Organiseeritud tühjus

„Mälupalees“ kuuluvad Maria Valdma ehted seintele, sest nii arhitektuurse lahenduse kui ka ehete loomisel on autor tegelenud ruumi konstrueerimise ja mõtestamisega.

URMAS LÜÜS

Maria Valdma näitus „Mälupalee“ Tallinna Linnagaleriis, kuraator Siim Preiman, helikujundus Helena Tulvelt.

Valitsuse otsusega COVID-19 ohu tõttu on galerii suletud kuni 28. III.

Kui hakkasin kirjutama näitusest „Mälupalee“, tundus ehtekunstnik Maria Valdma puhul klassikaline arvustus omajagu perversse rollimänguna. Pealegi tunnen teda hästi. Või et siis teeksin intervjuu näiteks? Seegi on rollimäng. Mina küsin, tema vastab, kohtuda ei saa, nii et mina kirjutan ankeedi küsimused valmis ja tema täidab Wordi dokumendis tühjad lahtrid. Jällegi veider postdramaatiline akadeemilisuse etendamine.

Otsustasin luua Drive’i kaustas avaliku dokumendi, andsin Maria Valdmale ligipääsu seda iga kell vaadata ja muuta. Mängigem siis avatud kaartidega, kui juba mängusundus kohustab. Oma teksti ma Marial mudida ei lase, vaid palun vahemärkused panna kirja kaldkirjas, nii et kõik jutus ette tulev kummuli vajunud tekst on kunstniku vaimusünnitis. Kirjutame üheaegselt, mõnikord ilmuvad ekraanil tähed kahe kursori alt korraga. Vaherepliigid löövad kiiluna puruks minu kirjutatud lõike. Rollimäng on asendunud maadlus­matšiga (ega ma seda väga maadlusena ei tunne). Aga asja kallale …

„Mälupalee“ näitusel oli pikk seedimisaeg. See-mida-enam-mainidagi-ei-taha lükkas juba valmis voolitud ideega näitust aasta aega edasi. Aga saatuse keerdkäikudes rallides iga kurvi taha ei näe ning vaid kuu aega avatuna, tabas näitust uus kriisist tulenev piirang ning märtsi alguses riigi ettevaatusabinõude tõttu väljapanek suleti.

Zen-budistlik asketism. Mustaks värvitud ruum (tumehalliks ikka, musta välistasin kohe, halli sai hoolikalt valitud) oli pingestatud valgest portselanist ja uhutud või põletatud puidust miniatuursete ehete-skulptuuride ning valgust kiirgava lõhega seinas. Kas fataalsusele alistunud protsessi käigus algse versiooniga võrreldes ka midagi oluliselt muutus, ei oska ütelda. Vaatajale saladuseks jäävatest paberilehtedest oli võetud vorm ning valatud justkui surimaskina valgesse portselani. Põletatud portselani kümned tõmmised on kui askeetlik zen-budistlik harjutus. Palve, mis ei sisaldu paberile kirjutatud sõnas, vaid paberi tühjuses.

Kui nüüd dialoogi astusime, leidsin end taas olukorrast, kus uksed jäävad lukku. Ma ei tahaks kirjeldada seda tunnet, mis selliste täistabamustega kaasneb, sest lõppude lõpuks sai näitus füüsilises ruumis lahti olla pea kuu aega, plaanitust küll poole vähem. Aga eks mõni asi lõppebki oodatust varem. Algne versioon, mis pidi kevadel avanema, oli pisut rohkem lobisev. Detailid muutusid puhtamaks ja vaikus võttis maad. Tol keerulisel kevadel vajusid käed rüppe, sest tuli otsustada, kas teha loomingut või tellimustöid, et oma pisike pere ära toita. Läksin ise ka lukku, peas selginenud teemapüstitused devalveerusid, taaskäivitusin alles sügisel ja otsustasin rääkida vaikides, seadsin enese ja vaataja vahele tühjad lehed.

Kahest ruumist koosnev Tallinna Linnagalerii kannab oma rinnal ehteid vaid ühes. Teine ruum on ehitatud installatsioonina kitsa piluna eenduvaks tunneliks, mille lõpust kiirgab eredat valgust.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Soovmõtlemises kujutan ette, et pikk mõtlusaeg ebamäärases tsoonis hõljuva poolvalmis näitusega andis võimaluse lihvida välja just see õige askeetlik täpselt-nii-palju-kui-vaja tunnetus. Keeruline on vaadelda Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud töid ja ruumi lahus, sest teosed on selle kujuteldava aastaga nii kaua laagerdunud, et sulavad seintega ühte. Maria mainis nädalaid tagasi, kuidas ka tema ehtekunstnikest sõbrad ei hammustanud läbi, et teoste küljes olevad väärismetallidest naelad ei hoia seina löödud objekte kinni, vaid tegu on teoste endi elementidega. Mind köidavad sellised võimalused, kus selge piir objekti ja tausta, teooria ja praktika, ruumi ja ruumis asetseva vahel on hämar. See, mis on teose osa, näib kuuluvat ruumile, ja vastupidi. Teos ja ruum kuuluvad teineteisele.

Peegeldus. Ehted jäävad selle kandja isiklikku ruumi. Teise inimese küljes olevat ehet ei hakata luba küsimata katsuma. Ei katsuta külla minnes ka kummutil või riiulil lebavana, sest reväärilt eemaldades jääb ehe tema omaniku privaatsfääri osaks. „Mälupalees“ kuuluvad Maria Valdma ehted seintele, sest nii arhitektuurse lahenduse kui ehete loomisel on autor tegelenud ruumi konstrueerimise ja mõtestamisega. Ehtimine kui isikliku ruumi mõtestamine. Oma identiteedi voolimine. Nagu annab mõista eesti rahvapärimusest üles kirjutatud „Tähemõrsja“ laul: kui andsid aega kasvada, anna aega ka ehtida.1 Võib rääkida tühjuse organiseerimisest, sest mida muud kui vaikuse organiseerimine helidega on ka näitust võimestav Helena Tulve enesesse vaatav heliteos.

Kogu oma loomingu vältel on mul raske olnud ehet ja ruumi lahus hoida. Ma ehitan tervikut, ehe ja ruum sünnivad koos. Ruumipoeesia on alati kandnud. Seekord kaasasin kolmanda tasandina ka heli, esimest korda personaalnäitusel. Varem olen teinud koostööd Sven Grünbergi ja Janek Murdiga, aga need on olnud laiaulatuslikumad ettevõtmised. Palusin koostööd tegema Helena Tulve. Me ei olnud varem tuttavad, aga juba esmakohtumisel saime aru, et meil on üks veregrupp. Tekkis usaldus. Ei sekkunud väga teineteise tegemistesse ja kui enne näituse avamist heli paika timmisime, siis selgus, et see usalduslik pinnas on vilja kandnud. 

Kahest ruumist koosnev Tallinna Linnagalerii kannab oma rinnal ehteid vaid ühes. Teine ruum on ehitatud installatsioonina kitsa piluna eenduvaks tunneliks, mille lõpust kiirgab eredat valgust. Nagu Maarjamäe memoriaal, ainult märksa kitsam, nii et keha sinna sisse ei tihanud pressida.

Ava laiuse valisin enam-vähem iseenda puusa mõõdu järgi. Sellest tekkis isiklik dimensioon. Selline piiri peal suhe, kas pressin end sinna koridori või mitte. Sekkun või jälgin eemalt. 

Lootsin, et kui tipin netiotsingutesse sõna „mälupalee“, leian Tallinna Kunstihoone veebisaidil näituse seinateksti, kuid Google viskas esimese pakkumisena ette hoopis psühholoogias tuntud asukoha meetodi tutvustuse. Asukoha ehk mälupalee meetodi abil jäetakse meelde muidu omavahel lõdvalt seotud sõnu. Näiteks kujutatakse võõrkeelt õppides ette, et kõik naissoost sõnad asuvad ühel pool teed ja meessoost sõnad teisel. Seejuures tuleb sõna ette kujutada. Keeleliste sugude kinnistamiseks kujutled saksa nahksetes põlvpükstes lusika meeste poolele, rinnakas puhvkleidis lehvidega kahvli naiste poolele ja vikerkaarelipuga sooneutraalses segaduses ringi tuiava noa keset teed.

Tegelikult oli näituse algne pealkiri „Aed“, mind kummitas ja käivitas üks tsitaat: Lõpuks oli ta kohal, esikus. Ta peatus. Ta seisis laua ees. Seisis täiesti liikumatult. Kohemaid hakkas peegel kallama teda üle valgusega, mis näis teda kinnistavat, näis happena söövitavat ära kõik ebaolulise ja pinnapealse ning jätvat alles ainult tõe. See oli kütkestav vaatepilt. Kõik pudenes ta küljest maha – pilved, kleit, korv, teemant – kõik, mida olime nimetanud vääntaimeks ja kassi­tapuks. Siin oli kõva müür kõige selle all. Siin oli naine ise. Alasti seisis ta selles armutus valguses.“2

Mõtlesin palju naiseks olemisele, inimeseks olemise vastutusele … mõtlesin vananemisest, isikliku kandumisest üldisele ja vastupidi. Mõtlesin oma ja võõra kokkupuutepunktidest. Immarginaalsest minast. Sõnadest ja sõnade kaalust.

