Mida saab kunstis pagulaste heaks teha?

REET VARBLANE

Septembris koostas sada briti kultuuri­inimest skulptor Anish Kapoori eestvedamisel valitsusele petitsiooni, sest peaministri David Cameroni otsus võtta järgmise viie aasta jooksul vastu 20 000 Süüria pagulast on nende arvates absoluutselt ebaadekvaatne ehk „liiga vähe ja liiga hilja“.

17. IX tegid Anish Kapoor ja hiina kunstnik Ai Weiwei Londonis kaheksamiilise solidaarsusmarsi põgenikega, sellega ühines sadakond toetajat ja sama palju ajakirjanikke. Marss sai alguse kuningliku kunstiakadeemia juurest, kus nädalapäevad tagasi oli avatud Ai Weiwei näitus, ja lõppes Stratfordi Olümpia pargis Kapoori Londoni olümpiamängudeks valminud hiiglasliku kuju „Orbiit“ juures.

27. IX sulges Londoni rahvusvaheliselt tuntud tänavakunstnik Banksy Edela-Inglismaa väikeses kuurortlinnas Weston-super-Mare’is oma üliedukalt läinud lõbustuspargi paroodia hämmingupargi (amusement oli asendatud bemusement’iga) Dismalandi ehk siis Masendusmaa, kus olid üles pandud viiekümne kunstniku musta huumoriga vürtsitatud installatsioonid, mis pidid äraspidiste interaktiivsete atraktsioonidena tarbijatele meelde tuletama paguluslainega seotud ebavõrdsust ja ähvardavat katastroofi. Viie nädala jooksul külastas hämminguparki üle 150 000 inimese ning see tõi mereäärsele linnale sisse 20 miljonit naela. Tegu ei olnud kommertsettevõtmisega, sest mahavõetud hiidinstallatsioon leiab uue koha Calais’ linna lähedal Jungle’i põgenikelaagris. Selle installatsiooni osadest ehitatakse nimelt varjualused äärmiselt halvas olukorras pagulastele. Millal see juhtub, on raske öelda, sest ametlikku luba ei ole ja omavoliliselt ei tohi midagi püstitada.

Need on vaid kolm kunstnike reaktsiooni näidet Euroopas puhkenud pagulaskriisile. Tegelikult ei puuduta see katastroof sugugi mitte ainult Euroopat ja sellega kaasnenud konservatiivsete, isegi rassistlike hoiakute esilekerkimine pole jätnud külmaks ühtegi sotsiaalselt tundliku närviga kunstnikku, ükskõik, kas ta on sellele oma kunstis otseselt reageerinud või ei ole.

Viimase viieteistkümne aasta Eesti nüüdiskunstis on üsna kiiresti ja adekvaatselt reageeritud meie sootsiumis esile kerkinud küsimustele. Tuletagem meelde Anders Härmi kureeritud näitust „Blue Collars Blues“, mis oli vastus uuele töölepingu seadusele, aga käsitles laiemalt töö mõistet ja tähendust kapitalismi järjekordse majanduskriisi tingimustes. Või Rael Arteli Kumus kureeritud rahvuslust käsitlenud „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel“. Või Airi Triisbergi, Rebeka Põldsami ja Anders Härmi kureeritud seksuaalvähemuste problemaatikat vaadelnud „Sõnastamata lood“. Enamgi veel, Eesti on saatnud Veneetsia biennaalile poliitiliselt teravaid projekte, nagu Kristina Normani „After War“ või tänavu Jaanus Samma „NSFW. Esimehe lugu“, samuti Liina Siibi „Naine võtab vähe ruumi“.

Ei saa öelda, et pagulaste teema on meie nüüdiskunstist täiesti välja jäänud. Kristina Normanil oli 2013. aasta Köleri auhinna näitusel EKKMis väljas Illuka pagulaskeskuse elanikke ja 1944. aastal eksiili taotlenud väliseestlasi käsitlenud dokumentaalfilm „Ühisel pinnal“. Ukrainlaste teema on olnud esil Tatjana Muravskaja töödes, Nancy Nakamura ideeriiul korraldas Tallinna Kunstihoones Jarõna Ilo joonistuste oksjoni, mille tulu läks Ukraina sisepagulaste abistamiseks. Samasuguseid samme on astutud ka Pärnu uue kunsti muuseumis.

Aga kas praeguses olukorras, kui pagulasteema ümber on ka meil lahvatanud sõna otseses mõttes hirmu- ja vihaleegid, kui igas asüülitaotlejas nähakse „meie pühade väärtuste“ rüvetajat, lausa füüsilist ohtu „meie naistele ja lastele“, sest „neil on teine usk“ ja „me ju ei tea, mida nad mõtlevad“, tuleks ka kunstis, kunstnikel, kunstitöötajatel otsesemalt ja teravamalt reageerida? Esitasin kümmekonnale sotsiaalse, isegi poliitilise närviga kuraatorile-kunstnikule mitu küsimust. Kuidas on kõige õigem pagulaste teemat meie kunstis käsitleda? Kas seda on üldse vaja? Ehk tuleks anda pagulastele endile sõna, et nad oleksid meie ühiskonnas nähtavad? Milline on adekvaatne viis sellele probleemide sasipuntrale reageerida? Mida sa ise teeksid?

Olen täiesti nõus Airi Triisbergiga, kes ei taha osaleda kunstlikult loodud pagulaskriisi diskursuses ja kelle arvates peame rääkima hoopis rassismist. Kuigi rassism, ka võõrapelgus meie enda sees, kui kasutada Theodor Kallifatidese väljendust, tõstis pead ja lõi vohama just pagulaste teemaga seoses. Pagulaste teema hullumeelne käsitlus, eelkõige suhtlusportaalides, aga ka postkasti potsatanud EKRE petitsioon jms on vallandanud eestlaste (ala)teadvuse tumeda hirmutsooni.

Leian, et pagulaste, migratsiooniteema on väärt märksa suuremat tähelepanu kui vaid ühekordne kampaania-ettevõtmine. Kutsun kunstnikke ja kuraatoreid sellele teemale mõtlema ja esialgu kas või paberil sellel teemal speku­leerima.