Malle Leisile mõeldes

TIIU TALVISTU

Nooruses vaadatakse alati huviga, mida pisut vanem põlvkond teeb, olgu siis elus või kunstis. Minu, aga ilmselt ka enamiku minu põlvkonnakaaslaste 1970ndate kõige tugevamad kunstielamused on seotud teistsuguse kunstikäsitluse kaasa toonud ANKi ja SOUPi kunstnikega. Malle Leisil oli eriline koht: tema maalid köitsid tähelepanu, jäid silma ja meelde. Silm ja mälu registreerisid ta kunsti muutumisi läbi aastate, kuigi ma kunstnikku ei tundnud.

Tõeline mäluvärskendus Malle Leisi aastakümnete loomingu osas tuli viis aastat tagasi, kui Tartu kunstimuuseumi plaani võeti kunstniku isikunäitus. Kumu popkunsti näituselt saadud emotsioon Malle Leisi ja Villu Jõgeva fotoseeriast „Kollane suvi“ andis väljapanekule pealkirja veel enne, kui hakkasin sellega tõsisemalt tegelema ja olin kunstnikuga kohtunud.

Esimest korda sain Malle Leisi ja Villu Jõgevaga kokku 2013. aasta augustis, kui läksin neile külla nende Mustamäe üheksanda korruse korterisse, et arutada Leisi näitust. Televiisoris jooksis video Malle USA Pittsburghi näituse avamisest 1989. aastal: kesk ameerikalikku glamuuri ja oma maale säras tähelepanu ning tunnustust nautiv kunstnik. Malle Leis ise istus nikerdustega tugitoolis, kuulas minu juttu reserveeritult, veidi eemalolevalt, ent mitte tõrjuvalt. Tundsin ennast sissetungijana väljakujunenud tavade ja rituaalide maailmas, mille valitseja oli Villu Jõgeva, kuid suunaja ja põhjus Malle Leis.

Näituse ja kataloogi ettevalmistamine viis meid tasapisi üksteisele lähemale, jutuajamised ja piltide vaatamised Mustamäel aitasid avada kunstnikupaari ja ka Malle Leisi loomingut. Oma kunsti Leis seletama ei kippunud. Eks ühe kunstniku lahtimuukimine olegi väga subjektiivne protsess. Näituse ülesehitus ja tööde valik annab mõneti võtme loomingule lähemale pääsemiseks ja vahest ka mõistmiseks. Malle Leis ja lilled-taimed, hiljem ka kased on aastakümnetega tema kunstnikukuvandiga kokku kasvanud. Avastasin, kuidas on ta oma kujundite kaudu suhestunud ümbruskonnaga, toimuva ja muutuvaga, ning kuidas on muutunud tema kujundid ajas. Mõistsin vastandusefekti 1960ndate ja 1970ndate tegelikkusega. Mõistsin, miks on Malle Leisi lillepildid leidnud tee Zimmerli kunstimuuseumi kogusse, kus keskmes on NSVLi mitteametlik kunst. Lilled ja inimesed Leisi töödel on introvertsed, ebareaalsed, kuid neis on midagi, mis pani toonased noored inimesed ihkama elu seal kujutatud maailmas.

Ei ole täpselt teada, kas lilled vallutasid Malle Leisi maalimaailma sellepärast, et naabrilapsed tõid talle südasuvisel sünnipäeval suuri lillesülemeid, või, nagu on meenutanud Heie Treier, seetõttu, et Mallet oodates oli ema tikkinud mustast riidest sussidele lillemustreid. Võrumaal Villu Jõgeva vanemate kodus veedetud suvedel olid lilled juba maalides olemas. Seda tõendab ka foto maalist „Kuus kollast liblikat“, mis pildistatud kesk suvist rohelust ja kollast võilillede merd. Et lilled-taimed ei oleks vaid realistlikud jäädvustused, millega Malle Leis oleks suurepäraselt hakkama saanud, pumpas ta ka need suureks. Nii on näha iga õie salapärane sisemus tolmukate ja emakaga, tunda iga kase kordumatu triibumuster ja krobelisus. Kunstniku samastumise tõttu kujutatuga saab tema tööde maailmast eksistentsiaalne rännak ajas. Elujõust ja vitaalsusest pakatavad õied, mis kannavad endas nooruse seksuaalsust ja avavad noorte portreteeritavate karakteri, on hiljem asendunud elu raskust tunda saanud jõuliste kasetüvedega. Need on nagu üheksavägised, kust ammutada jõudu, kui jõud on raugemas. Kõige lõpuks valmisid ekspressiivsed lillepildid, kus emotsioonid on justkui kontrolli alt välja pääsenud.

Karin Lutsu kohta kirjutati kunagi, et ta on meie kunstimaastiku eksootiline lind. See iseloomustus sobib väga hästi ka Malle Leisi kohta. Sõltumatuse ja vabaduse ihalus ning ka hõimlase sidemed ühendasid neid kaht vääramatult oma rada astunud isepäist loojat. Malle Leisil oli toeks Villu Jõgeva, kellega koos lõid nad oma mikrokosmose, mille lahutamatu osa olid lapsed.

Külaskäikudest Mustamäele on mul meeles ka rõõmus elevus, kui mulle näidati renoveeritud ammust filmikatket, mis oli filmitud nende abiellumise ajal ning kus särav ja õnnelik Malle Leis vaatab otse kaamerasse.