Materjali tähenduslik kõnekus

Reet Varblane

Seminaril jäi kõlama tarbekunsti möödunud aegade suurus: identiteedi leidmiseks on vaja ennast ajas määratleda.  

7. II peeti Kumu auditooriumis seminar, et häälestada kõik huvilised, eelkõige aga tarbekunstnikud Tallinna Kunstihoones 5. VI – 8. VII toimuvale tarbekunsti ülevaatenäitusele “Asjade seis”. Või et määratleda mingit moodi eesti tarbekunsti asjade seisu. Või et püüda koos natukegi selgemaks mõelda, milline võiks välja näha tarbekunsti ülevaatenäitus aastal 2007? Või et pakkuda tarbekunstnikele kokkutulemise ehk seltskondliku sündmuse võimalus. Seminari organisaator oli näituse korraldustoimkond ehk ennekõike Tiina Käesel, kes pani kokku kava, ning Pille Kivihall, kes hoolitses selle eest, et kõik ikka sujuks.

Seltskondliku sündmuse rolli täitis seminar suurepäraselt: Kumu auditoorium oli peaaegu täis, kohal olid nii staažikad vanameistrid kui alles kunstiakadeemias õppivad tudengid, enamuses tarbekunstnikud, sekka mõni kunstiteadlane. Asjade seisu määratlemiseks on päris loogiline heita pilk olnule, püüda selgusele jõuda nii mõistetes kui eesmärkides, miks üldse mingit näitust korraldada, ning teha seda kõike nii väljastpoolt vaadates kui seesolijate kogemuse abil.

Seminar algas Inge Tedre tarbekunstnäituste ajaloolise ülevaatega või õigemini tarbekunstinäituste kui fenomeni (ebatavalise võime) vaatlusega. Ta alustas 1940ndate keskpaigast, jõudis välja 1990ndateni ning tõdes, et tarbekunstil (oma parimas väljenduses) oli meie kunstis (aga ka laiemalt kultuuriloos) oluline roll, sest ta kandis rahvuslikku tunnet, iseolemist, võimalust tutvustada väljaspool Eestit (ja ka Nõukogude Liitu) just tarbekunsti kaudu eesti kunsti kui rahvuslikku, eripärast ja kaasaegset. Sest tarbekunst oli toona pääsenud hõlpsamini totalitaarse režiimi propagandamasina ideoloogilisest survest ja seetõttu oli selles vallas  kergem säilitada rahvuslikku iseteadvust kui ka haarata uuenduste järele. Tarbekunsti päästis üleliidulises kunstipruugis juba 1950ndate keskpaigas kasutusele võetud maagiline määratlus “dekoratiivne”: sinna alla mahtus igasugune pärand (ja oli automaatselt vaba kodanlikust natsionalismist), aga ka isikupärane väljendusviis. 1957. aastal loodud ajakiri Dekorativnoje Iskusstvo oli nii Hruštšovi sula kui ka Brežnevi stagnatsiooni ajal kõige vabama mõtteviisiga kunstiajakiri kogu N Liidus ja just sealt algas 1980ndate keskpaigas ka nii 1920ndate kui 1960ndate vene avangardismi avalikum käsitlus. Kuid ka nii tarbekunstiarengu kui -näituste kaudu tõstatusid ja püsisid läbi okupatsiooniaja avalikus arutluses rahvuslikkuse, dekoratiivsuse ja tarbelisuse, tööstus- ja tarbekunsti, monumentaal- ja tarbekunsti küsimused. Tarbekunst oli valdkond, mille sees ja eelkõige mille ümber oli võimalik arendada laiemat teoreetilist diskussiooni. 1970ndail ja 80ndail kujunes  tarbekunstinäitustest hittide paraad: neid külastati, neist kirjutati ja, mis peaasi, eksponeeritut ihaldati. Kuid tarbekunsti ambivalentse positsiooni tekkimisele aitas kaasa asjaolu, et nii kunstniku enda loodud, aga eelkõige Arsis väikeses tiraažis toodetud tarbekunstiteosest (sageli sugugi mitte tarbeesemest) kujunes prestiižse kodu sümbol, mida võisid endale lubada eelkõige (sest alati oli erandeid) need, kellel oli soodsaid tutvusi. Tarbekunst määras hea maitse, see oli ajatu feminiinse kunsti etalon.

Kai Lobjakas peatus mõistete, eelkõige disaini ja tarbekunsti mõistete taustal ning vahekorral ning tõi välja sümptomaatilise tõiga, et ainult näitustel esinenud tarbekunstnikud võeti päriskunstnike hulka ehk kunstnike liitu, tehases töötanud kunstnikel (disaineritel) sinna asja ei olnud. Näitusekunstnik lõi ainult igaviku ehk muuseumi tarvis, eluga polnud tal suurt pistmist.

