Marje Kerem 31. VII 1944 – 21. VII 2024

Lahkunud on andekas looja, metallikunstnik Marje Kerem (Kundla). Täpse silma ja osavad käed sai ta ilmselt päranduseks oma vanematelt: isa oli sepp ja ema õmbleja. Joonistamisoskuse ja kunstiõpetaja kutse omandas ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis, mille lõpetas 1968. aastal. Seejärel töötas ta Tallinnas kunstiõpetajana. Aastail 1970–1974 jätkas ta õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistöö osakonnas. Marje Kerem töötas kombinaadis Ühendus juveliirina (1977–1984) ning Ars-Juveel kunstnik-teostajana (1984–1990), seejärel tegutses vabakutselise kunstnikuna.

Marje Kerem oli Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Metallikunstnike Liidu liige aastast 1988. Näitusel esines ta esimest korda juba tudengina 1971. aastal, aktiivsemalt hakkas ta näitustel osalema 1980. aastatel. Pärast esimest isikunäitust 1986. aastal Tallinna Kunstisalongis oli Keremil pidevalt väljapanekuid galeriides ja kunstisalongides. Tema teoseid eksponeeriti paljudel tarbekunstinäitustel, muuseumides ja näitusesaalides, sealhulgas välismaal: Tšehhoslovakkias, Poolas, Prantsusmaal, Rumeenias, Austraalias, Soomes, Venemaal ja Norras. Kunstniku loomingut on kogudesse soetanud ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, suur osa ehteid on erakogudes.

Kogu Marje Keremi looming on kantud juba tema diplomitööst alguse saanud põhimõttest: geomeetrilise vormi rangus ja areng tuleb ühendada sümbolitega rikastatud jutustusega. „Elutee“, „Päikesevanker“ (mõlemad 1991), „Kotkas“ (1994), „Elan seal, kus meeldib“ (1986), „9. märts“ ja „Leinaöö“ (mõlemad 1989) – need ja paljude aastate jooksul loodud töö- ja mõttemahukad ehted väljendavad selgelt tema kunstnikukreedot ning kodanikupositsiooni. Marje Kerem oli metallikunstnik selle sõna kõige ehedamas tähenduses, sest kasutas ehetes peamiselt metalle: hõbedat, uushõbedat, messingit, tombakut, melhiori, vaske ja terast. Neist pani ta kokku erilisi värvikombinatsioone, saavutades ehete efektsuse vaid talle omaste pinnatöötlustehnikatega.

Viimane väljapaistev kokkuvõte Marje Keremi loomingust „Aeg ajas“ sai teoks 2012. aastal A-Galerii seifis. Näituse läbiv teema oli Eesti rahva saatus. Sama teemat arendas ta ka 2015. aastal samas ruumis välja pandud abstraktsete joonistuste näitusel, viitena oma joonistusstuudiumile, millest sai alguse kunstniku loome- ja arengutee. Paraku lõppes teekond kümme päeva enne kunstniku 80. sünnipäeva. Aastal 2019 kirjutas Marje Kerem A-Galerii isikunäituse „Mälukaardid“ saateks: „Inimene tunnetab alateadvuses kodu kui omandit, mida soovib näha jäävana, kuid see kaob koos enese kadumisega. On aga teine kodu, kõiksuse kodu, mida väärtustab elatud elu. Mis on jääv, mida ei saa keegi kelleltki võtta, mis on kõiksuse lõpmatuses tõeline omand.“

Marje Keremit jäävad meenutama kunstniku õpilased, keda ta inspireeris ja kunstipisikuga nakatas, kolleegid ja kaasteelised, kes hindavad ja imetlevad Marje töökust ja isikupära. Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Marje Keremi ärasaatmine Metsa­kalmistu kabelis 10. augustil 2024 kell 13.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Metallikunstnike Liit

A-Galerii

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Kultuuriministeerium