Šedöövrite uus elu

Ateneumi näitus mõjub värskelt, sest pakub peale äratundmise ja rõõmu kohtumisest vanade tuttavatega ka üllatusi – uute tõlgenduste ja lahenduste tõttu.

JAANIKA ANDERSON

Näitus „Inspiratsioon – kaasaegne kunst ja klassikud“ Helsingi Ateneumis kuni 20. IX, kuraatorid Marja Sakari ja Sointu Fritze. Kõigepealt oli näitus väljas Stockholmi Nationalmuseumis 20. II – 19. III, kuraatorid Susanna Pettersson ja James Putnam.

Näitusel „Inspiratsioon – kaasaegne kunst ja klassikud“ tutvustatakse kunstiajalugu kõrvuti nüüdiskunstiga ja osutatakse sellega muuseumi kui institutsiooni mõjule kunstikaanonite kujunemisel. Väljapaneku ühe võtmeküsimuse on tõstatanud Stockholmi rahvusmuuseumi kuraator Susanna Pettersson, kes on mitmeid teadustöid pühendanud küsimusele, miks saab mõni kunstiteos kuulsaks ja elab hiljem loodud kunstiteostes edasi. Muuseumid on võimelised kujundama ümber kunstikaanoneid ja kaasa aitama meistriteoste kuulsuse kasvamisele. Paljud kunstitööd on järjest kuulsamad ka võistluse tõttu nende omandamise pärast.

Inspiratsioon. Lääne-Euroopa vanemas kunstis on palju teoseid, mis on tuntud kogu maailmas. Nende aines on paljuski seotud klassikalise mütoloogia, piiblilugude või oma aja tähelepanuväärsete inimeste ja sündmustega. Ateneumi näitusele on valitud klassikalise kunsti teosed, mis osutavad mineviku kunsti päevakajalisusele ka praegu.

Kuulsad maalid ja skulptuurid on inspireerinud tänapäeva kunstnikke, kes avaldavad oma teostega vanadele meistritele austust, aga ilmutavad ka kriitilist mõtlemist selles osas, mida ja kuidas on kujutatud. Selle väljapanekuga kinnitatakse, et kunstiajalugu mõjutab kogu visuaalkultuuri ja kuulsaks saanud kunstiteosed elavad jätkuvalt.1

Lääne kunsti üks tõukejõude on olnud vanakreeka kunst. Lood Olümpose jumalatest ja ideaalse ilu kujutamine on kunstnikke inspireerinud ja võlunud läbi aegade. Suurem osa kreeka skulptuure, mis on loodud enne meie ajaarvamist, on küll hävinud ning paljud tollased teosed on tuntud tänu Rooma-aegsetele koopiatele, millega algas nende kunstiteoste järelelu. Sel näitusel on näiteks 1506. aastal Roomast leitud üks kuulsamaid antiikskulptuure Laokooni grupp, mis on rooma koopia kreeka algversioonist, saanud täiesti uue mõtte. Šveitslanna Sara Masüger on asendanud meeskangelased naisfiguuridega. Masügerile on Laokooni grupp kunstiteos, mida vaadates ei loe enam aja kulgemine, vaid see on asendatud keskendumisega hetkele. Selle hetke keskmesse on kunstnik asetanud skulpturaalse installatsioonina „Anonüümne“ (2019) iseenda keha.

Euroopas hakkas antiikkunst pälvima laialdasemalt tähelepanu XVII sajandil, kui kunstiakadeemiad hankisid endale õppetöö tarbeks ja kopeerimiseks antiikskulptuuridest valmistatud kipsvalandid. Antiiksete kunstiteoste üks ühele kopeerimine jätkub tänaseni. Kes poleks näinud antiigi Venuse ja Apolloni kuju variatsioone, mille materjal, suurus ja tehnika võivad olla muutunud, kuid kujutis on püütud edasi anda muutumatuna.2 Palju vähem teatakse ja tuntakse nüüdisaegseid tõlgendusi, mis on tõuke saanud mõnest kunstiajaloo seisukohast olulisest taiesest, kuid uute materjalide ja vormidega edastatavad sõnumid on päevakajalised. Vormi algallikas ja eeskuju on jäänud seejuures siiski äratuntavaks.

Sara Masüger on Laokooni grupi keskmesse asetanud skulpturaalse installatsioonina „Anonüümne“ (2019) iseenda keha.

Pressifoto

XVIII ja XIX sajandil viisid grand tour’iks nimetatud haridusreisid paljud Vahemere maadele. Itaalias imetleti in situ klassikalise ajajärgu ja ka renessansiaja kunstisaavutusi. Kunstnikud olid võlutud varemetest ning püüdsid klassikalise tsivilisatsiooni jäljed oma kunstiteostesse. Sageli liideti antiigielemendid kujuteldavaga, anti olemasolevale uus mõte. Romantilised varemed panid mõtisklema kaduvuse, surma ja lagunemise üle ning neist sai romantilise maastiku- ja aiakujunduse võti. Tänapäeva peegelduseks on selles vallas Nancy Foutsi töö „Grafiti“ (2013), mis toob esile varemete sümboolse tähenduse: ajaraami nihutades on varemed ühendanud grafitiga.

Vaikelu arenes maaližanrina XVI sajandil, kuigi selle juured ulatuvad Vana-Egiptusesse. Vaikelude puhul on tavaliselt kujutatud proosalisi igapäevaasju, mis kannavad aga sügavamat metafoorilist tähendust: sageli näeb seal surelikkuse sümbolina loomakorjuseid, usse lilleseadetes ja putukaid taimi närimas. Ajalisus on elutsükli lahutamatu osa ning surmahetkel on enamik soove tavalised. Selle on edukalt tõestanud oma fotodega Mat Collishaw, kes on pildile püüdnud surmamõistetute viimased toidusoovid (2011).

Meistrid ja koopiad. Kuninglikud ja teised suured erakogud avati publikule muuseumidena XVIII ja XIX sajandil. Kui Louvre’i 1793. aastast külastada sai, jäeti kunstnikele eraldi aeg, et nad saaksid takistamatult kuulsatele kunstiteostele ligi, neid vaadata ja kopeerida. Vanade meistrite tööde lähedalt uurimine ja neist koopiate tegemine on olnud kunstihariduse keskne osa sajandeid ja andnud oma panuse šedöövrite tekkeks.

XX sajandi keskel taandus huvi keha ilu kujutamise vastu. See tõi kaasa kipsvalandite haridusliku rolli kadumise ning need tõrjuti kunstikoolidest välja. Nüüd on kipsskulptuuride kogude fenomen tõusnud taas muuseumide huviorbiiti. Näiteks Londoni Victoria ja Alberti muuseumi valandiõu, mis avati 1873. aastal, on taas pärast ulatuslikku renoveerimist 2018. aastast külastajatele avatud, et saaks vaadata kuulsate teoste uusi tõlgendusi.

Ateneumi väljapanekus on koopiate teema raames toodud esile üks põnev, kuid vähe tuntud nähtus, vähemalt Soome rahvusmuuseumiga seoses. Kui Helsingis kunstimuuseum 1888. aastal avati, oli sinna vaja rohkem kunstiteoseid, et anda kunstiajaloost ülevaade. Kunstiühing, mille juht oli professor Carl Gustaf Estlander, andis välja noortele kunstnikele mõeldud stipendiume, et nad teeksid Euroopa suurtes kunstimuuseumides kuulsatest maalidest koopiad. Muuseumitöö printsiibid muutusid XX sajandi alguses ning koopiad pagendati hoidlatesse või anti koolidele ja unustati aastakümneteks. Väljapanekul „Inspiratsioon – kaasaegne kunst ja klassikud“ näeb aga ka mitmeid neist koopiatest.

Kui paarisajal aastal oli hinnas kunstiteose kopeerimine, siis nüüdseks on see asendunud vabama jäljendamisega. Kunstiklassika on praegu ennekõike inspiratsiooniallikas: kunstnikud on keskendunud tõlgendamisele ja uute tähenduste leidmisele ning kombineerivad tuntud süžeesid uute vormide ja tehnikatega.

Ateneumi näitus mõjub värskelt, sest pakub peale äratundmise ja rõõmu kohtumisest vanade tuttavatega ka üllatusi – uute tõlgenduste ja lahenduste tõttu. Seda enam pakub teema huvi, sest kunstiretseptsiooni on mõtestatud märksa vähem, kui seda on tehtud kirjanduse omaga. Lõpetuseks on oluline märkida, et inspireerituna kuulsatest kunstiteostest ja süžeedest on sündinud nii mõnigi Eesti kunsti teos. See on aga juba järgmine teema, mis ootab süvitsi käsitlemist.

1 Inspiration – Iconic Works. Toimetanud Susanna Patterson. Nationalmuseum, Ateneum Art Museum, 2020.

2 Vt tõlketooria rakendamise kohta kunstiteose kopeerimisel Jaanika Anderson, Maria-Kristiina Lotman, Intrasemiootiline tõlge antiikkunsti jäljendustes (Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogude näitel). – Acta Semiotica Estica, XIII, 2016, lk 36–64.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht