Rõbkini kimbatus

Eero Epner

Carvalho loomingus kipub kunstikogemus varjutama algtõuget. Antonio Claudio Carvalho “Maalid” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 6. XI.

Antonio Claudio Carvalho. La Femme d’artaud. Akrüül. 2005.

Kimbatus, mis Carvalho väljapaneku puhul tekib, on ennekõike küsimus sellest, kas kunstniku käitumine võib teatud  juhtudel automatiseeruda? Kas kunstispetsiifilise  maailmataju estetiseerimine võib osutuda mitte just kahjulikuks, aga  pidurdavaks, filtreerivaks, sõeluvaks? Kas kunstnik on jätnud endale alles teadmise kunsti piiratusest? See tähendab: kas  Carvalho näitus, mille põhiseisukohtadega olen ma päri, mille  viitevõrgustikku ma naudin, mille kunstnikukäekirja oluliseks pean, ei ole siiski liiga äratuntavalt kunst? Ehk teistpidi: kas Carvalho loomingus hakkab kunstikogemus ühel hetkel varjutama algtõuget, kas rokk on enne polkat, finiš enne starti? 

Asi on keerulisem veel seeläbi, et tegelikult püüab Carvalho  neile küsimustele pidevalt vastata – ja vastata sel moel, et jaatada kunsti piiratust ning eitada enda loomingu kunstipärasust. Tema töödes on just sääraseid omadusi, mida pole siiani harjutud pidama  kunsti juurde kuuluvaks ning mis teevad ka näituse oluliseks. Kunsti kiirreageerimine ühiskondlik-poliitilistele oludele, sõnumi kihistamine selgelt loetavaks jõuliseks loosungiks ning peenekoelisemaks intellektuaalseks mänguks, sekkumise eelistamine sekkumatusele, üheseltmõistetavuse eelistamine kahtlustele jne. Sõnaga: Carvalho  tegeleb aktiivselt sellega, et lammutada kunsti  auraatilist mainet ning leida vahetu kokkupuute võimalus. Ent aeg-ajalt  tundub, et see vahetus on välja arendatud piirini, kus ta muutubki…  väljaarendatud vahetuseks.

 

Iraagi sõda

 

Carvalho tööd jagunevad temaatiliselt võrdlemisi eraldi seisvalt kaheks.  Kunstiajaloo alfabeet, mis ei olegi kõnekas ehk niivõrd oma viitamiste ja kommentaaridega (kuna intertekstuaalsus on võrdlemisi pinnaline, kergesti loetav ja pigem oma olemasolu simuleeriv), kuivõrd just oma teadliku trafaretsusega, tegeleb ehk kunsti mõjuängi küsimustega. Teise poole Carvalho loomingus moodustavad  ühiskondlik-poliitilise alatooniga tööd, mis on pühendatud Iraagi  sõjale, tsunamile, holokaustile. Kuigi on viidatud Carvalho käekirja  sarnasustele nii popkunstiga kui ka art brut’ga (viimane saaks antud  juhul siiski olla vaid wannabe), siis visuaalse paralleelina võiks  välja tuua veel Ladina-Ameerika tugeva müürimaali traditsiooni. See on  viimastel kümnenditel levinud ka Euroopasse, pakkudes anonüümsetele  autoritele võimaluse visualiseerida oma sõnum majaseintele, tänavatele,  katustele. Ometi tundub, et see paralleel kehtibki vaid vormi tasandil.  Ühel hetkel on kaduma läinud jõud ja seesmine veendumus ning selle on  asendanud ateljee ja lõuend. Seetõttu näivad Carvalho maalid pigem kaasaegse vasakpoolse  poliitökonoomia loengu kui kunstniku kirgliku seisukohavõtuna.  Võib-olla ma eksin, võib-olla on kunstnik kirglik, kuid sel juhul näib  ta mõte ometi liikuvat võrdlemisi trafaretsel rajal. Loomulikult olen  ma nõus kõigi tema loosungitega, kuid just see teebki natuke nõutuks.  Kas see nõusolek ei saavutata liiga lihtsalt? Kas seda nõusolekut pole  liialt etteaimatav? Või siis küsida nii: kas viis, mil moel  kunstnik oma sõnumit edastab, annab meile midagi peale  järjekordse loosungi? Tõsi, see loosung on irooniline, seksikas ega rooma omaenese mahlas igaviku poole, vaid peegeldab tõepoolest meile  tänast päeva, teeb poliitilise statement’i, on või vähemalt püüab olla  südametunnistusega. Kuid ma ei ole kindel, kas see näitus polnud minu  jaoks valmis juba enne sinna minemist.

 

Rõbkin

 

Anton Tšehhovil on üks varane novell ajakirjanik Rõbkinist, kes, tajunud oma ameti ja ka elu piiratust, otsustab end üles puua. Kummalise  kokkusattumuse tõttu astub sel hetkel sisse tema hea sõber, samuti  ajakirjanik. Sõber  muidugi ehmatab, püüab Rõbkinit ümber veenda, kuid  viimane asetab pea siiski silmusesse. Äsja saabunud sõber istub  sealsamas köögilaua taha ning kirjutab valmis sõnumi, nekroloogi,  följetoni, juhtkirja ja veel mõned artiklid.

Siin ongi Rõbkini kimbatus. Kas puua end üles? Või sellest kõigest  hoopis kirjutada, näiteks sõnum, nekroloog, följeton ja juhtkiri? Aga  kui puua, siis kust võtta taburet?

Karga tünni otsa – veel parem, / valmis monument!

(Vladimir Majakovski)