Pealelend – Ornela Ramašauskaitė

galerii artXchange Global kunstiekspert ja juhatuse liige, „ArtVilniuse“ konverentsi korraldaja

TRIINU SOIKMETS

Milline on konverentsi osa messiprogrammis? Kas see on ostjate ja külastajate motiveerimine, kunstnike, kuraatorite ja galeristide harimine, messikontseptsioonile lisaväärtuse loomine või on sellel suurem missioon?

„ArtVilnius“ on konverentsi platvorm, sest Vilniuse kunstimess on Leedu tähtsaim kunstisündmus. Kunstimess oli mulle väga tähtis, sest visuaalkunst on see, mis ütleb midagi tuleviku kohta. Kunstiteoste teemad, stiilid, väljendusviisid – kõik see räägib ühiskonna arengust. Kunst on nagu meedium oleviku ja tuleviku vahel. Inimesed märkavad muutusi selles osas, milline kunst neile meeldib ja milline mitte, mis endaga resoneerib. Kuid see ei ole ainult isikliku arengu küsimus, vaid ka ajas toimuvate muutuste lakmuspaber.

Konverentsi eesmärk oli arutleda, kuidas praegust aega defineerida, sest olen märganud, et postmodernimist on liigutud edasi. Metamodernism on kõigest üks variant, kuhu kaevuda, täpsema määratluse kallal alles töötatakse.

Teemaks olid ka loova vaimu arenguvõimalused. Kuidas see märksõna esile kerkis?

Loovast vaimust on saanud eraldi teema ja see on otseselt seotud metamodernismi põhipunktidega. Igatsetakse siirust ja tähenduslikkust – selles loovus seisnebki – aga ollakse kinni ühismeedias, üksteisest ületrumpamises, kontoriplanktonis, elustiilis, ratsionaliseerimises. Sellest ringist on raske välja astuda. Äriinimesed ja ettevõtjad märkavad samuti sootsiumis loovuse puudumist – nad peavad oma töötajaid tagant tõukama, puudu on kirglikkusest ja pealehakkamisest. Enamasti kopeerime ja teeskleme, mitte ei loo.

Loovuse definitsioon ei seostu ainult kunsti või kultuuriga, vaid ka progressi ja innovatsiooniga. Selle võimendamise viisid on meditatsioon, voolamises olemine, intuitsiooni taastamine. Ka metamodernism, kus ei ole kohta irooniale, suurustlemisele ega prestiižile, räägib meeletäiuse (mindfulness) tähtsusest.

Oma esitluses „Kuidas kunsti kogumine aitab kaasa professionaalsuse kasvule?“ rääkisite, kuidas kunsti­teosed markeerivad perioode ja sündmusi meie elus ning toimivad sel viisil omamoodi psühho­teraapiana. Milliseid näiteid võite tuua oma elust?

Muutus kunstiga seotud meeldimistes, eriti isikliku kollektsiooni korral, märgib arengut, nooremas eas ka sisedeemonitega tegelemist. Iga kollektsiooni valitud teos tähistab midagi tähtsat. Sama kehtib filmide, raamatute, muusika kohta. Kui tarbida kunsti tihti, saab sellest suhtlus oma siseilmaga, aga mitte tingimata teadlikult. Seda ma kunsti kogumise puhul armastangi: maalid on nagu mu enese peegelpildid, mille eest ei saa põgeneda. Tuleb leida seos ja selle tähendus, lõplik vastus polegi vajalik.

Isiklikust kogemusest tooksin näiteks hoopis Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree“. Olin sellest raamatust nii sisse võetud, et sarkasmist sai mu alter ego. Võttis tohutult aega arusaamiseks, et tegu on mu nõrga kohaga, võimetusega saada vabaks. See raamat on minu peamine psühhoterapeut.

Kui rääkida minu kollektsiooni maalidest, siis Egle Karpavičiūtė maal tuletab mulle meelde, et teekond peab olema pehme, see aitas mul seljataha jätta kõikvõimalikud draamad. Linas Kaziulionise portreeseeria lahendas probleemid mu sisemiste isiksuste vahel ja aitas saada nende kõigiga sõbraks, enam ei valmista mu mitme­kihilisus mulle peavalu. Monika Plentauskaitė maal paneb mind tegelema oma sisemise lapsega või lapsepõlve eest pagemisega. Ma ei olegi kindel, kumma variandiga on tegu, kuid igal juhul naudin seda kognitiivset reisi kiirustamata, lihtsalt usaldades oma intuitsiooni.

Üks metamodernismi ideid on, et publik on väsinud postmodernistlikust kontseptualismist ja künismist ning et kunst liigub lihtsuse ja uussiiruse poole. Kas messil oli mõni kunstnik, kes seda illustreerib? Keda nimetaksite metamodernismi näitena?

Olin konverentsiga nii hõivatud, et kõigisse messitöödesse süveneda ei olnudki mahti. Kuid teades leedu kunsti ja esitletud autorite konteksti, tooksin välja galerii Rooster, mis ühendab meie noori kunstnikke. Vita Opolskytė ja Raminta Blaževiciūtė flirdivad nostalgia ja mälestustega, Eglė Karpavičiūtė esindab vaikseid ja arukaid dialooge teiste kunstnike või kunstituruga. Viktoras Paukštelis (Kunstkamera galerii) näitab efemeerseid visioone, lapsepõlvemälestusi segatuna kujunditega kinost ja kirjandusest. Jolanta Kyzikaitė (galerii Meno Niša) mängib väga kergel moel lapsepõlvemängudega, naeratus näol – see on suuresti metamodernne. Mainiksin samuti pannookunstnikku Linas Kaziulionis (kart7), kes kasutab apropriatsiooni ja asetab ajalookangelased tänapäeva – näen seda metamodernismi manifestatsioonina.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht