Mall Paris on tänavune Konrad Mäe preemia laureaat.

Mall Paris on liikunud kunstis oma parema äratundmise järgi, ajast ja ruumist küsimata, nagu keegi, kes käe igapäevase veeklaasi järele sirutab.

Roman-Sten Tõnissoo

Armas Mall!

Ükski tööalane kontaktivõtt ja sellele järgnev näitus ei alga isiklikust sümpaatiast, küll aga võib sellega lõppeda. Kui nii juhtub, siis päädib lugupidamine ja uudishimu sõprusega. Sinu järjekindlalt isepäiste tööde võlule on mulle lisandunud hellus ja sõbratunne sinu kui mulle tasapisi avanenud inimese vastu.

Mida on teadmine sinust kui inimesest lisanud minu teadmisele sinu kunsti kohta, ja vastupidi? Eelkõige seda, et võin rahumeeli sõnastamata jätta professionaalsete karkude jaoks hädavajalikud ajalis-ruumilised koordinaadid, mida me kõik, kes me sinust kirjutanud oleme, pruukinud oleme. Mall Paris ja modernism (Juta Kivimäe), Mall Paris ja kontseptuaalse kunstniku tee (Jaan Elken). Mina, kes ma sind Ad Reinhardti ja David Tremlettiga olen võrrelnud, ja Jaan Elken, kes sind Agnes Martiniga on kõrvutanud, on seda teinud iseendale ja kunstiajaloost teadlikele kolleegidele teate- ja mõõdupulka viibutades. Need on olulised nimed, nendega kõrvu seismine lisab su maalidele au, aga võtab seda ka veidi vähemaks. Sest me teame kõik, et sa oled liikunud kikivarvul, et mitte tunnustust saanuid müksata, oma paremat äratundmist järgides, ajast ja ruumist küsimata, nagu keegi, kes käe igapäevase veeklaasi järele sirutab.

Sinu varajastest, 1980ndate maalidest tean vaid mõnda. Need on head, aga meenutavad selle aja teisi häid kunstnikke. Näib, et päriselt sinuga seonduv, tugevalt ennast kehtestav ja oma loomupärasest äärmuslikust lihtsusest välja kasvavat leidlikkust kinnitav kujund pärineb Eesti kunsti­muuseumis säilitatavast 2008. aasta seeriast „Ole see, kes sa oled“. See on T-tähte meenutav, veidi vankuv paksuke, väga tugev ja samas liigutavalt õrn tegelane. Teda ümbritsevad ja teda moodustavad värvid on erakordselt tundlikud ja maitsekad, värvide iluga vastuolus olevas kohmakavõitu kujundis aga on midagi skulpturaalset ja ehituslikku, midagi, mille püsti püsimise võime määrab pinge pilti moodustavate osade vahel. Niisuguse sümpaatse, käelist kohalolu üdini täis kujundlikkuse ja maailmale vastu astuda julgeva vankumise viimaseks ilminguks on 2015. aasta Hobusepea galerii näituselt pärinev haamri­kujund. Viimase löögivalmiduses on lisaks lapsemeelselt äraarvamatule mõttekäigule teatud elegantsi ja kõhklematut sihipärasust.

Hiljem, kindluse kasvades ja esitamisjulguse nüansseerudes kasvab ka sinu vabadus moodustada eneseküllaseid värvipindasid. Sinu maalidesse ilmuvad sõnad kutsuvad esile juba teistmoodi pingestatusi, tähenduslikumaid, kontseptuaalsemaid ja poeetilisemaid.

„On olnud nii, et tööd alustades, lõuendi ees seistes on tunne, et olen varem seda maali juba kunagi maalinud, kuigi pole. See on kummaline. Katsun selle ära unustada,“ kirjutad. Ülimalt abstraktne ja üldistatud pildi­kujund, ja ülimalt lihtne, peaaegu juhuslik lausekujund. Mõlemad on kuidagi väga õiged, täpsed ja läbipaistvad. Nii palju nii veenvaid arenguid näiliselt piiratud korduvusi täis mängumaal panevad mind uskuma iga su kõheldes öeldud sõna, iga su mõttekäiku ja käeliigutust, mis saab pildi ajendiks. Ole tervitatud ja õnnitletud, armas sõber!

Sinu TAMARA LUUK