Monoliitne või amorfne Eesti?

Indrek Grigor

Noored kunstnikud kujutavad Eestit koomilises võtmes. Minu käest ei küsinud keegi, kas ma üldse Eestit tahan, rääkimata siis veel, millist. Selles mõttes tundub eakaaslastest kunstnike näitus probleemipüstitusega, kas me sellist Eestit tahtsimegi, natuke kentsakas. Jättes selle küsimuse aga kõrvale kui pigem sümboolse ja reklaamiliku (ilmselt just selle pealkirja ajel jõudsid Rael Arteli galeriisse esimesed õpilasekskursioonid), võib näituselt „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?!” siiski otsida vastust küsimusele, milline Eesti meil siis on?

Esmalt on Eesti monoliitne pidulik pühadus. Selle teema vähem või rohkem iroonilise esitusena esinevad pea kõik eksponeeritud tööd. Kõige otsesem on teemapüstitus loomulikult Kristina Normani pronkssõdurit käsitlevas videos „Monoliit”. Formaalse pühadusena käsitleb eestlust ka Flo Kasearu installatsioon „Eesti skulptuur” (aktsiooni dokumentatsioon 2007) ja video „Mulgi reisid” (2007). Normani ja Kasearu videosid lähendab ühine rõivasümboolika. Normani filmis jäävad ära uhutud skulptuurist järele just saapad. Taotluslikult või juhuslikult leidub selles vihje „Eesti maale astunud Vene kirsale”, kuid ka see kõnekäänd ise viitab riietuse äärmiselt olulisele formaalsele väärtusele, mis kõlas ka videosse kaasatud sõnavõttudest: „Selles mundris…!” (meenutagem, et ka Lihula mälestusmärgi ümber puhkenud skandaalis oli keskseks küsimuseks just munder). Naljale keerab vindi peale Kasearu, kes, vahetades rahvariided suvalise välismaalase hilpude vastu, laotab oma vanad riided põrandale, matkides nende asetusega hoolikalt riietatud keha. Vägisi tulevad meelde pronkssõduri ümberpaigutamisele järgnenud arusaamatud süüdistused Vene delegatsiooni poolt, mis väitsid, et pronksmees olla tükkideks lõigatud ja jälle kokku keevitatud. Seega on rahvuslus sümboolsel tasandil, sõna kõige otsesemas mõttes, monoliitne.

Suisa religioosset pateetikat õhkub aga Merilyn Püssi ja Katrin Sarapuu installatsioonist „Tere tulemast” (2008), kus valge linaga kaetud altaril puhkab sinisel padjal pesapallikurikas, selle kõrval must suusamüts ja piibli asemel leimivalik eesti ajakirjandusväljaannetest. Mänguliseks teevad Püssi ja Sarapuu töö kaks lakke riputatud nukku, üks pruun ja teine punane, ja mängujuhend, mis käsib mütsi silmini pähe tõmmata ja kurikaga nukke peksta.

Eva Labotkini video „Naine ja põld” (2008) ning Flo Kasearu fotosari „Keep in Touch” („Olgem ühenduses”, 2008) vaatlevad Eesti küsimust aga märksa traditsiooni- ja ruumikesksemana. Labotkini video on üks vähestest töödest, mis ei panusta lausiroonilisusele, mõjudes ülejäänud näituse kontekstis kuidagi eriti jõhkralt. Samas on teos sellega tegelikult päästetud, kuivõrd väga klassikaline videoformaat, milles töö on teostatud, mõjuks muidu lihtsalt igavana. Põllul seisev naine silitab oma sinisesse draperiisse mässitud paisunud üska, võtab siis aga käärid ja teostab võrdlemisi brutaalse abordi. Puistanud loodet asendava mulla lumisele põllule, jalutab rahvusliku pateetika poolt naisele omistatava emakese maa ehk järjepidevuse kandja rolli hüljanud kunstnik iseteadlikult metsa kui kultuuripõllule vastanduvale ei-kellegi-maale.

Emigratsiooni ja omaruumi küsimus on vaatluse all ka Kasearu videos „Mulgi reisid”, kus kesksel kohal on end kõrvaklappidega maailmast eraldanud inimesed, ja lõpuks sama teema edasiarendusena hularõngas, mis justkui tähistaks indiviidi poolt enesele hõivatud, mitte kultuuri-, vaid just omaruumi. Nii lõpevad ka „Mulgi reisid” ümberriietatud ja end hularõngaga piirava mulgi metsaminemisega.

Mulgi kojunaasmist kujutab Kasearu „Keep in Touch”, kus kunstnik poseerib polaroidformaadis fotodel Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioonis. Siin ei ole tegemist enam üksiku monoliitse sümboliga – formaliseerunud on kogu keskkond. Iseloomulikult käitub lahkunu kodumaale naastes turistina, tehes pilte sisuga: „Ma olin seal”. Siinjuures on asjaolu, et „seal” on ERMi püsiekspositsioon, esitatud väga eksplitsiitselt.

Aga ka oma monoliitses pateetikas kannab rahvuslik propaganda progressikultust ning seega liikumise ja arenemise ideed. Seda eksponeerib väga efektselt Taavi Piibemanni fotofilm „Peategelased” (2007), mille läbivaks teemaks on geneetikat kui meie rahvusliku uhkuse ja riikliku propaganda lipulaeva pilav memeetika. Filmi arenedes selgub aga ootamatult, et kuigi eestlaste saavutused memeetika alal on ületamatud, on meemid inimeste peast lahkumas ja inimkonna tulevik üldse kahtluse all. Apokalüpsise poole viivat arengut kujutavad ka teised eksponeeritud tööd. Pronkssõdur Normani filmis saabub päikesekilluna suure pauguga Tallinna, päikese riik aga leiab oma paratamatu lõpu suure veeuputuse läbi. Iroonilises võtmes kujutab sisuliselt sarnast arengut ka Katrin Sarapuu foto „Kuradi kapitalism”, kus vanaema koob just sellise tekstiga salli. Nii areneb koduse idülli kehastus – kuduv vanaema – salli edenedes kriitiliseks kodanikuks.

Kodususe kui kodumaa ekvivalendiga, kuigi ilma igasuguse irooniata, mängib ka Tanja Muravskaja foto „Ema” (2008), mis on kogu ekspositsiooni ainus otsese kriitilise positsioonita töö. Poliitilised ja ühiskondlikud formatsioonid on asendatud perekondliku järjepidevusega ning ema kui selle järjepidevuse monumendiga.

Milline Eesti meil siis ikkagi on? Igatahes mitte väga tõsine ning pigem kentsakad püüded siiski tõsist joont hoida – rajada Vabaduse väljakule uus monoliit, leida oma Nokia ja jõuda viie rikkama riigi hulka, hüüda poliitiliselt korrektselt „Welcome!” – on vähemalt kunstnikud koomikaga läbi kukutanud.