Kadri Mälk arutles viimase aasta (peamiselt tarbe)kunstinäituste põhjal selle üle, milline peaks näitus olema, et pälviks tähelepanu, et puudutaks (kõnetaks) vaatajat, et mõjuks tervikliku atmosfäärina? Miks üldse näitusi tehakse: kas kunstnikul on sõnum? Või eneseteostussoov, osalusvajadus? Või mõni formaalne põhjus: juubel, kohustus oma tööd näidata? Või linnuke elulukku? Või edevus (milles Kadri Mälk ei näinud midagi laiduväärset)? Või on kunstniku käivitanud soov provotseerida, häirida, tekitada skandaal, et selle abil olla ise nähtav või teha midagi nähtavaks, tuua midagi esile? Ükski kunstnik ei taha ju olla järelkärus kohale veetav, isegi siis, kui on tegemist luksusauto järelkäruga – ikka on uhkem üksinda ratasuiskudel kõikidest mööda kihutada.

Ainult siis peavad paigas olema (hästi läbi mõeldud ja välja mängitud) nii kontseptsioon (miks?), kujundus (kuidas?), ajastus kui ka kõik tehnilised pisiasjad. Kaunite asjade väljapeetud kogumist vist nagu ei aita? Vähemalt tõsiselt võetavaks näituseks mitte. Kauneid asju on hädasti vaja, ka kunstniku puudutuse läbi personaalsemaks, intiimsemaks (ja seetõttu vabrikutoodanguga võrreldes väärtuslikumaks) muudetud päris-oma-esemeid, kuid need hakkavad paremini toimima isikliku kontakti, omandamise või personaalse väljapaneku kaudu. Kunstniku personaalset kontakti rõhutas ka Maarja Undusk.

Tiina Käesel kutsus üles mitte kartma ilu, mõtlema ilu vaimse ja moraalse aspekti üle: selle üle, kuidas just ilukogemus aitab materiaalsest struktuurist tuua esile vaimse tähenduse. Ta tegi meeleoluka ekskursi eesti tarbekunsti kangelaslikku minevikku, kuid igal seal näidatud kaunil objektil oli oma kontekst, nii ajast kui kohast tingitud vajadus, miks just see või teine ese, teos tollal loodi ja muuseumikogusse omandati? Mis tähendus oli sellel toona ja mis on nüüd? Miks praegu mõnigi neist vaieldamatult meie klassikasse kuuluvatest teostest ilma oma kontekstita ei toimiks, ei kõnetaks, kuigi nii ajaloolistes ülevaadetes kui ka koduses intiimses kontaktis oleksid need enam kui õigel kohal?

Millisena võiks siiski toimida suur (ülevaatlik) tarbekunsti näitus 2007. aastal? Sellele püüdsin osutada ka seminaril vahest tiba liialt manifestina mõjunud sõnavõtus. Üks on selge, et kaitsva ja õilistava dekoratiivsuse taha pole mõtet enam pugeda ning ka kindla-identiteedita-mitte-kellegi-maal tegutsemine ei toimi. Nišinähtusest vabanemise üks võimalus on unustada tarbekunst ning lähtuda materjalist, sest tarbekunstiharidusega kunstnikud on kõik saanud ettevalmistuse mingis kitsamas valdkonnas konkreetset materjali silmas pidades: nahakunstnikud, klaasikunstnikud, tekstiilikunstnikud, keraamikud (savi), metallikunstnikud. Nad tunnevad materjali, teavad materjali vastupanu, oskavad materjalis mõelda ning sugugi mitte ainult tehnilises, vaid ka sisulises mõttes. Materjalil on tehniliste uuenduste, kõikvõimalike vormiliste nippide kõrval ka sisulised tähendused (mälu, emotsionaalne ja vaimne väli jne). Iga materjal kõnetab nii tegijat kui vaatajat eri ajal isemoodi. Üks krestomaatilisi näiteid materjali tähenduse kasutamisest on 1970ndate algul New Yorgi avalikes paikades eksponeeritud feministliku sõnumiga hiiglaslikud lapitekitehnikas tekstiilid. Naiselikuks peetud tehnika ja materjal kõnetasid vaatajat kontseptuaalselt selge ja täpse lausungiga, keerates naiseliku stereotüübi pea peale. Ka 2007. aastal on võimalik oma sõnum sama selgelt ja täpselt välja öelda. Aga see peab olema 2007. aasta sõnum! 5. II Päevalehes on avaldatud soome kunstniku Teemu Mäki kunsti otstarvet analüüsiv essee, von Krahli akadeemia loengu lühendatud variant. Tema kunsti koha ja määratluse üle tasub mõelda: “Kapitalismis näib kunst ära kaduvat, kuna see lahustub meelelahutusse, muutudes selle elitaarseks ja luksuslikuks alaharuks. /—/ Kunsti praktiline roll ühiskonnas on heita kriitiline pilk sellele, kuidas elame, ja pakkuda heale elule uusi definitsioone. Puhas mõistus ei päästa meid, kuid nüüdiskunst pole siin selleks, et mõistuslikkusele vastu astuda, vaid selleks, et seda kaugemale viia, nii sirgjoonelise /—/ ratsionaalse diskursi vormis kui ka viisidel, kus seda diskurssi on poeesiaga saastades rikastatud.“

Või lähtuda disainist ja tuua vaatajani lõpptulemusele eelnenud protsess, katsetused, mõttevälgatused, arendused, mis pakuvad huvi nii erialainimestele kui ka asjahuvilistele. Igal ajal on oma disainilik mõtlemine.