Mis on Euroopa keskpunktis?

Tanja Muravskaja ja Alina Bliumise ühisosa oli näitusel vaid kontseptuaalne, institutsionaalselt ja struktuuri tasandil olid kunstnikud eri positsioonil.

PIRET KARRO

Alina Bliumise ja Tanja Muravskaja näitus „Vastuvoolu jutustades“ Tallinna Kunstihoone galeriis 17. VII – 6. IX. Kuraator Corina L. Apostol.

Näitusel „Vastuvoolu jutustades“ oli ühendatud kaks kunstnikku, kelle puhul on kuraatori Corina L. Apostoli sõnul oluline, et nad on üles kasvanud Ida-Euroopas. Tanja Muravskaja vanemad on pärit Ukrainast ning tema ise on sündinud Eestis, Alina Bliumis on sündinud Valgevenes ning kolis umbes kahekümnesena USAsse. Tuleb siiski vahet teha Ida-Euroopas sündinud ja siin professionaalina tegutseva kunstniku autoripositsioonil ning kunstnikul, kes on elanud suurema osa elust globaalses võimukeskuses New Yorgis, roheline kaart taskus.1

Niisiis on ühisosa, mille kuraator oli kunstnike vahel välja toonud, kontseptuaalne: teemadeks rahvusmääratluse ujuvus, riigipiiride küsitavus, Ida-Euroopa taust jms. Institutsionaalselt ja struktuuri tasandil lähenevad Muravskaja ja Bliumis nendele teemadele aga eri positsioonilt.

Saali oli välja pandud Muravskaja videoteos „Kolm õde“ (2015), mida on varem eksponeeritud nii Tallinnas kui ka välismaal. Teoses on dialoogi asetatud kaks naist, Muravskaja nõod, kellest üks elab Kiievis ning teine Venemaal Belgorodis. Muravskaja on selgitanud, et õdedeks on nad nimetanud läheduse tõttu üksteist lapsest saati.2 Nüüd on aga poliitilised pinged õed vastandlikele seisukohtadele paisanud. Usutletud naised väljendavad oma arvamust Ukraina ja Venemaa konflikti ning Maidanil toimunu kohta. Kiievi õde selgitab, miks ta käis Maidanil ning ukraina rahvusluse eest seisab, Belgorodis elav õde arvab, et kui Ukraina Venemaale alluks, võiksid „sõbralikud suhted“ kahe riigi vahel taastuda. Võib-olla on eestlastel lihtsam samastuda ukrainlase rahvuslike seisukohtadega, kuid kumbki usutletu väljendab arvamust, mis on kooskõlas nende asukohariigi ametlike jutupunktidega, et mitte öelda propagandaga. Ukraina rahvuslus, nagu igasugune rahvuslus, näib sisaldavat arusaama, et on olemas ukrainlastele eriomane hing ja ürgne vaim, mis paneb nad ühte hoidma. See, mida ütleb Venemaa inforuumis liikuv õde kahe riigi suhte kohta, näib aga sarnanevat lähisuhtega, kus rõhuv pool esitab oma ohvrile tingimusi, mille täitmata jätmise korral järgneb justkui õigustatud vägivald. Teos oli kõnekas 2015. aastal, kui seda esimest korda Hobusepea galeriis samanimelisel näitusel näha sai, ning oli kõnekas nüüdki, kui olukord Ukrainas pole lahenenud, aga Ida-Euroopas ja mujalgi on üles kerkinud teisi rahvuslusepõhiseid sõjakoldeid. Umbes kuu aja eest algasid Valgevenes rahutused, kui diktaator Lukašenka võltsis presidendi­valimistel oma toetusprotsenti, ning Eesti solidaarsusüritus Valgevenele toimus Vabaduse väljakul Tallinna Kunstihoone ees. Hirmus, kui palju on passiivset vägivalda, mis võib, kui õiget tikku tõmmata, sõjaliseks konfliktiks paiskuda.

Brüsseli esimese põlvkonna immigrantide portreeseeria „Nägemise liiasus“ taustaks olid kunstnik Tanja Muravskaja ja kuraator Corina L. Apostol valinud roosa, rõõmu ja optimismi värvi.

