Pealelend: Aleksandra Murre

Reet Varblane

Kadrioru kunstimuuseum sai selle aasta algupoole uue direktori: Kadi Polli otsustas pühenduda teadustööle, dissertatsiooni kirjutamisele, ning avaliku võistluse tulemusena valiti uueks juhiks muuseumi kuraator ja varahoidja Aleksandra Murre. Kadrioru kunstimuuseum on väga hästi toiminud: küsimus pole ainult külastajate arvus, sest Kadrioru loss on ikka olnud publikumagnet, vaid hästi kureeritud (mõtestatud) näitustes ning nendega kaasnenud ürituste sarjas, rääkimata aktiivsest rahvusvahelisest suhtlusest. Kuidas määratled Kadrioru lossi (vana kunsti muuseumi) rolli ja tähenduse nii meie muuseumide maastikul kui ka kunstiväljal? Kas näed vajadust midagi muuta? Aleksandra Murre: Eks küsimuses on juba suuresti sõnastatud ka vastus. Kadrioru kunstimuuseumi direktori vahetus ei toimunud ju kriisi või skandaalse katastroofi tõttu, mis eeldaks uuelt juhilt kardinaalset kursimuutmist ja radikaalseid reforme. Ka see, et ametisse valiti inimene, kes on selle majaga ammu ja tihedalt seotud, viitab senise tegevusliini jätkamise vajadusele. Väliskunsti kollektsiooni uurimine ja tutvustamine (nii hariv kui ka emotsionaalne) ning huvitavate kunstiajaloo-aspektide väljatoomine ajutistel, enamasti rahvusvahelistel näitustel on endiselt aktuaalne ja jätkub ka edaspidi. Näituste teemad ja iseloom olenevad aga paljuski kuraatorite pakutud ideedest ja (rahvusvahelise) koostöö tulemusena tekkivatest võimalustest. Oluline on ka muuseumi hoone: Kadrioru loss, selle arhitektuur, pikk keeruline ajalugu ja teisenenud roll pakuvad ainest ka tulevastele näitustele ja muuseumi publikatsioonidele. Loodan, et just näituste osas saab tulevikus suuremalt mõelda, kui võetakse vastu uus muuseumiseadus koos sellega sätestatava riikliku garantii süsteemiga. Suurt tähelepanu pööran publikuga suhtlemise peale, pedagoogilisele tegevusele muuseumis. Edasiarendamist vajavad noortele ja täiskasvanutele, ka erivajadustega inimestele suunatud programmid Kadrioru lossis ja Mikkeli muuseumis.

Kadrioru lossi on pidevalt renoveeritud ning ilmselt ei pääse ka sina n-ö ehitusjuhi rollist: nagu EKMi peadirektor Sirje Helme on välja käinud, on järgmise sammuna kavas fassaadi uuendamine. Millised muuseumitöö sisulised ülesanded seisavad su ees?

Kadrioru lossi fassaad peaks juba lähiajal tellingutega kaetud saama. Fassaadiremont pole kauge plaan, vaid tegelikkus. Ajaloolises lossis asuvas muuseumis ei saa ehituslikud tööd kunagi otsa, sest vana maja vajab hoolt ja intensiivsest „pruukimisest” tingitud parandusi (siinkohal tulevad meelde Peterburis Ermitaaži ümber nähtud maalrite komandod, kes tegid igal hommikul tiiru maja ümber ja tegid värviparandusi alles hiljuti kapitaalselt renoveeritud hoonel).

Direktorina näen ennast eelkõige tingimuste tagajana muuseumitöötajate tööks, mille läbi täitub muuseum kvaliteetse sisu ja arvuka huvitatud publikuga. Suure omatulu kohustusega asutusena peame pidevalt mõtlema publiku hoidmisele (muuseumi korduvkülastused), uute sihtgruppide kaasamisele, toetajate leidmisele. Näituste ja tegevusega peame hoidma muuseumi juba välja kujunenud imagot ja professionaalset taset, et külastajad ei peaks oma ootustes pettuma, vaid et muuseumis pakutav ületaks neid, pakuks midagi uut, positiivselt ootamatut. Valdkond, mida me pole kunagi saanud arendada, on muuseumikogu täiendamine. Paljude riikide muuseumides käib see sageli annetuste ja sponsorluse korras, meil aga pole veel tekkinud sellist suurtoetajate ringi, kes suudaks osta mõne muuseumi kollektsiooni täiendamise seisukohalt olulise teose. Seetõttu peame oma kollektsiooni piiratust kompenseerima ajutiste näitustega, mille raames saame tuua teistest kollektsioonidest sisse huvitavat materjali, mis pakub täiendust, võrdlust, konteksti meie kogu teostele või avab muuseumile olulise teema.