Maarjamäe mäluta memoriaal

Maarjamäe memoriaali ei devalveeri mitte negatiivsed pärandnarratiivid, vaid poliitilise töö lagunemisseisund ja institutsiooniline hoolimatus.

FRANCISCO MARTÍNEZ

Miks on nii muljetavaldav memoriaal maha jäetud? Seda küsimust võib sageli kuulda välismaalastelt, kui nad on sattunud Maarjamäele ja näevad nõukogudeaegset maastikukujundust. Minu vastus neile on, et see lagunev memoriaal kuulub ühismälu sellesse ossa, mis on Eestis läbi töötamata, kutsudes esile unustamist lagunemisseisundi aeglase kulgemise abil. Mineviku diskursusel on ka materiaalne elu, nii nagu ehitatud keskkond aitab kaasa väärtuste konkretiseerimisele ja mälu kujutamise tahkumisele. Aga kui ideo­loogia hakkab ehitatud keskkonnas kaasa mängima, võib väita, et teatud memoriaalide hooletusse jätmine on üks poliitika tegemise vorme. Maarjamäe Nõukogude ajal loodud tehismaastikku võib seostada riikliku tõlgendusega: viisiga, kuidas poliitiliselt õrna minevikku praegu käsitletakse.

Kihistused. Maarjamäe memoriaalkompleks koosneb monumentaalsest maastikukujundusest ja surnuaiast, kuhu on maetud enam kui kolm tuhat inimest (peamiselt sakslased, aga ka venelasi, soomlasi ja eestlasi). Kõigepealt maeti 1940. aastal sinna Nõukogude sõdurid. 1941. aastal kaevasid sakslased surnukehad välja ja matsid sinna oma sõdurid. 1960. aastal püstitati valge obelisk pronksist tahvlitega, et meenutada bolševikke-madruseid, kes tapeti Tallinnas 1918. aastal. Aastail 1965–1975 lisati skulptuuride ja arhitektooniliste elementide seeria (kivist tahutud käed, linnuparv „Hukkuvad kajakad“, lennuk maandumisrajal, kümme sümboolset hauda, igavene tuli tundmatule sõdurile), et laiendada memoriaali tähendust: sellest sai mälestusmärk kõikidele, kes surid fašismi vastu võideldes.

Maarjamäel on ühendatud memoriaalne riist- ja tarkvara, betoon ja paekivi, et toetada arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Matti Variku loodud modernistlikku ansamblit. Traditsiooniliselt osutavad kõvad materjalid viitesuhte anno cero tahkumisele, mida Maarjamäe puhul ei ole või mis on sinna ilmunud paljundatuna. Selle memoriaali riist- ja tarkvara konstruktsioon on jäänud poolikuks, nagu on jäänud ka lõpetamata betoonist struktuurid, mis pidid integreerima obeliski memoriaaliga.

Igavene tuli ja pronkstahvlid eemaldati juba 1990ndatel, Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliit (Volksbund Deutsche Kriegsgräberfürsorge – organisatsioon, kes kannab hoolt sõjas langenute haudade eest üle Euroopa) lisas kolmekordsest graniidist ristid stiilis, mis on omane Teises maailmasõjas langenute sõdurite haudadele Saksamaal. 1994. aasta augustis korraldas president Lennart Meri seal tseremoonia Vene vägede lahkumise puhul Eestist. Sellest ajast peale on aga loodus entroopiliselt võtnud memoriaali üle: sellest on saanud ökoloogiliste mõjudega vohav võsa. Ametlikust tähelepanust ilmajäämine tuleb esile murendatud struktuurides, plaadi fragmentides, purunenud klaasides ja rohumätastes, mis katavad kalmeid.

