Pealelend – Maria Arusoo, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juht

JUHAN RAUD

Baltimaade suurima kunstimessi „Art Vilnius“ üht sõltumatut näitust „Takas“ kutsuti tänavu kureerima eestlane. Maria Arusoo sõnul on rahvusvahelisus kaasaegse kunsti DNAsse sisse kirjutatud.

Räägi alustuseks, mis näitus see „Takas“ on? On seda üldse õige näituseks nimetada?

On tavaks, et kunstimessidega käivad kaasas sõltumatud projektid, millel on rohkem näituse mõõde ja puudub otsene müügieesmärk. „Art Vilnius’el“ toimus selliseid kaks: „Project Zone“ (kuraator Valentinas Klimašauskas) ning „Takas“ („Rada“ leedu keeles — J. R.), mida on tavaliselt kureerinud leedu kuraatorid. Tänavu kutsusid korraldajad esimest korda seda kureerima rahvusvahelise kuraatori, see on minu.

„Takas’e“ fookus on skulptuuril, mina mõtlesin seda kokku pannes ennekõike performatiivse skulptuuri peale. Tavaliselt toimub „Takas“ avatud konkursi põhimõttel, aga mina soovisin tuua endaga kaasa kolm kunstnikku: Edith Karlsoni ja Terje Ojaveri ning Anni Puolakka Soomest. Kokku osales 17 kunstnikku.

Mille alusel sa oma kolm kunstnikku valisid? Miks just nemad?

Kuratoorne kõhutunne. Selle näituse puhul ei ajanud ma taga tervikut. Terje, Anni ja Edithi puhul tuleb väga selgelt esile näiteks hübriidsuse, aga ka looma ja inimsuse suhte teema. Sellise projekti puhul nagu „Takas“ ei saa valida kunstnikke teema, vaid jõuliste ja tundlike kunstiliste seisukohavõttude põhjal, sest need hakkavad üksteisega ootamatult resoneerima. Näitusel on esindatud väga mitmesugused maailmanägemise viisid. Ka nt leedu kunstnikega töötades ei huvitanud mind mitte teatava ühtsuse, vaid just vastupidi kirjude, teinekord ka omavahel vasturääkivate kunstiliste seisukohavõttude leidmine.

Mida annavad rahvusvahelised projektid eesti kunstiväljale juurde?

Käisin Valentinas Klimaškauskase tuuril, kus ta tutvustas oma näitust. Ta oli töötanud vahepeal Lätis ning tõi välja, et igal maal on oma suured nimed, kelle kohta arvatakse, et nad on üldtuntud. Huvitaval kombel on nõnda, et kui keskkond vahetub, näiteks kui sõidetakse paarsada kilomeetrit üle riigi piiri, siis tegelikult neid nimesid üldse ei teata. See oli tal tegelikult hästi lihtne mõte, aga mind tabas mingi teatav äratundmine. Nii ongi. Mingid nimed, kelle kohta me arvame, et need on Eestis kindlasti igal pool teada, on tegelikult võrdlemisi anonüümsed.

Minu väike kunstipoliitiline statement selle projekti raames oli ka tuua Leetu mõned eesti kunstnikud ja tutvustada neid leedu skeenel, teha nad nähtavamaks. See, keda kus näidata, on alati oluline. Ja ka ümberpööratult: mul oli väga huvitav tutvuda avatud konkursi alusel päris teistsuguste leedu kunstnike töödega. Kuna ma tunnen oma ameti tõttu päris paljusid leedu kunstnikke, oli avatud konkurss väga hea, sest tõi minu ette väga palju tegijaid, kellest ma varem midagi ei teadnud. Väga tore oli seegi, et need kunstnikud ei tundnud ka üksteist. Väikese kunstiskeene puhul, nagu Baltimaadel see on, tavaliselt kõik tunnevad kõiki, aga nüüd tekkisid huvitavad ootamatud puutepunktid. Kaasaegses kunstis ei tohi provintsistuda.

Olgu tegemist XX või XXI sajandi kunstiga, kaasaegne kunst on alati toiminud rahvusvaheliselt. See on valdkonna DNAs sees. Kui nullindate kunstielu oli väga n-ö keskustepõhine (London, Berliin jne), siis nüüd ollakse piisavalt enesekindlad, et uudistada, mis toimub siinsamas regioonis. Selles mõttes on teatav vahetus leedukate, lätlaste ja ka soomlastega väga huvitav, sest meil on üksjagu ühist ajalugu, sarnasust arusaamades ja tõlgendusviisides.