Miks tarvas rabeleb?

Tiit Pääsuke on otsekui vaakumis erakkunstnik saanud kaua omapäi sümbolimaailma kokku kuhjata ja nüüd ei suuda keegi enam seal järge ajada. Sõnakuulelikkuse palk.

KAIRE NURK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tiit Pääsukese näitused „Härjad rukkis ja muud“ Rüki galeriis kuni 13. VI ja „Nostalgiata“ Tartu kunstimuuseumis 24. X 2020 – 25. IV, kuraator Joanna Hoffmann.

Millal ja millega seoses ilmus tarvas, alias härg või piison esimest korda Tiit Pääsukese maalile? Mida teeb see kuuma hingeõhuga Hispaania märgiloom meie põhjamaises kliimas? Sureb – ja piinleb – kunstniku lõuendil, nagu tema verevend lõunamaisel võitlus­areenil? Viibib maalimise juures kohal, toidab autori inspiratsiooni? Vahel kindlasti ka seda, toetades oma raske lõua paletile värvide ja pintslite sekka. Etendab metafoori maaliprotsessile enesele? Pääsukese maalilaadi anarhilisuses ja enese usaldamises algidee „unustamisse“ ja käigu pealt lisanduvate vabade assotsiatsioonide kätte, on kindla peale härjavõitluse elemente.

Väidetavalt oli esimene härjamaal 2001. aastal. Kuid viimasel ajal on neid lisandunud kasvavas progressioonis. 2015. aastal maalib kunstnik väikese, vaid 30 × 40 cm, ent ülimalt painava lõuendi pealkirjaga „Maalikunsti surm“, kus kujutatav künnab verise sarvega maapinda või on ta pea kellegi vägevama jõul põrmu väänatud. Sõna mythos töö ülaserval võimendab müüdi kohalolu tunnet. Maalikunst ja selle tulek läbi ajaloo väärib ju müüti! Igale maalikunstnikule on see tegevus müüdilik. Ütleb ka näiteks Yves Klein, kui talt antropomeetria seansi järel küsitakse, kus on müüt: „Müüt on kunstis.“

Vaikiv kunstikriitika

Pääsukese väitel annab maalile kirjutatud sõna vihje, et maalikunsti surm on vaid müüt, mitte tegelikkus. Kuid tema maali mõjuva õhustiku ja pisut arhaiseerivas laadis kirjutatud sõna vahel konflikt puudub. Ei midagi sarnast Magritte’i piibujuhtumiga, kus sõna vaidleb kujutisele vastu. Vasturääkivuse loob maalile lisatud ootamatu pealkiri. Miks just härg ja maalikunst? Metafoor maalikunsti ümber toimuvatele vägevatele võitlustele ja jõulistele karakteritele? Sel juhul oleks ju kujund adekvaatne ja realistlik, assotsieerudes looma jõulisusega. Aga kui teosega siiski väidetakse, et võitlusi maalikunsti ümber ei toimu? Näib, et müüt võib kohal olla nii eituse kui jaatusena. Nii ühel kui ka teisel juhul jääb küsimus, kuidas ikkagi hakata lahti harutama nagu välk selgest taevast ilmunud härja kujundit.

Tartu kunstimuuseumi näitusega kaasnenud kataloog on käsiraamatuna hea, et seal on veel reprodutseeritud eksponeeritule lisaks teemalt ja motiividelt sarnaseid töid, mis laseb jälgida, kuidas kunstnik on kujundanud ja/või avastanud seoseahelaid. Viljakas oleks uurida ka tiiva kujundit, mis on väljendunud konkreetsemalt maalis „Poiss viiuliga“ (1980), saavutanud tormise, peaaegu end eitava apogee „Läänemere lindudes“ (1989), vahepeal on ilmunud võimsa, ent peidetud seosena maalis „Juga“ (1985) – see võiks olla Pääsukese, alias pääsukese ikonoloogiliseks vapimaaliks – , et siis teab mitmendat korda taas ilmuda pegasusliku vihjena „Poisis ja varsas“ (2014). Kunstnik on suunanud diskreetselt kriitika tähelepanu, korrates oma ideid ikka uutes ja uutes variatsioonides.

Tiit Pääsuke.  Piison ja pintslid (Maalikunst sureb jälle). Segatehnika, lõuend, 2021, neli osa. Fragment

Kaire Nurk

Kuid kunstikriitika on eelistanud läbi kõigi nende aastate tegeleda Pääsukese maalikäekirjaga, eelkõige koloriidiga, ja jätnud sisu tõlgendamise täiesti sööti. Keskeltläbi on artiklites käsitletud tema loomingu sisu ja vormi proportsioonis üks lause kuni üks lõik sisust kogu artikli kohta. Või on kriitika – aina pieteeditundlikumalt? – kuulanud autori sõna, kui ta räägib, et maalikunsti ei saa vahendada sõna kaudu? Nii on Pääsuke saanud meie kõigi silma all otsekui vaakumis erakkunstnik omapäi kaua oma sümbolimaailma kokku kuhjata ja nüüd ei suuda enam keegi selles järge ajada. Sõnakuulelikkuse palk!

Huvitav on siinkohal paralleel sürrealistidega. Mitte ainult oma nn alateadvusliku mõtte- ja tundevoo usaldamises – muide, seda ju teevad kõik vähegi loomingulised inimesed, ideed tulevad ju enamasti ikka ei-tea-kust, sünteesides salapärasel moel kogetut ja nähtut –, vaid ka välise-nähtava ja alateadvuse suhtes. Nimelt tuuakse Dalí puhul esimesena välja tema võimatult illusionistlik maalilaad, millega kunstnik üritab vaataja maksku mis maksab uskuma panna, et ebareaalsed kollaažid lõuendil on tõsireaalsus. (Ilmselt selle kommenteerimiseks Magritte oma piibumõistatuse maaliski?) Magritte’i nimetatakse mõtlejaks maalikunstis ja keegi eriti ei tee märkama tema maalilaadi. Ka Pääsuke räägib seoses maalimisega kõigepealt mõtlemisest, ent kriitika ei tee seda kuulmagi.

Võib-olla on see mõtlemine mõneti ka meditatsioon, sukeldumine, silme ette manamine, helitu trummipõrin meelte kaemusekangal? On tähtis saavutada seisund. Maalimine väljaspool seisundit pole aktsepteeritav, pole maalikunst. Huvitav intriig peitub siinkohal selles, et kui näiteks Lola Liivat (kes on muide olnud Tartu kunstikoolis Tiit Pääsukese õpetaja) rakendab abstraktses maalikeeles mõistusliku kaalutluse kõrvalejätmist, siis Tiit Pääsuke figuraalses.

Tõnis Tatar on üritanud ühes oma teoreetilisemas, Pääsukese-Lemsalu ühisnäituse „Kaunitar ja koletis“ puhuses artiklis (Vt KUNST.EE 2016, nr 2) põhjendada sisu käsitlemisest loobumist Pääsukese kunsti filtritega, rafineeritud-intellektuaalse maalilaadi ja sümbolitega, „loomelaadiga, mis lisab algsele ideele tugevad filtrid, mis seda kohati tundmatuseni moonutavad“. Ta on järeldanud, et sel juhul ongi õigustatud teoste vaatamine „afektiivselt“, mitte „tähendustest lähtuvalt ehk ratsionaliseerivalt“. Vaadeldava ühisnäituse efektsete kujundite sünergia kindlasti soodustas sellist taandumist, kuid täiendavalt alibiks toodud Sontagi „vaikuse esteetika“ mõiste kuulub siiski sedavõrd oma aega, 1960ndate algusse ja on kohane feministlikus kontekstis ning ka minimalismis. Pääsukese ikooniliste sümbolite rohkuses, mida kandikute viisi publiku ette kantakse, pole sel vajalikku õigustust.

Rääkiv kunstnik

Mulle tundub, et kui Pääsuke hakkas fragmenteeritud kollaaži asemel (iseloomustaksin selliselt just tema varasemat, 1970. ja 1980ndate kompositsiooni, sest terviklikku „vaadet aknast“ pole ta minu meelest kunagi teinud) paigutama ühe ja sama maalivälja sektoreisse erinevaid-eraldatud terviklugusid ja stseene, asus ta tööle veelgi komplitseerituma struktuuriga. Seda on nimetatud postmodernistlikuks dekonstruktsiooniks, kuid see ei pruugi seda olla, kuna pole analüüsi.

Pigem on tegu paralleellugude, elulugude, lõputute rännakutega. Üks tema maalide vaatamise viis võikski olla rännata maaliruumis, lugudes ja genereerida oma assotsiatsioone. „Nostalgiata“ näituse puhuses intervjuus Kadri Karrole ütleb Pääsuke: „Ühelgi asjal või nähtusel ei ole mingit kindlat märki, seletust või värvi olemas, see on palju peenem värk. Kõik sõltub ümbritsevast. [—] Ei ole mind üksi, ei ole ühtki minu pilti üksi, ilma tema naabriteta. Kõik on kõigega seotud.“ (Eesti Ekspress 2. XII 2020)

Siiski on Tõnis Tatra viide oma äärmuslikus vastassuunda kaldumises avav. Pääsukese Tartu kunstimuuseumi näitust plaanisin oma nostalgiajanus käia vaatamas nädalas korra, et kontrollida, kuidas muutub minu kui vaataja vastuvõtulävend. Kuna Peeter Urbla filmis „Tiit Pääsuke ja tembitud värvid“ (2016), mis võttis kunstniku maaliprotsessi ehk liigagi alasti, lipsas muu hulgas läbi märkus, et kunstnik ei välju tööprotsessi kestel, kuu aja jooksul ateljeest.

Aga millises värviaistingulises konsistentsis ta viibib kogu selle aja? Kuidas tema näeb oma maali? Vaataja, kes tuleb näitusele näiteks oma tekstitöö tagant, mille visuaal kujutab ülimalt miniatuurset, enamasti värvitut, lihtsalt tumedat arabeski paberi/ekraani heledal pinnal – kriitiku puhul sageli nii on –, kuidas tema näeb? Tema värvitut silmamälu tabab kunstniku maalide värvikülluse ees sõna otseses mõttes nägemisšokk, afekt. Ja kaugemale ta tõesti – pimestatuna – ei jõuagi! Ent kas vaatajal pole siis põhimõtteliselt mingit võimalust kunstnikuga ühtemoodi näha?

Plaanid ei realiseeru mitte alati ja nii jõudsin näitusele vaid neljal korral. Esimesel korral jalutasin saalid läbi, et fikseerida faktid, teadmaks, millise materjali baasil edasi töötada: millised teosed ja kuidas on paigutatud, samuti vaatasin Urbla filmi. Teisel korral viibisin näitusel terve lahtioleku aja; kuna kaamera oli maha ununenud, siis tegin kirjalikke märkmeid. See näis jätkuva, kuigi detailsema info kogumisena. Ikka veel vaatasin Pääsukese maale nagu alati – registreerivalt. Kolmandal korral tabas mind ootamatus: leidsin hetkega end maalide ruumist. Ka neljandal, viimasel kontrollkäigul, jäid maaliruumid avatuks ja ma sisenesin vaevata. Kas see oli – mõistmine või – nägemine? Tundub, et siiski nägemine.

Kolmandale külastusele eelneval päeval olin umbes seitse tundi vaadanud üht seriaali, mille intensiivne värvigamma oli valatud suure plaani detailsusesse. Kohtudes seejärel Pääsukese maalidega läbis mu pilk selle värvikesta sujuvalt. Tundub, et peamine on saavutada pääs Pääsukese maaliruumi. Jah, see ruum ei ole pelk vormivõtteline perspektiivi-illusioon tasapinnal, millega vanad kunstiteooriad ja traditsioon on erialainimesi treeninud. See on hoopis komplekssem, selles toimivad nii koht kui aeg, vastastoimes nii minevik kui tulevik. Dünaamiline aegruum. Selle üheks lummavamaks ja salapäraseimaks ehk pihtimuslikumaks teoseks on veel viimaseid päevi Viljandis väljas oleval näitusel uus vastvalminud maal „Kollaaž vanal vineeril“ (2021).

Vaatamata sellele, et Viljandi autorinäituse pealkiri lähtub Rüki galerii mulgikeelsest tähendusest (rukis), hakkab painama seos Jerome David Salingeri kultuslooga kuristikust/hoidjast/püüdjast (oleneb tõlkest) rukkis ja selle peategelase Holdeni (ingl to hold tähendab hoidma) protestivaimust. Tiit Pääsukese protestivaimust.

Tartu kunstimuuseumi retrospektiivi ajal maalib kunstnik neljaosalise teose „Piison ja pintslid (Maalikunst sureb jälle)“. Sellel lesib vana kondine piison keset reaalseid ja illusoorseid pintsleid kui palgiparvel, mis on gordionilike silmustega kinnitatud keset värvilagendikku. Tiit Pääsukest kriitikas ligi 40 aastat saatvast väidetavate motiivide loetelust (naised, linnud, kalad ja loomad) on kunstnik viinud Viljandisse ainult tarva. Põhiliselt ongi seal vaadata härja ja karjuse lood. Veel leiab – autoportree, Taaveti ja rahvamuusiku. Ning hulgaliselt pintsleid.

PS Tiit Pääsukesel on vaja mänedžeri, kes viiks tema näituse Veneetsiasse või New Yorki või Barcelonasse või Berliini või … Pariisi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht