Rahvusvahelisel tasemel biokunst Soomes

Lilli Tölp

Erich Berger: „Kunstnike ja teadlaste koostöö teeb meie maailmapildi huvitavamaks.” Erich Berger on mitmekülgne uusmeedia kunstnik. Ta on tegutsenud õige mitmetes valdkondades, tema projekte on näidatud rahvusvahelistel meediakunstifestivalidel ja -näitustel. Tuntumad neist on „Südamekojaorkester” („The Heart Chamber Orchestra”, 2002) ning „Kesköine päike” („Midnight Sun”, 2009). Ta on Soome Biokunsti Ühingu esimees.

Erich Berger, kirjelda biokunsti ja oma olulisemaid projekte selle valguses.
Senise kunstnikukarjääri jooksul olen töötanud palju heli ja pildiga. Pean silmas reaalajas tehtud ülekandeid visuaal- ning akustilistes sfäärides. „Südamekoja orkestri” tarvis moodustasime koos elektronmuusiku Pure’iga kunstnike duo Terminalbeach. Idee oli tuua lavale orkester, kus orkestrandid mängivad noodistikku, mis on reaalajas komponeeritud nende endi südamelöökide rütmi sageduse põhjal. Südamekoja Orkester muusikute kollektiivina koosneb kaheteistkümnest muusikust, kes mängivad traditsioonilistel instrumentidel. Iga orkestrandi kehale on kinnitatud sensorid, mis monitoorivad  nende südamelööke. Informatsioon edastatakse orkestrantide ette asetatud sülearvutitesse. Sealt omakorda saadetakse info arvuti keskvõrku, kus südame­lööke analüüsitakse individuaalselt. Lõpp­faasis lisatakse andmed partituuri algo­ritmile, mille tulemusena kombineeritakse üksikasjaline üleskirjutus noodijoonestikul.
Kui orkestris osalevad muusikud mängivad oma osa, on nad muusika mõjusfääris. Südametöö intensiivistub tõenäoliselt siis, kui muusika muutub nende arvates eriti kauniks, või ka juhul, kui pillimäng nõuab keerukuse tõttu enam keskendumist. Põhimõtteliselt võib seda võtta kui reaalajas toimuvat inforinglust, kus orkestrandid, tehnika ning algoritmid moodustavad tervikliku muusikainstrumendi – organismi.
Esitlusele on lisandunud projektsioon, mis ühtlasi selgitab tehnilist lahendust. Visualiseering ei kujuta otseselt süsteemi muudatusi, vaid edastab pigem informatsiooni üldistatud kujul.
Ma ei ole kindel, kas „Kesköine päike” on väga tuntud teos, aga see on üks projektidest, mille töötasime välja koos Anu Oswa ja Laura Beloffiga. Tegemist on Soome biokunsti ühingu (Finnish Society of Bioart) ja Linzi Ars Electronica keskuse koostööprojektiga. „Kesköine päike” on suurema kliimamuutusi käsitlenud kultuuriprogrammi osa. Tegime seda projekti suvel Lapimaal, kus päike teatavasti suvel ei looju: edastasime reaalajas kesköise päikesevalguse Kilpisjärvi külast Linzi keskuse meediafassaadile, ekraanina kasutatavale hiiglaslikule hoonefassaadile. „Kesköise päikese” projekt kestis ühe nädala. Tegemist oli vaikse, delikaatse poeetilise sekkumisega. Inimestele meeldis väga kahe kauge paiga sidumise mõte.

Sinu juured on Austrias, kuid sa ei ole seal enam aastaid elanud. Mis on sind Soome toonud?
Soomega ühendab mind armastus – minu soomlannast naine Laura. Reisinud olen eelkõige oma töö tõttu. Ma ei tööta üksnes kunstnikuna, pigem olen kultuurikorraldaja. Olen töötanud mitmete valdkondade institutsioonides, kuid alati on minu amet olnud seotud kunsti ja tehnoloogiaga. „Ars Electronica” festivalil töötasin tehnilise juhina. Norras tegelesin Nordi ateljee Nordi meedialabori korraldusliku poolega. Hispaanias olin kunsti ja industriaalse loomingu keskuse kuraator.

Räägi palun biokunsti ühingust lähe­malt.
Soome Biokunsti ühing asutati viis aastat tagasi 2008. aastal Lapimaal Kilpisjärvi küla biojaamas (Kilpisjärvi Biological Sation), see kuulub Helsingi ülikooli alla. „Kesköine päike” oligi üks esimesi selle ühingu välja töötatud projekte. Oleme teinud tihedat koostööd Soome asutuste ning ülikoolidega, et ühendada kunstnikke ning teadlasi eesmärgiga leida uusi loomingulisi väljendusvahendeid. Teadus ning tehnoloogia on praeguse aja kõige jõulisemad valdkonnad. Leian, et biokunst on väga põnev ala just vahendite tõttu, mille abil saame muuta oma elu ning keskkonda.
Praegune maailmakäsitlus on kujunenud suuresti just teaduslike uurimustulemuste toel. Paljud on aga arvamusel, et see on liiga kuiv ning kokku surutud. Leidub kunstnikke, kes püüavad maailmapilti huvitavamaks ja terviklikumaks teha.
Kuuldavasti pakub Lapimaa bio­­­­­kunsti ühing kunstnikele re­si­­deerumis­võimalust. Millised on maju­tus- ning töötingimused?
2010. aastal rajasime Kilpisjärvile kunsti- ja teaduskeskuse. Igal aastal kuulutame välja avaliku konkursi kunstnikele ja kunstnike rühmitustele. Kandideerimiseks on vaja esitada loominguline projekt. Oluline on teadusliku ja loomingulise lähenemise tasakaal. Komisjoni ülesanne on kindlaks teha, et idee on meie laboris ja Lapimaa looduslikes tingimustes teostatav. Oleme huvitatud, et kunstnikud kandideeriksid pikemaks ajaks, sest arktiline loodus ning sealne rütm erinevad niivõrd palju sellest, millega ollakse harjunud. Talvisel ajal majutame inimesi peahoones, kuid suvel kasutame labori abihoonet, kuhu mahub kaheksa kunstnikku. Kilpisjärvil tehakse pidevalt kliima, taimestiku ning loomade uuringuid. Peamised uurimisalused on lemmingud ning väiksed, kuid väga olulised koorikloomad – vesikirbud.
Kilpisjärvil ning ka mujal arktilistes kliimapiirkondades toob väike muudatus toiduahelas kaasa rasked tagajärjed, mida on põnev uurida.

