Põranda alt massidesse, raamidest välja vabadusse

Kumu väljapanek toimib sissejuhatusena klubikultuuri või ka selle kunstilise eneseväljendusena. Täitmata on küll jäänud kuraatori lubadus käsitleda selle jõudmist Eestisse.

KÄRT KELDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“ Kumus kuni 17. X. Kuraator Kati Ilves, kaaskuraator Vanina Saracino, kunstnikud Jeremy Deller, Rineke Dijkstra, Bogomir Doringer, Kiwa, Sandra Kosorotova, Mark Leckey, Anna-Lena Krause, Sven Marquardt, Tarvo Hanno Varres, Tobias Zielony, The Otolith Group, Anne de Vries ja Gillian Wearing.

Mäletan, kuidas kõndisin aastaid tagasi Tallinna vanalinnas ning silma hakkas teater NO99 lavastuse plakat „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Pealkiri vihjas osalisele võimatusele teha puust ja punaseks nähtust, mille ees kõrvalseisja silmad on suletud. Sellega meenus omakorda kunstnik Keith Haringi teos „Ära näe kurjust, ära kuule kurjust, ära räägi kurjusega!“ („See No Evil, Hear No Evil, Speak No Evil“), kus inimkujud on valikuliselt sulgenud info vastuvõtukanalid: kes ei näe midagi või kes ei kuule seda või kes ei kõnele sellega.

Õigeaegne näitus

Kui kultuur oleks perekond, siis oleks reiv kindlasti pere must lammas. Reiv algas põranda alt, illegaalselt, mistõttu kaasnes sellega vääriti mõistmisi ja tabusid. On ju arusaamatu, miks tantsitakse tundide või isegi päevade kaupa öö valgeks ja päev pimedaks, pole tähtis, kas selle juures ollakse kurb või õnnelik, kas tähistatakse midagi või igavletakse. Miks ollakse nõus seisma tundide kaupa järjekorras, isegi vihma ja tuulega, et pääseda klubisse ka siis, kui pole kindel, et üldse sisse saadakse, sest ootamine võib päädida keeldumisega „Heute nicht“ (täna mitte)? Miks tullakse protestiks tänavale tantsima, nagu tegid grusiinid kolm aastat tagasi Thbilisis?

Reivikultuur tundubki võõras neile, kes pole seda omal nahal kogenud. Eesti kunstimuuseumi uue näitusega „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“ üritatakse kergitada saladuseloori ühelt kõige enam vääriti, isegi hukka mõistetud kultuurivormilt, mida Eestis seniajani ei loeta kultuuri hulka.

Näitus on sattunud kindlasti õigele ajale. Kuigi näitusel on olevik seotud minevikuga, mil reive iseloomustas illegaalsus ja pidev flirt ohuga, on väljapanek päevakajaline juba ainuüksi seetõttu, et sootsiumi suhtumine algusaja reivi on pandeemia tõttu tagasi: praegugi on peod keelatud ning keelust üleastumine võib lõppeda korraliku rahatrahvi või halvimal juhul kinnise asutusega. Kuid räägitakse ka klubikultuuri jätkusuutlikkusest: näiteks Saksamaal kuulutati ööklubi kultuuriasutuseks ning eelmisel aastal otsustas sealne kohus kinnitada techno ametlikult muusikaks. Kuraator Kati Ilvesel tekkiski Saksamaa pealinnas idee avada klubikultuuri tausta, kui ta kohtus sealses reivitemplis Berghainis väljapaneku kaaskuraatori Vanina Saracinoga. Kuraatori sõnul on näituse eesmärk avada reivi poliitilist potentsiaali ja poeetilist terviklikkust, võtta lähivaatluse alla selle jõudmine Eestisse ning sellest võrsunud sündmused ja subkultuur. Tegemist on ambitsioonika plaaniga, eriti põhjusel, et põrandaalune klubikultuur on hoidunud dokumenteerimisest. Näiteks kleebitakse mõnes klubis telefonikaamerad kinni, mistõttu on läinud liikvele legendi mõõtu lood.

Rineke Dijkstra.  The Buzz Club, Liverpool, Suurbritannia / Mystery World, Zaandam, Holland. 1996–1997

Videokaader,  kunstniku loal, Marian Goodman Gallery, New York, Pariis  

Näituse temaatiliseks keskmeks on nn teine armastuse suvi ehk umbes aastapikkune periood Ühendkuningriigis (1988–1989). Just siis kujunesid välja peod, kus kõlasid Euroopa popmuusikast inspireeritud ja piirkonda ringiga tagasi jõudnud uued muusikastiilid. Uued biidid sillutasid tee mustanahaliste põrandaalusest kogukonnast valgenahaliste noorte tantsutossudesse. Levima hakkas ka meelelist kogemust ja õnnejoovastust tugevdav ecstacy, millele tõenäoliselt osutab ka väljend „teine armastuse suvi“. Minevikusündmuste kõrval vaadeldakse näitusel tänapäeva klubikultuuri, kõne all on nii reivi­tempel Berghaini pidutsejad, queer-kogukond idas kui ka kommertslikum reivikultuur hardcore’i manifestivali seisukohalt.

Klubis on igaüks tema ise

Ütlen kohe ära, et otsest peokogemust näitus ei paku, kuigi ruumide heli- ja visuaalne kujundus tekitab reivimeeleolu. Ruumi sisenedes äratavad tähelepanu WC-kabiine meenutavad tumedad seinad, kõmisev bass ning vilkuv valgus. Reivijais, kes pole ammu saanud jalga sirutamas käia, võib õhkkond tuua esile vajaduse rütmis kaasa liikuda. Seintel vaatavad vastu Jeremy Delleri „Näituse ettepanekud“ – kogumik fiktiivseid plakateid Ühendkuningriigi reivi­pidudest. Iseloomulikuks elemendiks on naerune nägu smiley ning hüpnootilised värvikombinatsioonid, acid-house-peo sümbolid osutusega meeleolu ergastavatele mõnuainetele.

Kuna väljapanek ei kulge ajajoonel, ei ole näitusesaali sisenedes mõistlik alustada teekonda algusest, vaid Delleri teise teose, dokumentaalfilmi „Igaüks kindlas kohas. Brittide mittetäielik ajalugu 1984–1992“ („Everybody In The Place – An Incomplete History of Britain 1984 –1992“) juurest näitusesaali Lasnamäe-poolses otsas. Ligi tunni pikkuses linateoses tutvustab kunstnik tänapäeva Londoni teismelistele elektroonilise muusikamaailma kujunemist – Chicago geikogukonna house ning Detroiti laguneva tööstuslinna techno, mille mõjutused ulatuvad Euroopasse Kraftwerki ja Depeche Mode’ini. Muusika, mis Euroopasse tagasi jõudes võttis teise pöörde, sest võrsus Ühendkuningriigi mustanahaliste põrandaalustest pidudest ning Shoomi klubist rahvarohkete tehase- ja põllureivideni.

Pärast Delleri dokumentaalfilmi vaatamist jätkub näitus igati loogiliselt. Tobies Zielony teosed viivad vaataja läänest (London) itta (Kiiev ja Riia) ning teise suve ajast tänapäeva. Mõlemad kunstnikud on tabanud magusvalusat postsovetlikku romantikat ehk reivivälja illegaalsust, millele lisab vürtsi queer-kogukonna normipiiranguteta noorsoo kujutamine: naiste kehakarvad, näotätoveeringud, ekstravagantsemad soengud. Siinkohal tooksin välja veel ühe tsitaadi Delleri dokumentaalist: „Klubi on paik, kus sa saad olla, kes soovid. Lähim ekvivalent klubile on kirik, kus toetatakse üksteist ning jagatakse väärtusi.“

Klubides, mis nimetavad end alternatiivseks või underground’iks (kuigi lääne mõistes kasutatakse seda sõna tihti valesti), respekteeritakse ütlematagi igaühe ruumi ja olemust, eriti põhjusel, et väljaheitmist või hukkamõistmist on mujal piisavalt kogetud.

Reiv kui müügiartikkel

Berghainiga, mida berliinlaste seas kutsutakse kirikuks, on otse või ka kaudsemalt seotud mitu teost. Klubi kurikuulsa bouncer’i Sven Marquardti ja ka reivija Anna-Lena Krause mustvalgetel fotodel on heidetud pilk salamaailma, uste taha, mis nii mõnelegi on jäänud suletuks. Mõlema fotograafi loomingus peegeldub karmuse taga omamoodi haprus. Nahka või võrksukkadesse, üleni või nappidesse kehakatetesse mähitud reivijad etendavad hedonistlikku alter ego, mis klubis lööb lõkkele, kuid argiellu alati ei laiene. Tantsupõrandal ei jälgita, kes sa ametialaselt oled, vaid milline on sinu suhtumine.

Eesti kunstniku Tarvo Hannes Varrese fotoseerias on dokumenteeritud 1990. aastate moe- ja klubikultuuri. Võrreldes Berghaini temaatikaga on Varrese looming staatilisem ning annab sisendi neile, kes teavad piltidel kujutatud inimesi, näiteks Halli klubi omanikku Elena Natalet või DJ Heivi Saaremetsa. Kõrvaltvaatajale seostub see seeria rohkem ajastu kui subkultuuriga.

Eesti kunstnikest on veel esindatud Kiwa ja Sandra Kosorotova. Kiwa on kasutanud klubikultuuri elementi white label’it ehk lugude varjamist, mille abil DJd, kui soovivad mängida rariteetset heli, suurendavad selle sotsiaalset staatust. Nõel reageerib omakorda vinüülile, mis avaldub strobode pimestavate vilkumistena. Ositi on kompositsioon, aga ka reiv selles mõttes vastuoluline, et selles on ühendatud põrandaalune ja peavoolu esteetika. Peavool on võimendatult esindatud Anne de Vriesi töös „Unustus“. Hardstyle’i muusikaüritust kujutavas dioraamis (mõõtkavas 1 : 87) on vaatajani toodud vabaõhufestival, kus alternatiivkultuuri sündmuse asemel seisab suurel väljakul inimmass ja taustal kõlavad loosunglikud laused. Reivist on saanud müügiartikkel ja omamoodi religioon, mida kummardada.

Rääkides kummardamisest, siis Sandra Kosorotova tekstiilikaardil eksponeeritud teos „T R A N C E D E NT R A N C E“ peegeldab rahvuste, vaimsete praktikate ja reivi ühisosa, sümboliseerides niiviisi muusika ja tantsimise vabastavat mõju ja vaid ühendatult ülevama saavutamist. Tantsimise eufoorilist ja meditatiivset seisundit on käsitlenud veel Gillian Wearing „Tantsides Beckhamis“, Mark Leckey „Fiorucci Made Me Hardcore“, Bogomir Doringer „Ma tantsin üksinda“ ning Rineke Dijkstra „The Buzz Club, Liverpool, Suurbritannia / Mystery World, Zaandam, Holland. 1996–1997“.

Rineke Dijkstra kahe kanali videoinstallatsioon on dokumentatsioon reivijatest valges kuubis. Ükskõik kui kaugel maad ja linnad ka üksteisest asuvad, tantsijad on ikka samasugused. Kuid kui nad on oma ümbrusest välja rebitud, mõjuvad nende liigutused ja ka nad ise võõrana, samal ajal annab bassimuusika tantsupidudel käinutele sisendi installatsiooni mõistmiseks. Loodan, et selle kultuuri taustsüsteem avaneb ka neile külastajatele, kellele reivikultuur on võõras.

Kerge sissevaade

„Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“ on väljapanek, mida tasub minna vaatama neil, kes soovivad heita pilku reivi-, üldse klubikultuuri olemusse. Selgemaks saab muusika ja tantsu kui eneseväljenduse ja ühtekuuluvustunde mõjukus, samuti tuleb esile reivi võime luua utoopiaid ning omailmu, kuhu põgenetakse päevaks või isegi mitmeks.

Näituse tutvustuses on kirjas, et tegemist on reivikultuuri lähivaatlusega, kus liigutakse 1980ndate lõpust tänapäeva ning heidetakse pilk ka Eesti subkultuuri tekkele. Minu arvates on „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“ pigem reivist inspireeritud kunstiteoste kogum. Teostega avatakse küll uks kultuuri põhielementideni, kuid julgust käsitleda tabuteemasid nagu seks, mõnuained ja sugude ülesus jääb väheseks.

Täitmata jääb ka lubadus võtta lähivaatluse alla subkultuuri jõudmine Eestisse ja sellest võrsunud sündmused. Kindlasti võiks järgmisel reivikultuuri näitusel tulla rohkem kõneaineks Eesti tantsumuusika skeene teke ja algusaeg. Ainuüksi muusika kättesaadavus 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul erines lääneriikide võimalustest. Peod toimusid vanalinna keldrites ning reivina reklaamitud peod olid vaoshoitumad.

Väljapanekut „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“ tuleb võtta kui sissejuhatust klubikultuuri või ka selle kunstilist eneseväljendust. Seda nähtust ongi keeruline selgitada neile, kes pole tantsupalavikku omal nahal kogenud. Küll aga võib väljapanek mõjuda inspireerivalt neile, kes arutlevad siiani, mis on ühiskonnas õige või vale ja kui vabastav on lasta oma alter ego’l särada, kas või turvaliselt klubiseinte vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht