Põhjamaade esteetika tumedam pool Londonis

Reet Rast

Londoni disainifestivali Eesti osa „Was it a Dream?” („Kas see oli unenägu?”)  Londonis (94 Berwick Street, Soho) 14. – 24. IX. Kuraator Merilyn Kesküla, kujundajad Merilyn Kesküla ja Paul Drummond. Eestlastest esinesid näitusel Kriss Soonik, Piret Kartus, Tanel Veenre, Tarmo Luisk, Jaanus Orgusaar, Kärt Ojavee ja Vinteco. 

Esimene maailmanäitus peeti 1851. aastal Londonis – nii siis kui praegu on märksõnad „tööstus”, „disain”, „kultuur”. Londoni disaininädala moto „London on loovuse pealinn” peab vähemalt Vana Maailma kontekstis paika. Londoni disainifestival on laiahaardeline, hõlmates erinevaid distsipliine tootedisainist  arhitektuuri ja moeni. Eesti kuraatori kureeritud näitus koondas traditsiooniliselt käsitletud viie Põhjamaa (Taani, Norra, Rootsi, Soome, Island) ja Eesti disainerite, moekunstnike, filmiloojate, kunstnike ja kujundusgraafikute, aga ka ühe parfüümikunstniku loomingu. Näitus toimus Londoni kesklinnas, Piccadilly platsi lähedal, kuid siiski rohkem alternatiivkultuuri viljelemise kohana tuntud Sohos. Näituse kontseptsioon oli samuti alternatiivne,  ühisnimetuse all „sürreaalne ja tume Põhjamaade esteetika”.       

Üldmulje oli morbiidne, koloriit must ja hall. Kujundus oli kaootiline ja Aalto-esteetikaga kasvanud eestlase jaoks harjumatu. Näiteks olid seinakellad nii kõrgele lae alla paigutatud, et näitusel ei saanudki aru, et need on kellad. Nii morbiidsus kui kaootilisus on praegune trend Londonis. Olin just käinud Kensingtoni palees: see on loss, kus elas printsess Diana. Inimesed olid tema surma-aastapäeval toonud sinna miljoneid lillekimpe. 

Kensingtoni palee on avalikkusele avatud ning et anda paleele uut hingamist, on sealsed näitusesaalid ümber kujundatud alternatiivses võtmes. Barokkpalee, mida 2012. aastani esitletakse kui nõiutud paleed, on täis kaduvuse ja surma jälgi, Tantsivate Varjude galeriis on esitatud seitsme teispoolsuses elava printsessi lugu. Kensingtoni moto „Palee kõigile”, vastandub Merilyn Kesküla kontseptsiooniga. Nii asukoha valik kui esitlus on seal suunatud  erialainimestele.     

Eesti kultuuriatašee Reet Remmel hindas väga kõrgelt skandinaavlastega koos esinemist ning meie ühendamist Skandinaavia kultuuriruumiga. Teadvustamise koha pealt on Skandinaavia kahtlematult parem partner kui Läti. Kuid läbi teinud Inglise kunstiajaloo ekskursi keskajast XX sajandisse, tundub, et Läti disain ja esteetika oleksid brittidele südamelähedasemad – selles on rohkem värvi ja volüümi. Kaugel see Lätigi Põhjamaadest on: neilgi on jaanipäev, valged ööd ja pikk pime talv. liikuv ja häälitsev kangas polnud niivõrd  esteetiline, kuivõrd perspektiivne materjal pereteraapia nõustamistoas ning abimaterjal loovuse arendamisel ning emotsioonide tekitamisel. Vastu kangast toetumisel ilmutuslikult tekkiv ja kaduv käejälg annab võimaluse osaleda loomisprotsessis ning tekitab emotsioone. Kohal viibinud kunstniku sõnul on neil plaanis hakata valmistama (mitte tootma) mänguasju erivajadustega lastele. See näitus on ideede kogumise ja vahetamise  koht. Väljapaneku koht on friikidele, sinna peab tulema, tänavalt sinna ei satu. Kuid Londoni disainifestival on meepott, mille peale lendavad kohale asjatundjad kogu maailmast. Festivali kahekümne favoriidi hulgas oli „Was it a Dream?” kolmandal kohal. Kuraatori sõnul ületas huvi näituse vastu kõik ootused.     

Osalejad ise hindasid kasulikke kontakte ning võimalik, et mõnigi hea idee jõuab tootmisse ja seeläbi ka (maailma)turgudele. Mulle imponeeris, et Londoni kaubamajad olid moe- ja disaininädala raames silmahakkavatele kohtadele pannud Londoni moekooli üliõpilaste kujundatud ja tiražeeritud rõivad: terve stange  ühe üliõpilase päralt ning rõivaid kõikides suurustes 3-4 tükki. Disain on mõeldud tarbimiseks. Järgmine osa peetakse Stockholmis, arvatavasti novembri lõpus, seejärel teistes Põhjamaade pealinnades ning lõppeesmärk on n-ö grande finale New Yorgis 2012. aastal. Londonis saadud kontaktide toel on Kärt Ojavee kangas selleks ajaks võib-olla juba vormitud lapsi rõõmustavateks leludeks.     

Näituse tähendust Londonis aitas selgitada Central St Martini kunsti ja disaini kolledži lõpetanud Kadi Paiste.