Tanja Muravskaja

Näitus paigutub seniajani kestva üleilmse koroonapandeemia konteksti, kui riigipiire on suletud ja suletakse selleks, et haiguse levikut ohjeldada. Kui Bliumis ja Apostol on eelviidatud vestluses üllatunud, et äkitselt said rahvusriikide kodanikud Euroopas tunda, kuidas on elada liikumispiirangutega, siis Muravskaja tõi näitusele laiema mõõtme. Tema fotoseeria „Kartmata“ (2019–2020) on visuaalne päevik autori residentuuri kohta Stockholmi äärelinnas. Kunstiresidentuuri alguses mõrvati Muravskaja maja ees Somaalia immigrant ning see hirmutas kunstniku end korterisse sulgema. Fotoseeria jutustab loo isolatsioonist, ette tõmmatud kardinatest ja elupüüust piiratud pinnal. Seeria lõpuks astub autor ka lumistele tänavatele. Taustalugu tõstatab küsimusi Rootsi migratsioonipoliitika rägastiku kohta. Miks ei tunne Eesti kunstnik end Rootsi äärelinnas turvaliselt? Kas süüdi on Somaalia jõugud või Rootsi riik, kus luuakse Somaalia inimestele tingimused, kus kaalul on elu ja surm?

Samas suunas liigub Muravskaja ka plakatiseeriaga „Positsioonid. Autoportree“ (2007/2020), kus ta poseerib mustas hidžaabis sinise ja valgega taustal. Nii-öelda võõrapärased visuaalsed kujundid Eesti rahvussümboolika taustal mõjuvad alati skandaalselt, autori püüdlus on aga näidata kodu ja kogukonna otsingute vajalikkust.

Bliumise tabavaim teos näitusel oli „Euroopa keskpunkt“ (2020). Autor on kokku kogunud fotod monumentidest, mis on püstitatud väidetavasse Euroopa keskpunkti. 1775. aastal asus see Kirde-Poolas Suchowola linnas, 1815. aastal Slovakkias Krahules, 1887. aastal Ukrainas, 1989. aastal Leedus, 1992. aastal Ungaris, 2008. aastal Valgevenes ning tänavu esitas Saaremaa vald soovi, et Mõnnuste külasse püstitataks Euroopa keskpunkti monument. Geograafilise keskpunkti asukoha määrab see, mis arvestatakse mõõtmisel Euroopa välisservast sissepoole ja mis piiri taha jäetakse. Asjaolu, et sajanditega võib keskpunkt nihkuda nii palju, tekitab muidugi küsimusi piiride suvalisuse ehk piirkonna muutlikkuse, dünaamilisuse või arengu kohta. On irooniline, et kõik need nii-öelda keskpunktid asuvad Ida-Euroopas. Miks soovitakse just siin rõhutada, et ollakse Euroopa keskpunktis? On muljetavaldav, et väikelinnades on omavalitsus igal pool näinud vaeva, et need monumendid püsti panna. Ei Slovakkia, Leedu ega Valgevene saa kelkida erilise metropolikuvandi või sellega, et ollakse Euroopa Liidu võimukoridoridele lähedal, nagu näiteks Prantsusmaa, Saksamaa või Belgia. Sümboolne kesksus on aga seda olulisem ning ütleb nii mõndagi idaeurooplaste ihade kohta. Miks tahetakse olla Euroopa keskpunkt? Mis on Euroopa tõotatud maa, mis olla soovitakse?

Bliumis ütles, et praeguste Valgevene protestide loosung on „Euroopa keskpunkt on diktatuur“. Lukašenka kohta on öeldud, et ta on Euroopa viimane diktaator, aga kui ta peaks langema, võime selle tiitli edasi pärandada Viktor Orbánile, kes haaras selle positsiooni kroonviiruse põhjustatud pandeemia ohjamismeetodite suitsupilves.

1 Corina L. Apostoli vestlus Alina Bliumisega, 4. IX 2020, Tallinna Kunstihoone leht Instagramis, https://www.instagram.com/p/CEo2stYp1x3/

2 Elnara Taidre, Tanja Muravskaja: „Ukraina konflikt mõjutab meid kõiki“. – Kunst.ee 2015, nr 2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht