas isegi mõnede oma teoste noodikirjadesse sisse ?chance?.  

Northamil, Chasse?il, Grzinichil ja Kojol oli eelnevalt ainult paar päeva aega koos töötada. Kolm viimast teadsid teineteist varem vaid üksteise salvestiste läbi. ?Suveflux?il? ei olnud soolosid ja egosid, oli improvisaatorite tundlik üksteisega arvestamine ja helitekitamiseks üksteiselt inspiratsiooni ammutamine. Ruumis viibijate lähedusele aitas kindlasti kaasa ka esinemispaiga kujundus, kus lisaks eespool kirjeldatule ei olnud esinejate ja kuulajate vahelist füüsilist, traditsioonilise lava abil loodud eralduspiiri.

Suvele järgneb teatavasti sügis. Kus sügisese pööripäeva ?Flux?  toimuma saab, on esialgu veel teadmata.  Eks juhus näitab.