Kas algajad biokunstnikud saavad loota assistendi abile?
Meil on väga hästi läinud, et meie ühingu liige, doktorikraadiga keskkonnakunstnik Leena Valkeapää elab Kilpis­järvi läheduses. Vajadusel abistab ta laboris ning tutvustab huvilistele koha ajaloolist tausta.

Kas residentuuri lõpuks tuleb teha aruanne, näituseprojekt või kirjutada teaduslik artikkel?
Ei, residendid keskenduvad uuringutele. Soovime ette teada vaid nende tegevuskava. Paljud tulevad viimistletud ideedega. Mõnel on plaanis luua kunsti­teos. Arvan, et on vähe loomingulisi keskkondi, kus saab nii vabalt tegeleda alusteadusega. Just see ongi see, mida tahame kunstnikele Kilpisjärvil pakkuda. Kuid loomulikult toetame ka neid, kes soovivad näituse korraldada.
Kuidas on lood majandusliku toetusega? Kas biokunsti ühing hüvitab kunstnike reisi ning majutuskulud?
Soome seadused lubavad hüvitada vaid Soome kunstnike reisikulu väljaspool riigipiiri. Me saame riigilt üldisi kulusid katva toetuse, investeerime materjali ning laboritehnikasse. Majutuskulud saame katta vaid üksikjuhtudel.

Mis on „Field_Notes” ja millised on sellega seonduvad plaanid?
„Maastik_märkmed” („Field_Notes”) on iga kahe aasta tagant toimuv kunstnikele suunatud maastikulaboratooriumi (field laboratory) projekt. Esmakordselt toimus see kaks aastat tagasi. Projekti eesmärk oli mõtestada lahti, kes me oleme, millised on meie tulevikuplaanid, kuidas ühendada inimesed, keskkond ja hooned. Püüdsime selgeks mõelda, millises suunas kunsti- ning teadusteemadega edasi minna.
Praegune projekt kestab 22. septembrini. Selle aasta teema on „Kauge aeg” („Deep Time”), mis viitab väga pikale ajaperioodile – geoloogilisele ajale, miljonitele ning miljarditele aastatele. Eesmärk on mõista inimese ja teiste Maal toimivate süsteemide, looduse ja ökosüsteemi ajatunnetuse erisusi. Meil on viis peateemale keskenduvat töögruppi. Esimest gruppi „Kunsti ja elu kauge aeg” („Deep Time of Art and Life”) juhib soome biokunsti pioneer Anto Kare, kes uurib peamiselt mikroobe, baktereid ning seeni. Teise grupi „Maastiku aeg” („Time and Landscape”) juhendaja on Leena Valkeapää. Tema abikaasa on Rootsi saam, Kilpisjärvi põhjapõdrakasvanduse karjane. Saami rahval on omalaadne ajatunnetus ning Leena Valkeapää plaanibki saamide ajaga seonduvaid kontseptsioone laiemalt tutvustada.
Esimesest „Maastik_märkmed” pro­jektist osa võtnud Oron Catts juhendab sel korral gruppi „Rännak post-antropogeenikasse” („Journey to the Post-Anthropogenic”). Oron Catts on Austraalia kunstnik ning kuraator. Biokunstnikuna on teda kõige enam huvitanud inimmõju keskkonnale. Laboris uurib ta koekultuure ehk mutantsete ning hübriidsete taimede loomist. Oron juhib ka Lääne-Austraalia ülikooli biokunstikeskust. Neljandat gruppi „Deep Futures in the Making” juhendavad USA kunstnikud-disainerid Elizabeth Ellsworth ja Jamie Kruse. Nende eesmärk on uurida inimmõju tagajärgi geoloogilisel ajaskaalal, leida miljonite aastate taguseid jälgi inimtegevusest. Viimase grupi „Teine kord” („Second Order”) juht on Tere Vaden. Ta töötab Aalto ülikooli kunstiteaduskonnas. Selle grupi eesmärk on sekkuda eespool nimetatud gruppide tööprotsessi. Minu arvates on nad filosoofi rollis, et aidata oma ideedesse kinni jäänud kaaslasi küsimuste esitamisega edasi. Nii hea, kui keegi ütleb: „Pea kinni! Vaatame seda olukorda hoopis teise nurga alt!”