Müüdid naiskunstnike ümber

Naiskunstnike ajalooline positsioon võrdluses meeskunstnikega on kunstikirjutistes ikka ja jälle käsitlemist leidnud ja see ajendab vaatlema üldpilti.

MARELI REINHOLD

Kui süveneda aastatel 1919–1943 Pallase kunstikooli lõpetanud naiskunstnike tegevusse, kerkib esile mitu küsimust. Kas nende positsioon oli juba ettemääratult nõrgem kui meeskunstnike oma? Kas peab paika väide, et ühiskonna survel tuli perekond luua ja seetõttu oli naiskunstnikel eneseteostusvõimalusi vähem?

Naiskunstnike loometegevuse käsitlemine on keerukas, sest tegemist on väga laia nähtusega, mida esmajoones seostatakse feministlike kunsti­teooriate arenguga. Feministlikud lähtepunktid küll toetavad, aga ei prevaleeri – kunstiajalooliste protsesside ja arengusuundade hindamine soopõhiselt on olnud hilisem nähtus, mis lääne kultuuriruumi ja kunsti peavoolu jõudis 1960.–1970. aastatel nn feminismi teise lainega. Eesti kunstis hakkas see selgemat kuju võtma alles 1990. aastatel.

Pallase algusaeg. Kunstikool Pallas¹ asutati 1919. aastal ning 1924. aastal kinnitas Eesti Vabariigi haridusministeerium selle kõrgemaks õppeasutuseks.² Kooli asutamisel lähtuti vabaateljeede printsiibist, mille eesmärk oli õpetada praktilist tööoskust ja arendada loomingulisust. Sellest lähtuvalt jagati programm kaheks: kunstide praktiseerimine ateljeedes ja teoreetiliste teadmiste arendamine. Põhikirja järgi nõuti Pallase õpilastelt keskharidust, kuid vabakuulajana oli lubatud õppima asuda ka vähesema üldharidusliku ettevalmistusega. Kooli olid oodatud mõlemast soost isikud sõltumata vanusest. Neile, kel varasemat kokkupuudet kunstiõpingutega ei olnud, nähti põhikirjas ette osalemist üldhariduslikus joonistus- ja maaliklassis, mis oli mõeldud elementaarsete teadmiste omandamiseks.³ Seega võib kõhklemata kinnitada, et Pallases toetati individuaalset kohtlemist ning alusteadmiste andmisel juhendati rangemalt.

Kirjanik Nancy Huston on oma 1990. aastal ilmunud esseekogumikus „Loomispäevik“ („Journal de la création“) vaadelnud naisloojate positsiooni võrreldes meesautorite omaga. Näidete kaudu jõuab ta tõdemuseni, et kunsti- ja kirjanduslugu on andnud meestele edumaa, mis paneb XX sajandi naised nii iseendas kui ka oma loomingus kahtlema – naised, kes on aegade algusest olnud kaunite kunstide muusad, mõistavad selle kontseptsiooni petlikkust.⁴ Kunstnik ja kirjanik Julian Bell on feministliku liikumise tekkepõhjused võtnud tabavalt kokku järgmiselt: „Et vallutada linna, peab revolutsioon enne võitma kodus ja peas.“⁵ Tõsi on, et naiskunstnike tegevus oli XIX sajandil ja XX sajandi alguses keeruline piiratud õppimisvõimaluste, aga ka eraeluliste ja ühiskondlike kohustuste tõttu. Loomet hakkasid mõjutama XX sajandi kunsti peavoolu areng, mis peegeldas ühiskonnas toimunud ümbermõtestamist ja tõi lääne kultuuriruumis tähelepanu keskmesse võrdõiguslikkuse küsimuse nii sotsiaalses kui ka poliitilises plaanis (antirassism, feminism, seksuaalvähemuste õigused jms).

Eesti kultuuriloos on protsessid toimunud aeglasemalt ja kohati lausa stagneeruvalt. Eesti Vabariigi perioodi vaadeldes näeme, et silmapaistva koha hõivavad naisliikumised, kus tegeletakse naiste poliitiliste õigustega.

Milline oli olukord kunstielus? Kuigi Pallas võttis naistudengeid vastu võrdväärselt meestega ja ka naiste edasine loometegevus ei olnud pärsitud, nähtub siiski, et õpingutele järgnenud perioodil tõusevad oma tegevusega esile meeskunstnikud ning naiskunstnike osakaal teeb suure languse. Fenomeni on sageli selgitatud Karin Lutsult (1904–1993) pärit kuulsaks saanud tsitaadiga, millega asetatakse naispallaslased ühte kindlasse raami: „Esimesel kevadel jätavad tüdrukud kurameerimise maha. Teisel kevadel lõikavad juuksed ära. Kolmandal kevadel loobuvad kõigest muust neitsilikust. Neljandal kannavad pükse, – viiendal tulevad tagasi puudri, pitside ja lokkide juurde, – ja kuuendal lähevad mehele.“⁶ Tsitaati tuleks käsitada kui paradigmat, ajastukirjutist XX sajandi esimesel poolel püsinud mentaliteedi kohta, kuid tõe pähe seda võtta ei tarvitse – ühegi Pallase kunstikooli lõpetanud naiskunstniku isikuarhiivist ega elulookirjeldusest ei ole õnnestunud leida kinnitust, et kunsti­loome katkestamise ja pere loomise vahel oleks olnud seos.

Naiskunstnik, lõpudiplom käes. Ajavahemikus 1919–1943 Pallase kunsti­kooli lõpetanud naisi oli kokku kolmkümmend üks, neist kaheksa kohta on andmeid väga vähe.

Naiskunstnike kohta tehtud tähelepanekutest nähtub, et peamised kunstitegevuse katkestamise põhjused olid tervislikud ja majanduslikud, seejärel seotud isikliku eluga ning 1940. aastatel suuresti poliitiliste sündmuste mõjul emigreerumisega välisriikidesse või hilisemate võimaluste piiratusega kodumaal. Näiteks Leontine Lind-Karu (1892–1972) oli sunnitud evakueeruma Venemaale ja tagasi tulles ta siin enam kunstnikuna tunnustust ei leidnud. Ta kirjutab enda kohta : „… tulles tagasi Tartusse asus siin tööle, lootes leida eest seltsimeeste poolehoiu, kuid pettus selles kohe esimestel päevadel. Paludes Tartu R-Kunstiinstituudi õppejõult ja skulptuuri sektsiooni juhatajalt Enn Roosilt töötamiseks vähesel määral savi, lubas see õuelt võtta valmistamata savi, kuid Priidu Aavik keelas sellegi ära, et see on seaduse vastane tegu.“⁷ Ida Anton-Agu (1904–1993) oli aga sunnitud vangilaagrist vabanemise järel allkirjastama joonistus- ja maalimiskeelu: „Elu okupatsiooni ajal oli mulle julm ja halastamatu: mehe surm, enda korduvad vangistused, alalised läbiotsimised, gestaapo jälitamine, avalikul kunsti­näitusel esinemiskeeld, fašistide ja kodanliste natside pilge ja naer ning lõpuks pagulas­elu Valgamaal 1944 aasta märtsist kuni Tartu vabastamiseni Punaarmee poolt.“⁸ Sarnaselt paljude teistega oli ka Agaate Veeber (1901–1988) sunnitud Eestist lahkuma poliitiliste olude survel. Oma kirjavahetuses õega on kunstnik tagasivaateliselt tõdenud, et „osa Eesti kunstnikest on küllalt palju mulle jalgu ette pannud, kadeduse pärast – raske ja okkaline on see tee mul olnud“.⁹

Edukad uue korra ajal. Teisalt oli kunstnikke, kel õnnestus keerulistes oludes ka kodumaal edukalt kunstniku­teed jätkata. Nende seas oli näiteks Linda Kits-Mägi (1916–1990), kes paistis silma erakordselt suure loomingulise produktiivsusega. Kunstiloolane ja luuletaja Priidu Beier on kirjutanud: „Linda Kits-Mägi on läbi aegade olnud kõige pallaslikum kunstnik, tema looming hilispallase kvintessents. Temas pole kunagi märgata olnud erilist püüdu moega kaasas käia või end sotsiaalse tellimuse vankri ette rakendada lasta.“¹⁰ Kits-Mägi on hea näide, kuidas perekonna kõrvalt ja apoliitiliseks jäädes on võimalik pühenduda maalikunstile ning tõusta selle kaudu üheks säravamaks XX sajandi naiskunstnikuks.

Oli ka neid, kes võtsid poliitilised muudatused omaks ja lülitusid uude süsteemi kergemalt. Näiteks kunstnikest abielupaar Aino Bach (1901–1980) ja Kaarel Liimand (1906–1941) astus peagi pärast 1940. aasta juunipööret Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks¹¹ ja liikmesus seadis nad soodsamatesse tingimustesse. 1940. aastatel sai Bachist üks Eesti NSV Kunstnike Liidu asutajaid ja ühtlasi selle vastutav sekretär. 1950. aastal moodustati liidu juurde komisjon, mille eesmärk oli teha ümberkorraldusi, s.t arvata sobimatud kunstnikud kunstnike liidust välja. Üks komisjoni liikmeid oli Aino Bach, kes ühes teistega tegi ettepaneku välja arvata mitu Pallase kunstikoolis õppinud naiskunstnikku, näiteks Natalie Mei (1900–1975).¹²

Kuigi mõningate naislõpetajate kohta on informatsiooni vähe, ei saa teada olevate andmete põhjal väita, et naiskunstnikud oleksid jäänud kunsti­elust kõrvale ühiskondliku surve tõttu abielluda ja perekond luua, nagu senistes kunstiteaduslikes käsitlustes on tavaks väita. Sellegipoolest saab kinnitada, et naiskunstnike loometee katkes või nad eemaldusid kunstist eeskätt ühiskondlike ja sotsiaalsete probleemide tõttu (alanud II maailmasõda, majanduslikud raskused ja terviseprobleemid, mitteabiellumine või pere loomine). Omaette teema on ühiskonnas valitsenud hoiakud, mis naiste erialaseid püüdlusi Eesti Vabariigis ei soosinud. Seega tuleks tähelepanu pöörata ka neile naiskunstnikele, kes astusid kunstikooli, aga mingil põhjusel lõpetamiseni ei jõudnud. See teema jäägu järgmiste uurimistööde ja kirjutiste lahata.

1 Aastatel 1919–1924 kandis kool nime Kunstikool Pallas, aastatel 1924–1940 Kõrgem Kunstikool Pallas ning 1940. aastast Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool. 1943. aasta sügisest jätkus õppetöö nime all Kõrgem Kunstikool Pallas. 1944. aasta aprillis lõpetati õppetöö ja hiljem samal aastal põles koolihoone maha.

2 Tiina Nurk, Kõrgem kunstikool „Pallas“ ja selle osa Eesti kunsti arengus. – Tartu Kunstimuuseumi almanahh nr 2/1967, lk 11–12. Lisaks Pallase kunstikoolile loodi 1938. aastal Riigi Kunsttööstuskooli baasil Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool ning Riigi Kõrgem Kunstikool.

3 Tiina Nurk, Kõrgem Kunstikool „Pallas“ 1919–1940. Tänapäev, Tallinn 2004, lk 19, 24.

4 Nancy Huston, Loomispäevik. Kultuurileht, Tallinn 2016, lk 26.

5 Julian Bell, Maailma peegel. Maailma kunsti uus ajalugu. Sinisukk, Tallinn 2007, lk 438.

6 Mare Joonsalu, Tiiu Talvistu, Pallas. Greif, Tartu 2010, lk 134.

7 Kunstniku kiri EK(b)P Tartu Linnakommitee sekretärile. Eesti Kunstimuuseumi arhiivkogu, Leontine Lind-Karu isikuarhiiv, EKMA.96.2.1.

8 Samas.

9 Agaate Veeberi kirjad õde Auguste Rudele. Eesti Kunstimuuseumi arhiivkogu, Agaate Veeberi isikuarhiiv, EKMA.32.2.6.

10 Priidu Beier, Suvesoojust talvesüdames. – Edasi 21. II 1987.

11 Jaak Kangilaski, Stalinismi esimene laine (1940–1941). – Eesti kunsti ajalugu 6. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2013, lk 17.

12 Jaak Kangilaski, Stalinismi kolmas laine (1949–1955). – Eesti kunsti ajalugu 6. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2013, lk 172.