Millist kangelast me vajame?

Reet Varblane

  Gob Squad tõestas, et hea performance vajab hästi komponeeritud tegevuskava kõrval ka positiivset sõnumit.

“Continental Breakfast Tallinn: Nu Performance” Kanuti Gildi saalis 2. – 24. XI.

“Continental Breakfast: Nu Performance Festival” tuleb kindlasti kirjutada tänavuse kunstielu aktiva poolele. See aitas paljuski täita auku, mis oli tekkinud samalaadsete suviste ettevõtmiste nagu Saaremaa biennaalid või “KanaNahk” või Viinistu video- ja tegevuskunstifestival ärajäämise tõttu. Performance’ite jada seisis kindlalt paigas ning Liina Siibi näituse ja elavate skulptuuride päeva raamis.

Kuraatorite Anders Härmi ja Priit Raua väide, et nüüd avatakse Eesti kunstipubliku silmad ja lõpuks ometi jõuab ka siia n-ö maailmatase, tõeline XXI sajandi performance, on muidugi sama arrogantne ning naiivnegi kui väita, et “seda kõike oleme juba näinud”. Performance’id elasid oma elu ja reklaamist üleküllastatud tarbimisühiskonnas on igasugune promo omal kohal ning seetõttu ei maksa sellele erilist tähelepanu pöörata. Eks selles serveerimisviisis löö välja kõva annus vana modernistliku vaimu ärapanemise iha ning enesekehtestamise vajadust (kuigi nii Raud kui Härm on ennast ammu juba tõestanud), kuid valikuprintsiibi üle, mis laadi tegevuskunstiga just tegemist oli, millistest elementidest üksiketendused koosnesid, mis piire need kompasid, tasub küll järele mõelda.

Kaasaegne tants, ükskõik kas nüüd juba krestomaatilise Merce Cunninghami või teiste suurkujude otsese paroodiana või mõnede fragmentide, elementide väljatoomise ning ümberstruktureerimise kaudu olemasoleva süsteemi dekonstruktsioonina, on praeguse performance’i lahutamatu osa. Seda on ka sõna kas ülipopulaarse prohvetlikke sõnumeid edastava telejutluse (või ka talkshow  ‘rääkimisetenduse’) vormis või lemmiklaule oma suva ning võimete järgi karaoke vaimus ümber jutustades (lauldes). Praegune veenev ning publikut tõeliselt kaasa haarav (raputav, vapustav, aga ka mõtlema panev) performance ei mahu enam mitte kuidagi selgetesse žanriraamidesse: midagi pole teha, mida enam (ja läbimõeldumalt) on kaasatud kõikvõimalikud meediumid nagu videopilt nii ajaliselt kui ruumiliselt eelneva või kaasneva märgistamiseks, kultuuriliselt küllastatud tähenduslikud objektid, esitaja kostüüm kui märk, heli, sõna jne, seda suurem on võimalus ennast kehtestada ja publikut köita.  Seda tõestas lõppenud festival, sellele osutasid ka “KanaNahk”, kui meenutada kas või lone twin’i peene sõnamängu esitlust või Viinistus nähtud lõuna-aafriklaste Elu ja Steveni tantsu-video-keskkonna etendusi. Erinevus on küll selles, et Härm ja Raud on teinud kaasaja performance’i-kunsti  metoodilise, lausa käsiraamatuliku valiku, “KanaNahk” ja Viinistu olid kokku pandud pigem sõpruskonna eelistuste positsioonilt.

Äsja lõppenud performance’i-festivali kõige meeldejäävam ning igas mõttes elamuslikum etendus oli vaieldamatult peamiselt Berliinis, aga ka Hamburgis, Nottinghamis elavate-tegutsevate inglise-saksa kunstnike grupi Gob Squadi etteaste. Ja targu oli Gob Squad jäetud festivali viimaseks, tõeliselt võimsaks lõppakordiks, isegi nii võimsaks, et ka eelnenud performance’id omandasid “Super Night Shot’i” valguses teise tähenduse.

Mis siis ikkagi oli see, millega kummalise nimega (nimi tekkis omavahelises seltskondlikus sõnamängus) Kesk-Inglismaa väikelinna kunstikoolis kümme aastat tagasi tekkinud performance’i-grupp nii võlus? Kõige banaalsemate situatsioonide esitamine äärmiselt vaimukalt ja elegantselt, kusjuures kõik oli kasutatud butafooria rohkusele vaatamata nii lihtne ja loomulik. Gob Squadi superöö-etendus põhines suuresti paroodial: massimeedia, eelkõige kollase ajakirjanduse, kommertstelekanalite kõikvõimalike kangelaste otsimise-loomise, aga ka poriga ülevalamise fenomeni paroodial.

Paroodia on ju iseenesest nii kindel võimalus: ikka on naljakas, kui tuntud tegelast mängib keegi, kes on nagu see tegelane, aga päriselt pole ka; segiaetud reaalsuse efekt mõjub juba iseenesest virgutavalt, ilkumisest ja aasimisest rääkimata. Samas on paroodia ka ettevaatust nõudev žanr:  nali võib pöörduda väga kergesti enesevastaseks, tüütuks labasuseks. Paroodia nõuab ka head publikutundmist, kes millist nalja just vajab. Paroodiale (ja moodsa tantsu või tantsu-performance’ite heale tundmisele) oli rajatud ka norra Baktruppeni n-ö kõige halvem tantsuetendus, telejutluse lobedusele ning lõplike tõdede edastamisele Kim H Weltmanni kolmetunnine loeng, publiku manipulatsioonile ning koostööle soomlanna Tellervo Kalleineni sõnaetendus, kuid mõju polnud pooltki nii suur kui Gob Squadil. Gob Squad oli tänapäeva teater (aga ka kunst) selle kõige paremas mõttes: läbinähtav, improvisatsiooniline, publikut (ka n-ö ebateadlikku, linnas kõndivat kodanikku) kaasa haarav, tervikut loov, ruumi (ja seega ka tegevust ning aega) ühest kohast teise üle kandev, assotsiatsioonide- ning seeläbi ka konnotatsiooniderohke. Ja mis peaasi, Gob Squadi tegevuses (ükskõik, kas kangelane muutus heast halvaks või vastupidi) puudus kunstlikkus, üleolek, “Super Night Shot’ist” tulvas positiivset hingust ja inimlikku headust. Ja veel, “Super Night Shot” tekitas  “sotsioloogilise” uudishimu, kuidas nende kangelaseloomine võetakse (või võeti) vastu Berliinis, New Yorgis, Bombays, Pekingis, Läti või Moldaavia väikelinnas? Nii et, kuigi performance on eelkõige live’i värk, mida tuleb vahetult vastu võtta, on hea kaasaegse performance’i puhul ka dokumentatsioon enam kui vajalik.