Margus Tiitsmaa maagiline anarhism

Siram

Margus Tiitsmaa on üldiselt tuntud Sorge nime all. Tema kunstnikutee on olnud pikk ja värvikas. Nõukaajal õppis ta peda kunstiosakonnas, töötas kaubamaja akende kujundajana ja tegi Saue tammikus salaja performance’eid. ERKIsse teda ei võetud, kuna Sorge mõttemaailm väljub igas mõttes standarditest ega mahu traditsioonilise kunstihariduse raamesse.

Siis suundus ta tööle Pärnu Sütevaka kooli kunstiosakonda, mille tulemusena tekkis lõppkokkuvõttes Nongrata koolkond ja nn Edela-Eesti anarhism kui kunstistiil. Rahutule hingele oli aga sellest veel vähe: nüüd, vanuigi astus ta kunstiakadeemia magistrantuuri, vaatamata sellele, et sama hästi võiks ta oma kogemustega olla seal ka õppejõud. Ilmselt on see ealine eripära ja vajadus turvalisuse järele, et eluaeg alternatiivina elanud mehel tuli tahtmine ametlikus haridussüsteemis oma võimed proovile panna.

Soovi muutuda näitab ka Sorge nimest loobumine, mida näitusel tähistab metallist Sorge-kirjaga obelisk, mis on performance’i käigus auklikuks tulistatud. Olgem seega viisakad ning kutsugem teda edaspidi Margus Tiitsmaaks.

Inimese elueesmärk peakski olema arenemine – ja selles suunas liigub ka Tiitsmaa. Kuna ta on kunstnikuna pikka aega väga energiliselt tegutsenud, on tema elu jooksul tekkinud aura äärmiselt kirev ja rikkalik. Sellise pagasiga ei saa teha kannapöördeid. Tiitsmaa liigub samm-sammult. Küsimuseks jääb, kuhu: tal on kalduvus pista punuma mitmes suunas korraga. Meie tavareaalsuses tunduks see võimatu, aga Tiitsmaa maailmas on mõõtmed kuidagi teisiti paigutunud ja seega on tal täiesti võimalik viibida üheaegselt mitmes kohas, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Uskumatu diversiteet kajastub ka selle näituse maalides. Ühe teema ega kontsepti alla seda komplekti suruda ei anna. Kõige suurem maal on interaktiivne kunstiteos, mille ette asetatud maalikast on mõeldud publikule, kes võib soovi korral maali täiendada. Pildil on juba ees ootamas kirev seltskond, mis koosneb automaadiga varustatud Barbie-nukust, alasti autoportreest, meediatibist, tühjast mustast kleidist ja reast hallidest kujudest, kel võib olla midagi pistmist ka performance’itega. Lisaks muule on iga figuur maalitud täiesti erinevas stiilis.

Samas leiame siit tööde sarja “Ideaalne maailm”: see on utoopiline korterateljeede ülemaailmse võrgustiku projekt, mis on inspireeritud fraktalitest, kuid näeb välja nagu meessuguelund. Tegemist on urbanistika valdkonda kuuluva unistusega.

Maalitud on veel mitmesuguseid väljamõeldud ja ajaloolisi pühakuid ning muid religioosse taustaga mütoloogilisi tegelasi. Samas kõrval on lihtne, popilik ja naljakas jutustav maal “Geipaar vahetab pirni”. Hopp, ja järgmisena oleme romantilises diskursuses, kus kõik emotsioonid on välja peetud ja maalimisviis kisub juba pea postimpressionismi kanti (nt “Vanamees linnuga”). Aga ei, me ei peatu ka siin pikemalt, juba ootavad erootilised stseenid, mis tegelikult on piltmõistatused, kui mitu inimest siis ikkagi on pildil ja palju neil kokku jalgu on. Sekka mõned lakoonilised kaadrid performance’itest.

Kogu seda stilistilist ja kontseptuaalset segadust Sorge senise loominguga võrreldes tekib tunne, et kokkupuude akadeemilise haridusega on purustanud tema tervikliku maailmapildi. Näeme kilde, mis on küll ühekaupa äärmiselt põnevad ja nauditavad nii intellektuaalses kui esteetilises mõttes, aga mõistatuseks jääb, mis neid omavahel seob. Küllap see on mingi etapp arengus, mis on vajalik läbida, enne kui ilmavalgust näeb uus terviklik ja funktsioneeriv süsteem.