Lagunemisseisund. Nagu arhitekt Toivo Tammik¹ välja on toonud, on selle memoriaali üks tähtsamaid probleeme side ümbritsevaga, kas siis rohelise koridori või avaliku transpordi abil. Tema arvates on selle puudumine loonud perifeerse tunde, mis ei vasta ei memoriaali kujunduse tasemele ega ka selle kaugusele kesklinnast. Arhitektuuriajaloolase Karin Pauluse arvates on Maarjamäe memoriaal Eesti maastikuarhitektuuri peateoseid, kus saab rahulikult jalutada ja mõtiskleda ajaloo üle.² Sama on tõdenud ka arhitektuurifotograaf Tõnu Tunnel: see on meie ajaloolise maakunsti grandioosse skaalaga unikaalne teos, millest võib saada monumentaalne tühermaa.³

Praegusel ajal toimib Maarjamäe memoriaal ääremaa veidrusena, selle asemel et olla mäletamise ja leinamise paik, kuigi seal käib ka praegu igas vanuses külastajaid. Mõned, keda olen seal kohanud, on koeraga jalutavad naabrid, mõned sõidavad jalgrattaga, mõned rulluiskudega, mõned imetlevad päikeseloojangut. Neile kõigile meeldib see paik, sest see on liigse pühalikkuseta, aga esteetiline, avatud ja ruumikas, näoga mere ja Tallinna vanalinna silueti poole. Memoriaali lagunev seisund on lisanud sellele omajagu pentsikut atmosfääri, mida hindavad siia õhtuti jooma ja suitsetama kogunevad noorukid. Et see paik ei ole valgustatud, siis selle salapärast tumedat aurat armastavad armunud paarid.

Kuigi juba mõned aastad tagasi paigaldati siia metallbarjäär keelusildiga „Läbikäiku ei ole. Varisemisoht“, poevad nii kohalikud kui ka turistid sellest läbi, et imetleda vaadet, istuda maas ja teha mälestuseks fotosid. Sissepääsutee sillutis, mis algselt oli mõeldud protsessiooni teena, on nüüd täis klaasi- ja kivikilde, mädanenud ollust ja veidrat sotsio-bioloogilist mateeriat. Abstraktsed vormid ja geomeetrilised pinnad, mis olid vastuolus 1960ndate nõukogude kunstiga – neid peeti formalistlikeks –, mõjuvad nüüd avangardistlike ja seetõttu isegi provokatiivsetena.

Vaatamata Maarjamäe memoriaali kehvale seisukorrale ja kõrvalisele asukohale – ei asu kesklinnas, vaid sealt kaks kilomeetrit kirde suunas Pirita tee ääres –, püsib see endiselt paljude kohalike mälus. Memoriaali praeguse seisukorraga, iseäranis, mis puutub klaasikildudesse ja lõhutud tahvlitesse, ei olda rahul. „Selle kohaga tuleb midagi ette võtta,“ on paljude kindel seisukoht. Selline arusaam valitseb ka Tripadvisori veebisaidil. Valisin sealt välja viis kommentaari:

„On tõeliselt kahju, et selline võimas monumendiansambel on jäetud nii kehva seisu, et sellest on saanud vaid varemed,“ kirjutab Oleg.

„On huvitav, kuidas hüljatus on muutnud memoriaali nii lummavaks. Memoriaal püstitati okupantide, Nõukogude võimu poolt, iseseisva Eesti riigi valitsus on aga selle unustanud nii kiiresti kui võimalik,” tõdeb Craig.

„Tähelepanu köidab pigem memoriaali pentsik väljanägemine: näib, nagu oleks maantee lõiganud selle pooleks. Eks ka selle pärast, et sumedatel suve­öödel sinna kogunenud noorukid kõlgutavad jalgu klintastangul maantee kohal,“ kirjutab Ced Pompey.

„Kui lähemale minna, siis avaneb kogu ala … Aga ei mingeid silte ega selgitusi, mis see selline on. Tekib küll tunne, et see on loodud esindama midagi tähendusrikast,” arvab Billy.

„Seda monumenti ei ole üldse hooldatud, see kukub kokku sõna otseses mõttes. See paik ei ole enam ohutu väikestele lastele: kõikjal on purunenud klaas, mere poole avaneb järsk kallas, kus pole ühtegi kaitserinnatist. On arusaadav, et Tallinnas ollakse huvitatud investeerima Nõukogude võimu ohvrite monumenti, aga praegune olukord võib viia selleni, et kogu Maarjamäe memoriaali piirkond tuleb sulgeda, sest see pole enam kellelegi ohutu. Kui see paik pakub teile huvi, külastage seda enne, kui see suletakse … ” soovitab Erik.

Katkestuse vajadus. 2018. aasta jaanuaris teatas tollane justiitsminister Urmas Reinsalu, et see memoriaal tuleks otsekohe hävitada, sinna lähedale püstitatakse nagunii kommunismi­ohvrite monument. Kahjuks on Maarjamäe memoriaal muinsuskaitse all. Kui küsida, miks ei saa Nõukogude ajal püstitatud memoriaali korda teha, siis ametlik vastus on rahapuudus. Kommunismiohvrite 30 000 ruutmeetri suuruse memoriaali kulu (4,5 miljonit eurot) kattis Eesti riik. Ka endisesse Patarei vanglasse kavatsetakse ehitada kommunismiohvrite muuseum.

Kunstiajaloolane Alois Riegl on teinud oma tuntud essees „Monumentide moodne kultus: selle iseloom ja päritolu“⁴ ettepaneku hinnata monumente neist teadlikuks saamise evolutsioonilise jada abil, selle asemel et rääkida objektiivsetest kriteeriumidest. Ajalisel väärtusel on tema arvates peatähendus, sest monumendid omandavad aastatega paatina, mis ainult tugevdab nende eksisteerimisõigust. Ka ameerika kirjanik John Brinckerhoff Jackson on täheldanud, et enne kui hakatakse mineviku elemente vääriliselt hindama, on vaja need hooletusse jätta, tekitada katkestus.

Memoriaalid loovad tähendust mitte ainult siis, kui neid korras hoitakse, vaid ka siis, kui neid lõhutakse ja kõrvaldatakse. Unustamine ei ole mälu viga, see toimib teistmoodi kinnistamisena.

Juba Vana-Roomas ei tellinud valitsejad mitte ainult monumente, vaid ka nende moonutamist ja ebasobivate isikute nimede mahakraapimist, see toimis mälu hukkamõistmise vormina (damnatio memoriae), aga osutas ka võimusuhete nihestatusele. Memoriaali murendamine või selle hävineda laskmine on mittemäletamise, moonutamise, mineviku vahelejätmise osa, luues sellega tegelikult ainult fantoomvalu tunde. Mälu tühistatud teost, mitteteost tunnetatakse puudujäägi, armi, tühimiku ja teiste dematerialiseeritud vormide, aga ka materialiseeritud vormide katkestuse kaudu.

Maarjamäe memoriaali võssa kasvamine ei demonstreeri mitte ainult materiaalset, vaid ka sotsiaalset mõrasust. Maarjamäe memoriaali ei devalveeri mitte negatiivsed pärandnarratiivid, vaid poliitilise töö lagunemisseisund ja institutsiooniline hoolimatus.

Isegi kui Maarjamäe memoriaal seisab kui mäluta monument, ei tohi seda veel pidada varemeks, sest seda annab parandada. Mälu võib evakueerida, kuid mitte tähendust, sest see memoriaal, selle praegune seisukord vaatab meile vastu ja peegeldab meie ühiskonda, annab tunnistust selle allakäigust ning räägib meist endist praegu, mitte minevikus.

Tõlkinud Reet Varblane

1 Toivo Tammik. Maarjamäe memoriaalidest ja avalikust ruumist. – Sirp 7. IX 2018.

2 https://news.err.ee/653033/opinion-digest-tear-down-maarjamae-soviet-memorial-orkeep-it

3 Tõnu Tunnel. Is a Monument Land Stuck in Time? – Estonian Art, 2018, nr 1, lk 19–28.

4 Alois Riegl. Modern Cult of Monuments. – Kogumikus „The Nineteenth Century Visual Culture Reader“, London, Routledge 2004, lk 55–59.