Peatee, perifeeria ja paraolümpia

Miks on Euroopast kujunenud ehte absoluutne keskus?

Tanel Veenre

Tänapäevast ehtekunsti kui fenomeni lahkavad Ameerika mõjukaima erialaväljaande ja organisatsiooni Art Jewelry Forum (AJF) asutaja ja juht Susan Cum­mins ning ehtekunstnikud Kadri Mälk ja Tanel Veenre.

Euroopa

Susan Cummins: Miks on Euroopast kujunenud ehte absoluutne keskus? Miks dikteerivad Hollandi ja Saksamaa mehed selle, mis on ehtes hea või halb? Fantastilist loomingut, näiteks Kadri Mälgu oma – või võtkem Myra Mimlitsch Gray Ameerikast, sünnib ka väljaspool Kesk-Euroopat. Või kes on Uus-Meremaa või Austraalia nimekaimad kunstnikud? Miks me ei tea neid?

Tanel Veenre: See on nii kompleksne küsimus. Me ei saa teha tuhandeid aastaid ajalugu olematuks. Me võime seada Euroopast alguse saanud kolonialismi küsimuse alla, kuid me ei saa seda kustutada ja alustada uut ajalugu nullist. Mina tajun arengut orgaanilisena ja hea, et sa, Susan, esitad selliseid küsimusi, kuid ma oleksin süüdistustega ettevaatlik.

Cummins: On oluline teadvustada Euroopa erilist positsiooni, kuid ka teiste erinemist sellest. Näiteks Eestis tajun ma seda, kui erinev on siiski teie olemine, otsustamine, hindamine, suhe tervikuga. See oli Euroopa otsus, et ehet tuleb moderniseerida – kuid see ei tähenda, et kõik teised peaksid seda pimesi järgima. Euroopa eelis on see, et siin hakati teistest varem kirjutama, publitseerima, tegema ehtekunstist n-ö juhtumit. Meie alustasime suhestumist sellega alles võrdlemisi hiljuti. Ma tajun, et ka sinu arusaamine ehte väärtusest ja olulisusest erineb peavoolust, kusjuures sel pole mingit pistmist tavapärase vastandusega väärtuslik-mitteväärtuslik. Siin taga on hoopis teine maailm. Kuid miks ei osata seda väärtustada nagu peavoolu skaalat? Minu ja AJFi missioon on see probleem teadvustada, tuua fookusesse peavoolust irdumised.

Veenre: Me liigume nüüd kunstipoliitikasse, mis mind kunstnikuna ei tohiks mõjutada. Kokkupuude poliitikaga võib olla isegi karastavalt ehmatav. Meenub näiteks vestlus Müncheni galeristi Olga Biróga, kel on väga selge ettekujutus keskusest (kus asub tema) ja perifeeriast (kuhu ta paigutas meid). Ma ei süüdista teda selles, see ongi tema reaalsus.

Kadri Mälk: Just Biró on teinud ära palju nimelt äärealade kunstnike esiletoomiseks, usaldades ja rõhutades nende teistsugusust.

Cummins: Seda tehakse siis enamasti nagu misjonäritööd. Mina tahan avada ja väärtustada ka teisi perspektiive Kesk-Euroopa kõrval. Me ei tohi kogu maailma mõõta Euroopa mõõdupuuga, on olemas näiteks hingestatus või detailitundlikkus, mille saaks võtta hindamisel aluseks.

Mälk: See tunduks ühele hollandlasele naiivse või … isegi metsikuna. Või isegi primitiivsena. Seal ollakse ju väga nüüdisaegsed, keerulised ja puhaste joontega. Ja hingetud. On lihtsalt ilus, moodne asi.

Cummins: Nii oleme jõudnud võimuhierarhiani. Kus on sinu koht selles hierarhias? Miks ei trooni sina selle tipus, kuhu kuulud koos mitmete teistega?

Mälk: Ehk pole see kunstniku asi end hierarhias positsioneerida – või eksin ma? Seda teevad need, kes selleks kutsutud. Kunstniku asi on luua. Mul on sellegagi tihti raskusi. Andke aega!

Cummins: Jah, kuid kunstiajaloolased ja kirjutajad peaksid esitama endale selliseid küsimusi. Lõppkokkuvõttes peaks see tegema tänapäevase ehte tõsiseltvõetavamaks nii sise- kui välisringi jaoks. Ma püüan luua foorumit, mis tooks välja vaatenurgad, millest lähtuda.

Eesti

Cummins: Meie Eestis käigu kõige liigutavam hetk oli tõenäoliselt kunstiakadeemias, kus noored ehtemagistrandid tutvustasid oma loomingut – ja tegid seda erakordselt hästi. Tudengid oskasid tõesti avada mõtlemise tööde taga.

Veenre: See on üllatav, sest enese esitlemine ei ole kunagi olnud Eesti kunstniku tugevaim külg. Meenub kunagine käik kursusega Stockholmi Konstfacki. Pärast küsiti Kadrilt, kas eestlased olid kogu reisi aja tõbised, et hoidsid kurbade nägudega nurka. Ju me oleme viimaste aastatega selles plaanis tohutult muutunud, paralleelselt muutuva ühiskonnaga. Ma usun, et see erinevus, mõnes mõttes ka alaväärsuskompleks, aitas meil tollal muskleid kasvatada. Pidime ju end kuidagi nähtavaks tegema, kompenseerima oma koledat vaesust millegi muuga. Millisena tajud sina täna paikkondlikke eripärasid ehtes?

Cummins: Eesti kunstnike looming tundub mulle veidi toorem: see ei ole nii valmis, on veel teel. Paljudes koolides, näiteks Londoni kuninglikus kunstikolledžis (RCA), on looming rohkem lõpetatud toote nägu. Kuid protsessikeskseid koole on peale teie oma muidugi teisigi.

Mälk: Rohmakuse üks põhjusi võib olla ka ebakindlus. Esinemislihvi oleks meie tudengitel kindlasti vaja, sellega me ka tegeleme. Ent see ei tohiks tulla loomingu arvelt, isikupära arvelt, nii et meil on siin tore väljakoolitatud müügimees, ent müüa pole justkui midagi. Sooviga huntidest zoolooge koolitada peaks olema ettevaatlik.

Soorollid

Cummins: Ma plaanin kindlasti arutluse alla võtta soorollidest lähtuva ehte mõtestamise. Ehteturul maksavad meeskunstnike tööd palju rohkem kui ühegi naiskunstniku omad. Ainuke naine, kes püsib tippudega konkurentsis, on Dorothea Prühl (tema loomingu paremikus on massiivsed rustikaalsed puidust tahutud kaelakeed). Ma ei tea ühtegi teist naisehtekunstnikku, kelle tööde hinnaklass oleks üle 20 000 dollari. Kadri, sina ei pääse sellele ligilähedalegi, mida küsivad samasuguse positsiooniga meeskunstnikud. Miks mehed domineerivad turul? Miks tippklassi naiskunstnikud ei paku neile konkurentsi? Kas neil on ükskõik? Või on viga galeriides, kes ei ole neid piisavalt kõrgelt hinnanud?

Veenre: Olen sellist diskussiooni pidanud ka ühe kompromissitult feministliku Rootsi kolleegiga ja toonud välja, et Eestis on pigem vastupidi. Meie ehte lugu on vägagi jõuliste naiste lugu: Kurrel, Kuldkepp, Mälk. Ma ei ole osanud seda eales vaadata kui soopõhist nähtust. See lihtsalt on siin nõnda kujunenud. Aga kui rääkida meestepõhisest Euroopa ehteturust, siis võib-olla on ambitsioon see, mis lõpuks tipus hakkab mõjutama? Need kümmekond absoluutses tipus on valmis end pidevalt ja jõuliselt kehtestama.

Cummins: Miks siis naised ei tee sedasama?

Veenre: Ma usun, et naiste ambitsiooni toon on teine: nad on hoolivamad ja vähem egoistlikud.

Cummins: Kas me siiski ei peaks nende tööd väärtustama samamoodi kui meeste oma? Sisuliselt on see ju sama oluline. Ma usun, et me peame selle üle mõtlema. Me peame mõistma, et see võib olla meeste agressiivsuse või egoismi tulem. Selle koha peal peaksid naiskunstnikud endale teadvustama, et nad on sama olulised kui Babetto või Künzli (tänapäeva ehte klassikud).

Mälk: Naiskunstnik kõlab tihti nagu paraolümpia, seda küll. Kuid ma ei dramatiseeriks asja üle, võtan seda paratamatusena nagu looduslikku valikut ikka. Barrikaadidele nagu Guerilla Girls Ameerikas ma sellepärast ei läheks. Hiljuti levinud pila, et New Yorgi moodsa kunsti muuseum MoMA olevat 2015. aasta naiskunstnike aastaks kuulutanud, näitab, et teema on kas või groteski võtmes üleval. Minu silmis on taevariigis need otsustused meie eest juba tehtud ja ehk olekski see liig himukas pilk nähtustele, mis surelike silmale liig eredad.

Raha

Veenre: Üks teema, millest võiksime rääkida ja millest tegelikult ka õppida, on AJFi rahastamise skeem. Just praegu näiteks on käimas AJFi noore kunstniku auhinna finaal, mille võitja saab 7500 dollarit stipendiumiks. Kuidas teie MTÜ seda suudab?

Cummins: Me oleme aastatega ehitanud üles süsteemi, kus meiega liitunud teevad annetuse, alates 125 dollarist, enamik 250 dollarit. Kuid me ei küsi lihtsalt raha: liitumine annab võimaluse saada igal aastal mõne tippehtekunstniku loodud rinnanõela, osaleda reisidel jne. Raske on saada inimesi annetama suuremaid summasid. Viimastel aastatel oleme strateegiliselt muutnud ka oma hoiakut, kuidas rääkida AJFist. Nii ei nimeta me enam liitujaid liikmeteks, vaid sirgelt ja selgelt toetajateks. Me ei anna ju tagasi vaid üksikisiku tasandil, pigem püüame anda midagi kogu ehtekunstiväljale.

AJFi rahastuse nurgakivi on olnud algusest peale Rotasa Fond, mida juhin mina ise. Umbes aasta eest tundus mulle õige aeg teha radikaalne samm ja vaadata, kas organisatsioon jääb püsima, kui me enam ei pane Rotasa raha mängu. Kas keegi teine peale minu ka muretseb asjakäigu pärast? Kui kedagi AJFi käekäik tõesti huvitab, siis astugu ta ise julgemalt välja. See on tegelikult vastutuse võtmine: kui on raha osta üsna kalleid ehteid, siis võiks võtta vastutuse ka kunstivälja eest laiemalt.

Veenre: Kuidas AJF täna toimib?

Cummins: AJF uudiskirjal on ligi 4000 liitunut ja neist umbes 400 on meie toetajad. AJFi eelarve on ligi 200 000 dollarit ja meil on neli inimest põhipalgal. Lisaks kümneid kirjutajaid, kes teevad lugusid honorari eest, ja muidugi terve rida vabatahtlikke.

Veenre: Kui palju sõltute üsnagi agressiivsest fund-raising’ust?

Cummins: Tuleb sisse lülitada strateegiline mõtlemine.

Mälk: Minu kogemus ütleb, et selle tarvis toimub ajus üsna skisofreeniline tegevus, sest ma ei saa kasutada fund-raising’uks seda ajupoolkera, mida kasutan loovaks tööks. Kuigi ilmselt ka impressaario töö võib olla loov, kindlasti ongi, isesugune loominguline loogika.

Veenre: Kusjuures teistele on alati palju kergem raha paluda kui endale. AJF on paljuski kogukonna projekt, mis peaks lihtsustama rahakogumist.

Cummins: Parim on korjata raha mingi kindla eesmärgiga. Kuigi Ameerikas on kõige levinum küsida toetust aasta lõpus, see on hetk, kui paljud vaatavad oma rahakotti ja otsivad algatusi, mida toetada. See rõhub inimloomuse filantroopsele algele, inimestele tegelikult meeldib anda.

Mälk: Andmine kui kunst. See hakkab ka Eestis vaikselt tekkima.

Veenre: Millisena näed AJFi tulevikku?

Cummins: Me tahame kasvada ja saada tugevamaks selles, millega oleme alustanud. Soovime olla mõjukamad oma kirjutistes ja jõuda ehtest kaugemale. See on minu suurim lootus. Tõenäoliselt peame selleks suurendama ka oma eelarvet, et palgata üha paremaid kirjutajaid ja pakkuda üha sisukamaid artikleid. Tahan palgata juurde kirjutajaid väljastpoolt ehtevälja, et seda ala vaadataks ka kõrvalt.