Mis juhtub, kui teadlased ja kunstnikud koos aega veedavad?

Mónica Bello ja José-Carlos Mariátegui: „Eriti praegu on üha tähtsam mõista, et maailm pole täpselt selline, nagu välja paistab. Selleks on kunsti ja teaduse dialoog hädavajalik.“

BRIGITA REINERT, KATI ILVES

CERNis loodud rändnäitus „Murtud sümmeetriad“ alustas oma teekonda Liverpooli FACTis (Ühendkuningriigi juhtiv organisatsioon, et toetada uut tehnoloogiat ja digitaalset kultuuri käsitlevat visuaalset ja filmikunsti) 2018. aasta novembris, et 2022. aastaks läbida Barcelona, Brüssel, Taichung, Tallinn ja Nantes. Väljapaneku üks kuraatoreist Mónica Bello on kunsti­ajaloolane, CERNiga on ta seotud ­ 2015. aastast. Tänu temale hakati CERNi kunstiprogrammis residentuuri kõrval mõtlema ka kunstiteoste tellimise ja eksponeerimise peale, et aidata kunstnikel ka pärast residentuuri oma teoseid (edasi) arendada. Teine kuraator José-Carlos Mariátegui on teadlane, õppejõud, kultuuri-, uue meedia ja tehnoloogia teoreetik ning kuraator, kes on olnud mitmete rahvusvaheliste uue meedia festivalide ja sümpoosionide kunstiline juht („ISEA 2000“ sümpoosion Pariisis, „Emoçao art.ficial“ São Paulos 2002 ja 2004), „Trans­mediale.03“ Berliinis 2003. aastal, „Ars Electronica“ Linzis 2004. aastal jne). Ta elab ja töötab Peruus ja Londonis.

Millised olid teie näituse „Murtud sümmeetriad“ kureerimise põhimõtted?

Väljapanekus keskendutakse peamiselt füüsikale ning sellele, kuidas kunstnikud suhestuvad teadlaste tõstatud keeruliste küsimustega. Sageli jäävad need küsimused vastuseta ning seetõttu näib interdistsiplinaarsus praeguses kultuuris sobiliku lähenemisena. CERNi laboratooriumi kunstiprogrammi Arts at CERN juhitud kunstiresidentuur stimuleerib kunstnike ja teadlaste suhtlust. „Murtud sümmeetriate“ kaksteist kunstnikku töötasid laboratooriumis aastatel 2016–2018, nende sealsed kogemused ongi kätketud näituse teostesse.

Fundamentaalfüüsika aitab meil viimase saja aasta tehnoloogiliste ja teaduslike läbimurrete abil mõista vahetult meelte eest varjatud maailma olemust. Kuid fundamentaalfüüsikas kirjeldatud maailm eirab argipäeva loogikat, sest inimmõõtmelise ja elementaarosakeste maailma mitmed printsiibid välistavad teineteist. Seega võivad fundamentaalfüüsika teaduslikud mõisted, ideede keerulised definitsioonid olla mitteekspertidele raskesti dešifreeritavad.

„Murtud sümmeetriate“ eesmärk on näidata universumi hõlmamatuid, meeltele tabamatuid ning kõige ootamatumaid tõdesid ja kutsuda publikut navigeerima füüsilise maailma kõige fundamentaalsemate tasandite vahel, et neid tajuda ja hinnata.

Kuidas just teie selle projektini jõudsite? Mismoodi jagasite omavahel loomingulised rollid?

Tunneme üksteist juba pikka aega. Meie koostöö algas 2006. aastal, kui kuulusime VIDA kunsti ja tehisintellekti auhinna (VIDA Art and Artificial Life International Awards) žüriisse. Selle auhinna eesmärk on toetada tehiselu käsitlevat kunstilist uurimust ja teoste produtseerimist, et edendada sel viisil selle valdkonna kunstilist ja eksperimentaalset arengut. Selle taga on Madridi Telefonica sihtasutus.

Tunneme huvi kunstilise uurimistöö vastu ning 2018. aastal, kui asusime näitust ette valmistama, oli selge, et soovime praegusaegse füüsika kaudu uurida looduse mõistet ja selle kunstis kajastamist. Meil avanes võimalus töötada paar nädalat koos CERNis, et juba seal arutleda konkreetsemalt näituse uute teoste üle.

Yunchul Kimi „Kaskaad“ (2018) on Kumu näituse tunnusvisuaal.

Pressifoto / Rob Battersby

Mónica on nagunii tihedalt seotud kunstnike tegevusega CERNis. Uute teoste saamiseks tuli kunstnikke toetada ja aidata neil tekkinud ideede põhjal teoseid luua. Kuigi mõned projektid, näiteks Semiconductori „Vaade eikusagilt“ (2018) ja Yunchul Kimi „Kaskaad“ (2018) olid juba varem tehtud, oli enamik neist veel arendamisjärgus, mistõttu kulus palju aega uute teoste tootmisele ja kunstnike toetamisele. Rändnäituse esimene peatuspaik oli 2018. aasta novembris Liverpooli FACT ja selleks ajaks pidid kõik tööd valmis olema. Meie roll oli kogu protsessi jooksul toetada kunstnikke, teha nendega koostööd, sest tegemist on pidevalt areneva dialoogiga.

Üks näituse peamisi küsimusi on, kuidas esitleda vaatajale muutuvaid loodusnähtusi, nii nagu neid mõistetakse teaduses, eriti füüsikas. Enamik CERNis tehtavaid eksperimente pole enesestmõistetavad ning nendest pole lihtne aru saada, sageli eiravad need igapäeva loogikat ja paljud nendega seotud printsiibid tegelevad elementaarosakeste keerulise maailmaga. Meie eesmärk on ümber mõtestada teaduslikke fakte, eksperimente ja loodusseadusi ning nende mõju meie tunnetuslikele ja kultuurilistele süsteemidele. Soovime näituse raames tõstatada filosoofilisi küsimusi, mille puhul usume, et nende mõju ulatub teadusest väljapoole. See ei tähenda, et tegu on pelgalt tõlgendava käsitlusega: sedasorti ettevõtmised võivad aidata analüüsida fundamentaalteadusliku uurimustöö mõju elule ning luua viise, kuidas seletada kõige keerulisemaid ideid ja teemasid, millega teadus tegeleb.

Arts at CERN“ residentuuridest on alguse saanud paljud teosed. Miks valisite näitusele just nende kunstnike omad?

Näituse teosed on tellitud ScANNERi (the Science and Art Network for New Exhibitions and Research ehk uute näituste ja uurimuste teaduse ja kunsti võrgustik) poolt, seetõttu valisime nende kunstnike seast, kes osalesid aastatel 2016–2018 Collide residentuuris. Erandiks on Semiconductori „Vaade eikusagilt“ ja „Halo“ seeria, Mariele Neudeckeri „Kõik juhtub korra“ ning Alan Bogana „Ioniseeri, ioniseeri!“, mille on tellinud teised „Arts at CERN“ programmid.

Kunstnikud on kasutanud kunstilisi meediume nagu video, animatsioon, joonistus, heli, keerulised tehnilised installatsioonid, et luua töid, mis on kogetavad ja tajutavad korraga mitme meelega. Nende teoste eesmärk ei ole teaduseksperimendid, nende abil soovitakse süüvida fundamentaalfüüsikasse, teaduse filosoofilistesse printsiipidesse ja vastavatesse aruteludesse.

Yunchul Kimi „Kaskaad“ (2018) on Kumu näituse tunnusvisuaal. Milline on selle teose kontseptuaalne taust? Miks on see teos eriline?

Kuna Kim on varem teinud koostööd materjaliteadlaste, arhitektide, luuletajate ja tantsijatega, ei olnud CERNi interdistsiplinaarne lähenemine talle võõras. Kim on võrrelnud CERNi musta kastiga, osutades sellega mõistele, millega kirjeldatakse keerulist tehnoloogilist objekti, mida saab näha vaid väljastpoolt, mõistmata, kuidas see tegelikult toimib. Kim on kindel, et kunstnikel on kogu protsessis võtmeroll. Ajakirjale Forbes antud intervjuus ütles ta: „Tundsin, et olen täiesti uues maailmas. Kõige meeldejäävam kogemus oli kohtuda kirglike ja loominguliste isikutega, kes – mis kõige olulisem – tõepoolest kunstnikke mõistsid.“

Kim keskendub oma loomingus vedelikudünaamika, footonkristallide sarnaste metamaterjalide ja magnetohüdrodünaamika muutlikes omadustes ja unikaalses käitumises peituvale kunstilisele potentsiaalile. Teos „Kaskaad“ valmis 2018. aastal. Kim tahtis luua kaunimaid osakeste detektoreid ning tulemus oli skulpturaalsetest elementidest koosnev triptühhon „Argos“, „Impulss“ ja „Torujas“. Inspireerituna Geiger-Mülleri torudest, valmis tal võrgustikulaadne struktuur, mis kujutab kosmilise maailma nähtamatuid sündmusi.

See keeruline, kuid kaunis seadeldis on loodud müüonite (leptonite hulka kuuluvad elektriliselt laetud elementaarosakesed, mis tekivad läbi atmosfääri liikuvates kosmilistes kiirtes) visualiseerimiseks ning tegu on justkui keerukast pumpade kogumist koosneva kineetilise eksperimendiga. Läbi nanotorude voolab vedelik, mis muudab visuaalselt oma materiaalsust ja amorfset topoloogilist ruumi.

