Pealelend: Gustav Kalm ja Sandra Kossorotova, MTÜ Uus Vene Kultuur Eestis

UVKE ehk Gustav Kalm ja Sandra Kossorotova

Reet Varblane

Eile meenutati Sõpruse kinos 1980ndate teise poole ja 1990ndate Leningradi avangardistlikku kultuurivälja: vaadati filmi „Timur Novikov. Nullobjekt” novaatorliku kunsti karismaatilisest juhist Timur Novikovist, kuulati režissöör Aleksandr Šeini ja arvamusliidri, muusikakriitiku, -produtsendi, aga ka kunstikollektsionääri Artjom Troitski vestlust, öeldi sõna sekka. Selle, aga paljude teiste vene uut, peamiselt noort kultuuri tutvustavate ürituste taga on MTÜ UVKE ehk Uus Vene Kultuur Eestis ehk Gustav Kalm ja Sandra Kossorotova.

Millist tühimikku täidab UVKE Eesti kultuurimaastikul?

Sandra Kossorotova: Ei saa öelda, et Eestis puudub vene kultuur, kuid pigem on esindatud traditsiooniline vana kooli kultuur nagu teatrifestival „Kuldne mask” jms. See kõnetab vanemat põlvkonda. UVKE on asutatud aasta tagasi, aga aktiivsemalt hakkasime tegutsema möödunud kevadel.

Gustav Kalm: Meie meediaväljal, kus esitatakse uusi suundumusi ja hoiakuid, mõeldakse väga harva vene kultuuri peale. Võib-olla on see keelebarjäärist tingitud põlvkondlik nähtus. Kui alustasime oma tegevust, siis me ei mõelnud niivõrd Venemaal loodava uue kultuuri tutvustamise peale, vaid selle peale, kuidas ületada meie kultuuriruumi keelelist barjääri. Eesti ühiskonna segregatsioon on häirinud meid mõlemaid, kes me kasvasime üles Tallinnas. Eesti lõimimispoliitikale on õigusega heidetud ette, et see on assimileerimispoliitika.

Oma projektiga püüame luua normaalsemat välja, kus erinevat keelt kasutavad inimesed saaksid koos tegutseda. Meile ei meeldi Eestis valitsev mentaliteet, et igaühel on oma nišš, mida ta siis täitma peab. Uus Vene Kultuur Eestis kõlab ambitsioonikalt ja isegi ülbelt, kuid me ei vastanda uut vanale, et justkui oleks nüüd tekkinud uus kultuuriparadigma, vaid vaatame uue all kõike seda, mis on värske ja meile endale huvitav. Sõna „uus” on meie nimetuses kasutusel ka seetõttu, et meie ühenduse nimetuse lühend kõlaks hästi: UVKE on „uhke” ja selle vääralt hääldamisest tulev sõnamäng. Miks mitte olla uhke venelasena Eestis, kuigi praegu see just levinud ei ole. Selles on ka omamoodi irooniat nõukogudeaegsete pika ja keerulise nimetusega asutuste üle.

Teie üks suuremaid kunstiprojekte oli „Gaïa по-русски: uus vene kunst: uus vene kunst” Tallinna portree­galeriis septembri keskpaigas.

Kossorotova: Uusmaterialismi teema on üks põnevamaid, mida praeguses kunstis näha võib. Ivan Gorškov, Ksenia Plissova ja Olga Tšerkassova on kunstnikud, kes on seda teemat vähemalt meie arvates huvitavalt käsitlenud. Venemaalt on siiani meil eksponeeritud kas traditsioonilist või teistmoodi sotsiaalse lähenemisega kunsti.

Kalm: Gaia on märksa fundamentaalsem ja kaugemale ulatuvam küsimus kui Venemaa ja Ukraina konflikt, Euroopa integratsioon või muu selline. Selle teemaga ei puudutanud me mitte ainult modernsust, vaid küsisime milline on see maailm, kus praegu elame. See on ontoloogiline küsimus, millel on ka poliitiline mõõde. See on küsimus, mida tavapäraselt vaadatakse Euroopa-Ameerika perspektiivis, vastandades ennast teistsuguse ontoloogiaga põlisrahvastele. Venemaa oli XX sajandi algul moderniseerimisprotsessi ideeline eestvedaja. Praegu on Venemaa küll üks suur autoritaarne kapitalistliku majandusega riik, aga tema ajalooline taust pakkus meile huvi.

See oli meie esimene näitus. Pärast seda oleme teinud Egor Krafti näituse Run­dumi sügistalvisel pinnal Kotzebue 7 ja illustraatorite Niina Petškovskaja ja Eleanora Kolõtševa näituse Telliskivi G-galeriis, viimane on avatud veel kuni detsembri lõpuni.

Kossorotova: Timur Novikov on kahtlemata klassik, keda tunneb ka Eesti nüüdiskunsti publik. Alaksandr Šeini uus film on värske vaatenurk Novikovile, aga ka laiemalt Peterburi 19980ndate lõpu ja 1990ndate innovaatilisele kultuuriväljale. Selle filmi fragmente näidati suvel „Manifestal” Peterburis, paljudele jäid sealt meelde ka Novikovi tööd. Filmi ennast näidati mõni aeg tagasi Londoni nüüdiskunsti instituudis (ICA) koos teiste perestroika filmidega, sealses arutelus osalesid ka Šein ja Troitski.