PEALELEND: Riin Kübarsepp

Sirp

Riin Kübarsepp, kuraator, viimasel ajal on hakanud Aatriumi galerii aktiivsemalt endast märku andma. Mida huvitavat on plaanis? Viimastel aastatel on tekkinud väiksemaid alternatiivgaleriisid nagu seeni pärast vihma, kusjuures galeriide algatajad on tihtipeale andnud oma ülesanded üle noorematele. Üks värskematest uuele elule ärganud paikadest on Aatriumi galerii. Selle eelis on eelkõige  miljööväärtuslik asukoht, millest peab paratamatult mööduma nii potentsiaalne kunstipublik kui ka juhukülastaja. Tallinna südames Harju tänava alguse ärikeskuses paiknev Aatrium on ka kõrgeim näitusegalerii Tallinnas. See ulatub ärihoone klaaskatusega kaetud siseõues läbi nelja korruse ning on lahti argipäeviti kella kaheksast kaheksani.

Tegutsenud 1992. aastast saadik, on galeriil oma traditsioonid. Rõhuasetus on  noortel kunstnikel, kuid seda mitte vanuse, vaid hinge ja mõttemaailma alusel. Aatrium pole päris innovaatilise kunsti eksponeerimise pind, sest teatud piirid seab samas majas paiknev saatkond. Missioonina näeme noorte ja vanade dialoogi ärgitamist – elukestev õpe on paratamatult aktuaalne ka kunstiringkondades. Soovime anda võimaluse oma loomingut tutvustada algajatele autoritele, kes alles omandavad kunstiharidust või on  värskelt ülikooli lõpetanud ja pole kursis kunsti(poliitiliste) keerdkäikudega. Galerii peaks noortele olema omamoodi karjääri hüppelaud. Rahvusvahelised kunstiprojektid ning koostöö suursaatkondadega on samuti väga oluline. Koos teemanäitustega hakkavad Aatriumis toimuma ka koolitused ja kohtumised. Galeriisse sobivad samuti väiksemad kirjandusprojektid või muusikalised improvisatsioonid  ning salongietüüdid. Galerii programmi paneme kokku kolmekesi: Garin Gross, Keiu Virro ja mina. 2010. aasta jaanuaris oli Malev Toome fotonäitus Võru teemal.

Veebruaris astus oma maalidega üles Kristina Kivirand, kes puudutas feministliku kunsti probleeme ja aktuaalsust ning probleemseid küsimusi. Tiia Elken üllatas üle tüki aja oma graafikasarjaga „Must ja valge”. Ta on huvitav kunstikarakter:  temas on ehk midagi enamat, mida pole veel avastatud. Tähelepanuväärne oli tema pühendumus paberile. Tiia Elkenile on oluline loomeprotsess ise ning tegemist on pigem iseenda otsingutega, tähtis on süüvida üksikisiku hingeellu vastuoluliste emotsioonide ja kõhkluste kaudu. Aprilli teisel poolel lõi galeriis laineid Võru kunstigalerii galerist ja kunstnik Jana Huul oma töödega „Tumedal ajal”. Huul on samuti Aatriumi meeldiv koostööpartner:  esmapilgul depressiivse pealkirja all peitub värvikas ja pisut lapsemeelne maailmavaade. Mais on väljas Norra saatkonna kaudu Eestisse jõudnud Wenche Selmeri näitus. Juuni esimesel poolel astuvad üles EKA klaasikunsti III kursuse üliõpilased oma lõputöödega. Juulis eksponeerib oma töid Mehhiko kunstnik Leno Morfin. August on broneeritud Kristiina Pärgile. Sellele järgneb ekspressiivse ja tahumatu metallikunstniku  Põim Kama presentatsioon. Edasi esitleb oma värsket loomingut sepp Mikk Freiberg, seejärel on oma töid soovinud paljastada Rita Rahu. Novembri teises pooles leiab aset maalikunstniku ja restauraatori Lea Libliku väljapanek. Detsembris avalikustab oma pildid Andres Gall.

Seega on näitusegraafik päris tihe ja lootustandev, sest autorite huvi on suur. Seda kärbib kahjuks palju kuulutatud majanduslik  surutis ja kesisemate võimalustega Eesti Kultuurkapital. Siiski, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ju ikka saab!