Miks peaks kaasaegses kunstis just praegu tegelema osakeste füüsikaga? Mida võivad teadlased õppida kunstnikelt nende töömeetodite kohta ja vastupidi?

Kunsti ja teaduse abil saab mõista universumit ja meie kohta selles. Praegusel ajal huvitavad kunstnikke eelkõige need käsitlused, mille abil saab lahti muukida reaalsuse olemuse. Nii teadlased kui ka kunstnikud on ju pikka aega tahtnud aru saada, kui suur osa meie eksistentsist sõltub pidevalt muutuvatest narratiividest. CERNi sisse kirjutatud interdistsiplinaarse uurimistöö idee on seejuures ülioluline.

Teadlastega koos töötavad kunstnikud on laborites aset leidvate uuringute ja uurimissuundade vaatlejad ja ka tõlgendajad. Ka CERNi tarvis on selliste võimaluste loomine tähtis, sest kunstnikud toovad laborisse kaasa oma teadmised. Kunstnike ja teadlaste kohtumised toimuvad reeglivabas õhkkonnas, mistõttu on tulemuseks dialoog, vaba mõtlemine ja loomulikult ka kerge hullumeelsus. Seetõttu pole küsimus ainult selles, mida kunstnikud teadlastelt saavad, vaid ka selles, mida teadlased sellest kogemusest võidavad. Teadlastele on samuti väga tähtis enda avamine ning selle mõistmine, mida teiste erialade inimesed teevad, eriti need, kes töötavad kunsti ja tehnoloogiaga.

Kui palju teie arust suudab kunst teadust mõjutada? Olete ehk kogenud seda, et kunstnik viib teadlase läbimurdele lähemale?

Nagu mainisime, on kunst alati soovinud ümbritsevat mõista. Kuid teaduslike ja kunstiliste uurimuste kokkutoomine on siiski eriline, sest niimoodi loodud sillad, teaduse ja kunsti koostöö, viivad sügavamate teadmisteni meie planeedist. Uute vaatepunktide abil on võimalik esitada uusi küsimusi ka praeguse teadustöö kohta.

Kunstnikud töötavad praegu tehnoloogia ja teadusega rohkem kui eales varem, saavad ise küsimusi esitada ja eksperimenteerida. Nad saavad viia läbi väiksema mahuga eksperimente ning jõuda seeläbi uute käsitlusteni. Kunstnikel on praegusel keerulisel ajal ülitähtis, et nende suhe teaduslike faktidega oleks kriitiline ja subjektiivne ning et nad võiksid küsida, mida see kõik eksistentsiaalsel ja inimlikul tasandil tähendab.

Eriti praegu tuleb mõista, et meid ümbritsev maailm pole täpselt selline, nagu välja paistab. Selle teadmiseni jõudmiseks tuleb kasutada mitmesuguseid meetodeid ja uurimisvõimalusi. Näitusel „Murtud sümmeetriad“ just sellega tegelemegi: teadvustame, kuidas reaalsus nii igapäevases kui ka teaduslikus/akadeemilises kontekstis pidevalt nihkub, muutub. Kunstnikud ja teadlased pole teinud koostööd pelgalt selleks, et mõista füüsika keerulisi põhiküsimusi, vaid eelkõige selleks, et heita pilk üksteise tööle, ideoloogiale. Praeguses kaootilises maailmas on see eriti tähtis.

Nii kaasaegne kunst kui ka teadus näivad ühiskonnast võõrandununa: esmapilgul tunduvad liiga keerulised ja kauged. Mida võiksid need valdkonnad teineteiselt õppida, et ennast paremini mõistetavaks teha?

See on väga huvitav küsimus ja sel on mitu vastust. Kui „Murtud sümmeetriate“ näitus toimus Barcelona CCCBs, olid kunstilised projektid asetatud dialoogi üheksa teadusliku teooriaga, mida illustreerisid keerulised eksperimendid. Kunstilise ja teadusliku käsitluse ühinemine viis mitmekülgse tulemuseni, mille puhul tekkis uusi küsimusi ja ka seoseid, mis aitasid mõista silmale näiliselt nähtamatut reaalsust ning selle mõju meie elule. „Murtud sümmeetriaid“ eksponeeritakse ka kahes riiklikus kunstimuuseumis: Taiwani riiklikus kaunite kunstide muuseumis Taichungis ja nüüd Kumus. Kunstimuuseumis pole meie eesmärk nähtuste tõlgendamine ja seletamine, vaid me soovime külastajad panna olukorda, millest omakorda kasvavad välja uued küsimused uute paradigmade ja uue reaalsuse kohta. Püüame leida viise, et seletada meie eksistentsi maailma(de)s. See ju ongi üks kunsti eesmärke.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht