Olulised asjad. 1 + 2 = 12

URMAS LÜÜS

Üks teaduse ja kunsti ühisosi on selgeltnägija roll. Tuhanded teaduse-­Nostradamused on ennustanud kogu aeg. Nad vaatlevad, katsetavad ja mõõda­vad. Tulemustele tuginedes luuakse mudelid ja teadusliku meetodiga kindlaks tehtud seaduspärale toetudes saab mudelite järgi ennustada tulevikku.

Võtame näiteks kinnikasvava järve. Et asjast sotti saada, annab teadlane igale järve mõjutavale muutujale arvulise väärtuse. Lihtsaim teaduslik mudeldamise viis on matemaatiline valem. Arvuna esitatakse nii järve sisse voolav ojake, aurustumine kui ka vohav veetaimestik. See valem on järve ja seda mõjutavate tegurite vähendatud koopia. Kui mudel on piisavalt täpne, saab sellest Delfi oraakel, kes ennustab, millal surevad järves viimased kalad ja mitme aasta pärast kummikuga üle saab. Kui soovime, et järv alles jääb, annavad oraaklid nõu, kuidas abi leida.

Paraku alluvad asjad teadlaste ennustustele vaid niikaua kui muutujaid on piisavalt vähe ja need on stabiilsed. Kui matemaatik John von Neumanni parafraseerida, on mõni asi sedavõrd keeruline, et selle ainus pädev mudel saab olla asi ise. Prantsuse antropoloogile Claude Lévi-Straussile toetudes võib aga öelda, et reaalteadlaste kõige keerulisem objekt on sada korda lihtsam kui humanitaarteadlaste kõige lihtsam objekt.

Elementaarmatemaatika ütleb, et 1+2=3, kuid kõik muutub niipea, kui lisandub inimlik mõõde. Inimesed ei armasta püsida ühe koha peal: isegi kui nad pokri pistetakse, lipsavad mõned minema. Kujutagem ette, et iga kord, kui paberile kirja pandut vaadata, on numbrid kuhugi mujale uidanud. 3 lööb 1-le külge ja 2 on solvunult lehe teisele poolele pagenud. Kunsti üks rolle ongi võimaldada utoopilisi mudeleid, kus 1+2=12: matemaatilise loogika asemel on numbrid liidetud visuaalse loogika järgi.

Kunst on simulaakrum: nii võimalike kui ka võimatute võimalikkuste üha uusi mudeleid tuuakse teatrites lavale, kantakse kontserdisaalides ette ja esitletakse näitustel. Rakenduskunstides pole tuttavad argiesemed isetult funktsionaalsed, vaid kannavad ka psüühilisi seisundeid ja mõttemänge. Seega võib kokku sattuda sätendava õhtukleidiga, mis mässib kandja hullusärgina endasse, või kaelakeega, mille raskus surub põlvili.

Nagu on väitnud Austria kunstnik ja kirjanik Alfred Kubin, on fantaasia põhjani nähtud tegelikkus. Müüdid ja lugude jutustamine on üks viis korrastada maailma, sest kuidas luua vettpidavat mudelit, kui muutujaid on lugematu arv? Tõlkija Mati Sirkel on kirjanduse rolli näinud teaduse ja religiooni vahel seismises.¹ Nietzsche kuulutas jumala surnuks, kuid XX sajandi alguses oli teadus veel nii algeline, et ei suutnud religioonist jäänud tühimikku täita. Paistab, et selles ahastavas tühimikus on seadnud end koos kirjandusega inimolemise vaeva mõtestama ka rakenduskunst.

Loodusteadlaste vaatlusalused objek­tid ja osakesed on küllaltki püsivad. Gravi­tatsioon on universaalne ja kehtib kõigi kehade puhul. Kuidas on aga lood süütundega? Milline konstant leida valemisse, kui tegu on näiteks emaga, kelle üks poeg sureb lapsena ja teise koormaks on elada sügava vaimse puudega? Kuidas hinnata objektiivselt ennast piitsutades vastutust kandva naise süüd emana, nagu näiteks Nathan Fileri teoses „Kui kuu on kadunud“? Selle mudeli kirjeldamiseks on kulunud 296 lehekülge.

Reaalsuse mõõdetavusele vaatamata on igaühe subjektiivne kogemus tema kõige reaalsem reaalsus. Siin jooksevadki reaal- ja humanitaarteadused kõige selgemalt lahku. Reaalteadused on lineaarsed ja neelavad varasema teadmise alla:² tänane teadmine on uuem ja parem kui eilne ja homne on veel parem. Einstein seisab teadmiste hierarhias Newtonist kõrgemal, aga ka tema panus teaduslukku on vaid väike osake praeguste uurijate valemipagasis. Mitte kedagi ei huvita, mida tundis Pythagoras, kui töötas välja oma teoreeme. Nüüd on ta vaid nimi globaalses teadusruumis.

Humanitaarvallas ja kunstis aga info ei vanane, vaid kuhjub ja kihistub. Nagu on ironiseerinud Alfred North Whitehead, on kogu Euroopa filosoofia rida ääremärkusi Platoni teostele. Nii nagu skulptuur ei saa valmis, vaid patineerub niiskuses, lüüakse siis siiruviiruliselt lohaka töömehe poleermasina all läikima ja lõpuks raiutakse poliitilise õhustiku muutudes sel pea maha, on ka loomingulised mudelid pidevas muutumises ja sulaolekus. Iga uus inimene, kes kunstiteosega suhestub, loob ainukordse pretsedendi, lõhestab uue muutujana mudeli terviku.

Mets on midagi enamat kui seal kasvavate puude summa. Samuti tähistab kinnikasvav järv talu lähedal märksa enamat kui piiratud H₂O varu. Järv tähendab sidet eelnevate kaldal seisnud põlvedega ja ka iseenda lapsepõlvega, läbistab kõiki mentaalseid ja ajalisi kihte, see on eneseteadvuse osa. Nii nagu inimesele, on ka järvele antud nimi, ja nimi on ka järveäärsel talul ja metsal. Seda kirjutist illustreerival fotol on ehtekunstnik Anneli Oppari roostevabast terasest 3D-prinditud rinnanõel, mille arvutisse söödetud algoritmilise mustri aluseks on tema sammud ümber oma kodutiigi. Sedasi on vormunud suhe järvega mudeliks, millel pole midagi pistmist loodusteadusega, küll aga millegi veel enamaga – inimese oma koha tajumisega maailmas.

1 Mati Sirkel kultuurisaates „Plekktrumm“ 11. XII 2017.

2 Mihhail Lotmani ja Piret Kuuse vestlus „Füüsikud ja margikogujad“ Edmund Burke’i seltsis 4. III 2018, https://podcast.ee/edmund-burkei-selts/piret-kuusk-ja-mihhail-lotman-fuusikud-ja-margikogujad/