In memoriam: Rein Siim

Rein Siim  

2. XI 1938 – 30. IV 2015

Jäädavalt on lahkunud eesti kunstnik Rein Siim, kes 1977. aastast elas peamiselt Soomes.

Rein Siim lõpetas 1965. aastal ERKI arhitektina ja töötas pärast seda 1970. aastani Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudis, kuid pühendus üha enam maalikunstile. Ilmselt andsid selleks eeskuju ja toetust ka Reinu abikaasa Ludmilla ning noored sõbrad Andres Tolts ja Ando Keskküla. Esialgu maalis Rein Siim abstraktseid kompositsioone, kuid 1970ndate alguses lähenes ta hüperrealismile, nagu tema rohkem popkunsti kogemusega kaaslasedki. Rein Siimu side hüperrealismiga jäi siiski põgusaks. Tema maastikupildid Vormsilt ja mujalt on ekspressiivsemad, jõuline pastoossete värvide möll ennetab pigem neoekspressionismi lainet.

Rein Siimu edu maalijana tuli kiiresti. Seitsmekümnendate aastate algupoolel tõusid tema maalid ülevaatenäitustel väga omapärastena esile. Tema teosed valiti esindama eesti maalikunsti Vilniuse triennaalil 1972. ja 1975. aastal ning tema looming leidis seal ka auhindamist. Kolleegid valisid ta maalikunstnike sektsiooni esimeheks ja nõnda tõusis ta kunstnike liidu juhtkonda, juhatuse presiidiumi liikmeks. Maalikunstniku karjäär näis arenevat sel ajal parimal võimalikul viisil.

Kunstiloomingu kõrval pühendas Rein Siim palju aega idamaistele võitluskunstidele, mida ta sihikindlalt kõikvõimalikest allikatest tundma õppis ja harjutas. Rein Siimule imponeeris idamaiste võitluskunstide maailmavaade, vaimse ja füüsilise treeningu ühtsus. Sellest põhimõttest lähtus ka Rein Siimu treeneritöö. 1970. aastast juhendas ta karate pool-põrandaaluseid rühmi TPI võimlas ja Kadrioru paviljonis ning korraldas võistlusi. Eesti karate tipptegijad on nimetanud Rein Siimu selle spordiala vaimseks isaks Eestis. Lisaks neile käisid mõnda aega treeninguis ja said karatega tuttavaks mitmed Rein Siimu kunstnikest sõbrad ja tuttavad.

Rein Siimu elus oli aga veel üks valdkond, mida tundsid või pigem aimasid ainult temale kõige lähedasemad inimesed. Eesti ohvitseri pojana põlgas ta Nõukogude okupatsiooni veel rohkem kui enamik teisi ning ta mitte ainult ei unistanud selle võimu alt pääsemisest, vaid tegutses sihikindlalt selle nimel. Sellest kujunes Siimule lausa kinnisidee. Läände põgenemiseks ei sobinud talle „ärahüppamine“ turismireisilt või väliskomandeeringult, sest ta tahtis põgeneda ainult koos abikaasaga.

Rein Siimul õnnestus Läände pääseda tänu suurele poliitikale. 1975. aastal toimunud riigijuhtide Helsingi nõupidamise lõppakti üheks teemaks oli inimõiguste austamine, mis muu hulgas tähendas, et välismaalastega abiellumine ja nende juurde elamaasumine läks lihtsamaks. Rein ja Ludmilla Siim lahutasid oma abielu ning abiellusid varsti soomlastega. 1977. aastast elas Rein Siim Soomes. See oli muidugi suur muutus. Läänemaise vabaduse tingimustes tuli endale luua uus elu. Rein Siim üritas jätkata kunstnikuna ja teatud määral see õnnestus. Juba 1978. aastal võeti ta Soome maalikunstnike liitu, kuid see pakkus vähem majanduslikku tuge, kui oli pakkunud tollane Eesti kunstnike liit. Rein Siim esines oma teostega näitustel ja kindlasti suutis ka midagi müüa, kuid peamiseks jäi treeneritöö. Esialgu juhendas ta mitut karateringi, kuid edaspidi pühendus jaapani karatega võrreldes leebema hiina võitluskunsti taiji rühmade võrgustiku arendamisele kogu Soomes. Rein Siim tõi taiji harrastuse ka Eestisse. Sugestiivse õpetajana jäävad Rein Siimu mäletama kindlasti kõik, kel on olnud õnne harjutada tema juhendamisel.

Idamaised võitluskunstid ja maalikunst võivad tunduda üsna kauged, kuid Rein Siimu jõuline ja sihikindel isiksus suutis need veenvalt ühendada.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Maalikunstnike Liit