Tsitaat märkmikust: „Kokkukorjatud fiktiivsetest situatsioonidest loon uue reaalsuse, mis ehtena võõras intiimsuses, kellegi kehal, on valmis paljundama ja peegeldama uusi suhteid. Kohalolu pingestab võõras. Ma astun sammu tagasi ja vaatlen teda … asetan ta oma ruumi … positsioneerin end tema suhtes. Kui kaugel on ta minust? Kuidas kõnetada võõrast? Kui see võõras olengi mina?“

Autoetnograafiline ruum. Iga inimene loob end keskkonna ja asjade abil ainuomase autoetnograafilise ruumi. Nii-öelda ruumi ruumis. Nähtamatu ruum, mis eksisteerib ainult temas eneses ja tema enese jaoks. Lapse ja tema vanema vaheline päästekauguse nähtamatu niit mind sellele koperdades jalust ei niida. Niisamuti nagu ei varjuta nende rõõmu kellegi teise samal pargipingil suhte purunemisest teada saamise ahastusväli. Sama objekt võib tähendada omaruumides eri asju. On neid, kelle meelest tähistab piip vanaisa, kellele naudingut, kellele kopsuvähki ja kellele on piip lihtsalt piip, sest see asi ei ole omailmas tähendusvälja rajanud. Tallinnas on kohti, mis mulle tähistavad pättide käest peksasaamist, tutvumist tavatu inimesega, rabava uudise teadasaamist, hirmu või eufooriat ja see kõik on muu maailma tarvis tähtsusetu.

Kuraator Siim Preimaniga ei leidnud me kohe ühist nimetajat, kuni tal plahvatas „Mälupalee“, ajaloost tuntud meetod. See loksutas ideed paika.

Ka ehted on väikesed mälu kandjad. Analoogmaailma mälupulgad. Võõra inimese abielusõrmus on mulle kuld, kellelegi teisele Anu või Holger või Nastasja või Pekka … Mul on pross, mis selle valmistaja tõttu tähistab siitilmast lahkunud sõbrannat. Pross, mille funktsioon ei ole kantavus, vaid riiulil vaadeldavus. On ehteid, mis tähistavad mõnd kohta või kohtumist. Ka mul on oma klassikaline vanaema sõrmus. On ehteid, mis on liiga kerged, liiga hõredad, et kanda, ja neid, mis on selleks liiga rasked. Mõlemad ehteliigid seisavad riiulil, ega leia kaelas-käes-sõrmes-rinnal kohta.

Mind on alati huvitanud ehte looja, kandja ja kantava suhted. Lõputud peegeldused, mis neist suhetest tekivad. Kandja peegeldab end ja autorit läbi kantava ümbritsevale. Iga kohtumisega tekib uus suhe. Ma olen nõus, ehe võib seista riiulil ja tema väärtus sellest ei kahane. Minu vanaema abielusõrmus seisab mul külmkapi peal, sest tal on seal oma kindel funktsioon:)

Niisamuti on Maria Valdma ehted kinnitatud seintele, mitte kandjate külge. Risti-rästi laual lebavate paberite servadelt võetud portselantõmmised mõjuvad fantaasiat ergutades nagu mõne ununenud iidse raamatukogu marmorisse tahutud köited. Nagu kivistunud kapsaks loetud raamatud. Näitusel seistes hakkas mul jooksma borgeselik narratiiv.

Kunagi ammu-ammu tuli kokku tarkade kogu, kes otsustas kirja panna kõik maailma teadmised. Kuna aeg oli tõesti nõnda ammune, et teada olid vaid mõned üksikud tarkused, siis tuli enamik neist kohapeal välja mõtelda. Mille külge on kinnitatud taevas, et see maa peale ei kuku? Kui sügavat auku maksab kaevata, enne kui teiselt poolt kogemata välja võib kukkuda? Miks me teame mida teha, aga enamasti ei tee seda? Miks ei tohi orjadele ja naistele anda õigust vabale tahtele? Raamatud lasti valmis köita ja tarkadel tuli sinna vaid tarkused sisse kirjutada. Ja nõnda nad siis seal istusid, habemed sorakil ja vahtisid, tindised suled käes, valgeid lehti. See oli maailma esimene valge paberi sündroomi juhtum. Seniajani ka kõige laiahaardelisem. Tarkade nõutud pead läksid paksudest muremõtetest sedavõrd raskeks, et kogu Atlantise linn vajus merepõhja ja raamatud kivistusid trilobiitidest paar kihti kõrgemale. Käputäis artefaktide kilde on tänapäeval ookeanipõhjast lahti murtud ja süvasukeldujad on need maale toonud. Nüüd on need näitusel väljas ja vaatame kurbusega, mis lõputud tarkused neilt lehtedelt meri igaveseks minema on uhtunud.

Valge paberi sündroom“ on hea nimetus, nagu ka „asenduskeha“, mis tekkis kuraatori peas kui ta sai aru, et ma tegelen ruumiga samaväärselt nagu ehtega. 

See ruum on ehete esimene kandja, täieõiguslik ja aus. Nüüd peavad nad oma asenduskeha maha jätma, mitte kuskil ega kunagi ei saa see kooslus enam kokku.

Nad lähevad karpi, uuele näitusele, kellegi revääri külge, ei tea … ookeanipõhja tagasi …

1 Meelika Hainsoo. Regilaulu imeline ilm. – „Ööülikool“ 13. II 2021.

2 Virginia Woolf. Daam peeglis. Refleksioon. – Rmt-s: Kirjutamata romaan ja teisi jutte. Loomingu Raamatukogu, 2017, lk 20.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht